Ellen Palmer Allerton

Ellen Palmer Allerton (17. oktoober 1835, Centerville, New Yorgi osariik, USA – 31. august 1893, Padonia, Browni maakond, Kansas, USA) oli USA luuletaja, väikeste asjade eestkõneleja.

"Annabel ja teised luuletused"

Tsitaadid luulekogust: Ellen Palmer Allerton, "Annabel, and other poems", New York: J. B. Alden, 1885, Internet Archive. ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

On üksildane elu pilvi peal;
ma troonist kallimaks häid sõpru pean.
...
On inimene ikka üks; kui keelt
saan naabri mõttele ma pakkuda
ja anda hääle tema ohkele,
mis valu täis, kuis minu süda ka, -
siis kokku saame külavainu pääl
ja ühes seisame seal käsikäes.

"Mu püüdlus" ("My Ambition"), lk 34

Lai, võimas preerias on talv,
täis kahkjalt hiilgvat lund -
ilm valge surilina all
kõik magab surmaund.

"Kansase preeria ja selle rahvas" ("A Kansas Prairie and its People"), lk 35

Laiuva preeria lainetav voog,
tuuline kõrgendik, metsane org,

väärikas häärber ja lagunev hütt,
kõiki neid peidab suur maisimüür.

Kõik laia maailma väikeseks teeb
pruun maisimüür, mis meid varjab ta sees.

"Maisimüür" ("Walls of Corn"), lk 36

Köhatused, läkastused,
valjud rängad aevastused
segunevad kevadtuules.

Taskurätimüük käib hästi,
hulgakaupa kuuldavasti,
lemmikteemaks gripp, ma kuulen.

Tulge, tõstke lauluhääled!
Kõik poeedid, kandlekeelel
kiitkem õrna kevadet!

"Õrn kevade" ("Gentle Spring"), lk 43

Lõunast kiirustab kevadetuul,
mis sasib su habet ja liigutab juust;
laulu tõstab veel paljalgi puul
punarind kevadest, millest siis muust.

Preerias pruunis on rahulik tund,
talu hallide seinte pääl,
vaikseil tänavail linn näeb und,
õnnistust tundes, et eha on käes.

Aeglaselt kahvatub loojanguhelk,
kestab kuid veel; juba punarind
vaiki on jäänud; hõbedast telk
taevas nüüd ripub - valge noorkuu pind.

Mööduvad hetked. Üks kiir liigub, näe!
Läheneb tõtlikult, kummastav, vilk;
elu täis rong, millel mardusehääl,
kihutab orgu, kust mustab öö pilk.

"Õhtune heietus" ("An Evening Monologue"), lk 60

Kaunis on hämarik, kui saabub öö,
Kaunis on siht, kui võidukell lööb.
Kaunis on puhkus, kui tehtud on töö.

Kaunid hauad, kus rohul on kasvusund,
millel' langevad lehed, mil hangedes lund
üle väsinud käte. Kaunis näha on und!

"Kaunid asjad" ("Beautiful Things"), lk 66

Ma õhtul ei tea, kuidas ootab mind päev,
ma koidul ei tea, kuhu keskpäev mu viib,
ega õhtu eel tea, mis vilju ma näen,
kuni langenud pole veel eha tiib.

Ma mõtlen ja plaanin, kuid tehtud ei saa;
Sõrmi vahelt libiseb kogu mu vaev.
Tööd tulevad, mida ei valinud ma,
Jõu neelavad tõkked ja side seob käed.

Ma mõtlen ja plaanin, ent pimesi läen,
kaheldes, kuhu; sinna jõudmiseks veel
rängasti rügan, ehk hästi küll tean,
et järele andma pean juhuse ees.
...
Maja rahulik hääl, kus askeldus käib,
rõõmus naeruhelk armsama silmade sees
on paremad troonidest kroonitud päil -
see sööb kive, kes sõltub vaid uhkusest.

"Päevhaaval" ("Day by Day"), lk 85-86

Kuid mis on Elu? Tilkadest saab meri;
  ja väikseist hooltest, väikseist sündmustest,
  me väikseist põhjustest ja tagajärgedest
saab kokku kõik meil' tähtis kahekesi.
  Oh jätkuks jõudu vaid, et taluda
  väikeste asjade kõik ogad teravad!

"Väikesed asjad" ("Little Things"), lk 92