Aeglus

Proosa

• Kehaline jõud on üsna keskpärane, temperament üldiselt flegmaatiline väikese kallakuga melanhoolsesse. Sellest olenebki, et nende keha pole haiguste suhtes eriti vastuvõtlik ja et nende vaim üksnes harva minetab oma tavalise laadi. Kõnnak on vankuv ja kõik liigutused aeglased.
  • Karl Ernst von Baer eestlaste kohta teoses "Eestlaste endeemilistest haigustest", tõlkinud Ülo Torpats, ilmunud 1976

• Mõistatuslik, hirmutav ja ligitõmbav putukate maailm äratab minus tänini kummalisi tundeid: ma arvan, et just putukad oma erakordselt aeglase evolutsiooniga ja hämmastava ellujäämisvõimega on ükskord meie planeedi viimsed asukad. Kahtlemata on neil olemas intellektuaalsed võimed, kuid see maailm jääb meile igavesti suletuks.
  • Juri Lotman, "Mitte-memuaarid". Tõlkinud Malle Salupere. Akadeemia nr 3/2007

• Ja niisiis jõudis Mort lõpuks Ankhi jõeni, suurimani jõgedest. Juba enne linna sisenemist oli see tasandikumudast raske ja aeglane, kuid selleks ajaks, kui see Surmavarjudeni jõudis, oleks isegi agnostik võinud sellest üle jalutada.
  • Terry Pratchett, "Mort". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Tallinn: Varrak, 1999, lk 66

• Üks jõelaev ilmus nähtavale ja kaldale loksus väga väike mudase vee laine. Vimes astus sammu tagasi. Laev oli rataslaev, nagu paljud siinkandis, Sybil oli Vimesile seletanud, kuidas need töötavad: trümmis sammus sõtkeratta sees kannatlikult härg ja imeline jõuülekandesüsteem pani pöörlema labadega rattad, mis laeva edasi viisid.

Selle laeva juht lehvitas Vimesile. Kui laev mööda sõitis, nägi Vimes, et selle ahtris paneb üks naine pesu kuivama. Naist jälgis kass. Hea elu, mõtles Vimes, mis kulgeb härja kiirusel, ja tõenäoliselt ei ürita seal keegi kunagi kedagi tappa. Laeva järel ujus rida pargaseid, nad möödusid pardipoegade laevastikust, ja korraks tundis Vimes kadedustorget. (lk 208)

• Terry Pratchett, "Tubakas", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2012

• Üldjoontes saab iseloomustada Urgase teost aja mahavõtmise luulena. Seda ei ole lihtne ühe ropsuga läbi lugeda – tundub, et siis jääb nii mõnigi särav mõte ridade vahele peitu. Ma tõesti ei tea seejuures, kas inkrimineerin "Siht/kohale" tartuliku aeglase vaibi (nagu ühele korralikule tallinlasele kohane) õiglaselt.
  • Sveta Grigorjeva, "Väike tark tüdruk taskus" Sirp, 04.03.2016 (luulekogu "Siht/koht" arvustus)

• Estonians don't do "in a cold panic". Phlegmatic, slow, non-reactive, yes. Panic, no.
  • Eestlastel ei ole "vaikset paanikat". Flegmaatilisus, aeglus, mittereageerimine - jah. Paanika - ei.
  • Toomas Hendrik Ilves, twitter.com, 21. juuli 2016; as quoted in "Smaller Countries, Far Away" (24 October 2016), by Jay Nordlinger, National Review

• Lätlaste rõhutatud introvertsuse juures ajab mind segadusse just see, et lätlaste põhianekdoot eestlastest on teemal "aeglane eestlane". Kas me peaksime oma loosungiks võtma "Veel aeglasem kui lätlane"? Tänapäeva kiires ja rahutus maailmas on inimene, kes on võimeline pikemalt mõttesse vajuma, tõesti väärtus omaette.
  • Contra, "Eesti ja Läti — must ja valge?" Looming, 10/2018

• Inimesel on instinktidele ülemuslik mõtlemine, kuid instinktide kõrval on mõtlemine aeglane ja ebatäiuslik. Nii on meie nõrkus uskuda pimesi kõike, mis lubab meile elu ja viljakuse parandamist. Täielikult religioonile või ideoloogiale andunud inimene kogeb sellest kõikehõlmavat rõõmu ja heaolutunnet isegi siis, kui see usk või ideoloogia on teda hävitav.
  • Mari Järvelaid, "Vihkamise anatoomia" ERR, 18.03.2019

• Tõepoolest, peame tunnistama, et näiteks tänapäevase GT [Google Translate] toimimismudel sarnaneb professionaalse tõlketegevusega palju rohkem kui too aeglane laskumine puhta tähenduse "keldrikorrusele", millest unistasid masintõlke varased arendajad.
  • Anti Saar, Masintõlke väljavaatest ilukirjanduse alal. Eesti Kirjanike Liidu Tõlkijate sektsiooni aastaraamat "Tõlkija hääl VIII"

• Siiski on feministlik kriitika ajaliselt väga pikk, aeglane ja tihti ka väga vaikne projekt, mille eesmärk on iseenese järkjärguline kustutamine, mis saab juhtuda siis, kui kaovad süüdistused mitte-autentsuses ja möödalugemises. Kui need vastandumised hajuvad, siis kaob ka vajadus terava feministliku kriitika järele. Eestis on sellise staadiumini jõudmiseks vaja veel üsnagi palju tööd teha.
  • Merlin Kirikal, "Kas kirjanduskriitikast kui aktivismist piisab?" Feministeerium, 23.04.2020

• Minusse suhtuti alati heatahtlikult kui perekonna "pika antenniga" liikmesse. Ema ja õde olid ebatavaliselt kiire reaktsiooniga, mina ei suutnud nendega kunagi sammu pidada. Ma olin ka kidakeelne. Mul oli alati raske oma mõtteid väljendada.

"Agatha on nii kohutavalt aeglane!" kurdeti alati. See oli täitsa tõsi, ma teadsin seda ja võtsin selle omaks. See ei teinud mulle muret ega kurvastanud mind. Olin leppinud sellega, et mina olin alati see aeglane. Ma olin juba üle kahekümne aasta vana, kui taipasin, et mu kodus oli püstitatud latt ebatavaliselt kõrgele, et tegelikult olin ma niisama kiire või kiiremgi, kui inimesed keskmiselt. Kidakeelseks jään ma alati. See on arvatavasti üks põhjusi, miks minust on saanud kirjanik. (lk 48)

• Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 164

Luule

Kas laine randus?
Kas randus ja imbus aeglaselt
kruusapärlite kõrinal
tagasi lainete maailma?
Ei! Ta kenutas end kui ratsu,
tõstis kõrgele märja rinna,
läbi laka sätendas vaht
lumivalgelt kui luigeselg.
...
Leegitsev öö!
Aeglaselt põled sa maa kohal,
unede veidralt vahelduv suits
vilgub ja väänleb teele su jälgedes,
leegitsev öö!
...
Mispärast elada, kui peame surema?
Mispärast võitlus, kui teame, et mõõk
siiski me käest kord vääratakse?
Mistarvis piina ja valu lõõmad:
tuhat tundi elu aeglases kannatuses,
aeglane kulg surma kannatusse?

• Jens Peter Jacobsen, "Arabesk Michelangelo joonistuse puhul"