Proosa

muuda
  • Soomemaa, se on üks sõnna täis immeliko armo süggavust, täis Õnsaliko lauletusi ja heljumesi ühhe õige Eestlase süddames. Eesti rahvas se on üks rõmulik teadus, maggus mõtte ühhe Soomlaise rindus. Meie vaimo sisse on jubba lapsest sadik se maggus mõtte lodud, et põhja maal, seal kus virmaliste tulli ommad särravad joned mahha vahendab, et seal, kõrge kaljo kunningriik tummeda ja halleda mailma rüppes hingab, et seal meie sugguvõssa kätki paik on, kedda Kallevallaks kutsutakse, se on Soome-maa.
    • Ado Reinvald, "Soomlased", Perno Postimees nr 15—16, 1871; cit. via: A. Palm, "Ado Reinwald ja August Ahlqvist. Jooni ärkamisaegsetest hõimusuhetest", Eesti Kirjandus 5/1933, lk 237 (lk 239)


  • Ilmar Laaban oma "Ankruketis" oli selle oma tee väga põhjalikult leidnud. Nii põhjalikult, et see kõiki hämmastas. Üleüldine arvamine ja ka tolle aja kriitika (Suits, Ristikivi, Parrest jt.) pidasid "Ankruketti" peaasjalikult ebaluuleks, mis alateadvuse oiretest ja spontaniteedi nimel vigurdamisest koos seisis. Tolle aja konformistlikku pagulaskonda häiris muidugi veel ka Laabani sõnavara ja pildikeel, mis õigele eestlasele omased ja kohased ei saanud olla. (lk 82)
    • Raimond Kolk, "Võrumaalt Stokholmi. "Tuulisui" ja teised", Tallinn, Faatum, 1992



  • "Seep see ongi! Üks õige eestlane elab puu sees," põrutab vanaonu ja heidab oma palkmajale hella pilgu. "Kivi sees elavad kivinõiad. Kui inimene ronib kivi sisse elama, siis käibki ringi nagu pehme ajuga peletis. Sa vaata neid ogaraid, ükspäev... ptüi... raadiost kuulsin, et mõni narr ronib isegi põhu ja savi sisse elama. No kes seda enne kuulnud? Vanasti toodi põhku jõulu ajal püherdamiseks, nüüd teevad lollid sellest kodu!" (lk 107)
    • Tiina Laanem, "Sidrunid ja siilid". Eesti Päevalehe AS, 2009


  • Panen tähele, et ühiskonnas kõneõiguseta sektorite tekitamise soov kipub vaevama sagedamini rahvuskonservatiivset seltskonda, kuigi mitte ainult. Kaasmaalaste demoniseerimine elab seal fännkonnas oma elu ja saab valimiste eel uue hoo. Peale õigete arvajate on neil ka omad õiged eestlased.
Need, kes võitlesid sõjas õigel poolel ja kes Eesti taasiseseisvudes valisid õige seltskonna tee. Need, kes nüüd kuuluvad õigesse erakonda. Ja õige eestlane on õige arvaja. See on omamoodi ostrakiseerimine – antiikse Ateena demokraatia üks koledamaid kombeid, kus aeg-ajalt hääletati, keda polisest pagendada.


  • /---/ eurooplased oleme kahtlemata – pruugib vaid Euroopa Liidust välja sõita ja igal pool maailmas tuntakse sinus kohe ära eurooplane. /---/ minu meelest ei saa eestlasi ja eurooplasi enam vastandada. Reaalselt seda vastandust minu jaoks ei ole. Mina tunnen ennast eurooplasena kõigepealt ja siis tekibki küsimus, kes siis on eestlased ja kas ma võiksin või tahaksin veel ka nende hulka kuuluda. Sest Eesti poliitika on läinud selliseks, et paiguti ei olegi tahtmist eestlane olla – tahaks olla keegi teine. Või vähemasti on Eesti poliitilises identiteedis midagi sellist, millega ei taha mitte mingil juhul samastuda... Teisest küljest on Eestis ka päris tugev vastuhoovus sellele identiteedile /---/. Kui jääks peale see hoovus, siis teaksin, miks ma tahaksin eurooplasena olla ka eestlane – ja missugune eestlane. Aga ma ei taha olla igasugune eestlane. Eurooplasena tahan olla eestlane teataval viisil, mitte ükskõik kuidas.