Vikitsitaadid

Gregor Kulla

Eesti helilooja, oboemängija, luuletaja, kriitik ja modell

Gregor Kulla (sündinud 13. mail 2000) on Eesti helilooja, oboemängija, luuletaja, kriitik ja modell.

Gregor Kulla 2023.aastal, foto: Kristina Kuzemko

Artiklid muuda

  • Otsin Spotify esitusloendile pilti ja jõllitan oma Facebooki profiili. Jõllitan ka oma Instagrami profiili, sest tunnen, et see ei vasta mu ootustele. Vahin endale otsa. Ema sünnitas eneseimetleja. Kui ma parasjagu ennast ei vahi ja pilte ei otsi, sisustan aega mulle omistatud rollikohaste tegevustega: poeg, sõber, oboist, eit, muusik, pede, töötu? Poeg ja sõber üritavad end leida, kuid muusik on end vist kaotamas.
  • Mul tuleb tavaliselt sokki auk suure varba ja selle silmkoelise riietuseseme puutepunkti. Paar niidisokke nädalas. Mu suur varvas sööb nad ära. Sõbra niidi ja nõelaga proovisin kätt, kuid asjatult. Mu varvas on tugev! Sokiauku on keeruline likvideerida. Niisamuti nagu muserdust lumehelbekese aatomistruktuurist. Muusikas ja niisama estetismis keerlevat räitsakat ei vaeva kaudselt ega otseselt FOMO (fear of missing out) või kliima soojenemine, vaid esmaklassiline vaimuvaegus.
  • Olen otsinud ja pidanud otsima oma erialas ideaali ca 13 aastat. Ehk on seeläbi ka isiklikus elus külge hakanud, et lähtun teooriast, mitte praktikast? Nagu see ideaal oleks kusagil olemas. Petan ennast, et petta teisi. Ilus pilt teeb tuju heaks, ilus muusika ka, kuid reaalsus on veider.
  • Midagi peab kogu aeg tegema ja kuskil viibima. Alati peab kiire olema! Kuidas üksi olla? Veel enam – kuidas üksi rahulik olla!? Hirm ebaproduktiivsuse ees on meeletu. Tahan saavutada saavutamatut, sest muud ei oska. Aga kuhu see mind välja viib?
  • Naerma peaks ka õppima. Liigne tõsidus ükskõik millise kõneaine puhul osutab väga tihti faktile, et inimene kahtleb ja on rahutu selle tõe suhtes, mida ta üritab edasi anda.
  • Et siis muusik, jah? Mis muusikat sa siis teed ka, haha? A, okei. Oboe? Iga kord on veider tunne, et kas nii hakkabki olema. Et inimesed siiralt ei saa aru, mida ma teen. "See pasun või?" Äkki peaksin lihtsalt ütlema, et töötan teenindus- või meelelahutussektoris? See kõlab veel veidramalt. Kuna ma ka kirjutan muusikat, siis ütlen tavaliselt, et olen helilooja. Aga mis helilooja ma ka olen – üks muusikatoimetajagi toimetas selle tiitli välja. Keskustelus vähemalt saadakse aru. Pluss see kõlab nii palju paremini.
  • Aga ikkagi on trööstitu panna oma mõte ja energia vormi, mida vähesed mõistavad ja millega veel vähesemad kokku puutuvad.
  • Kunst tunnetab metsikust, sest ta ise ongi mets-ik. Loodus, noh. Kunst on loodusele ehk kõigest kõige lähemal. Sellele entroopiale. Panna peas toimuv mingisse vormi – olgu selleks akvatinta või improvisatsioon, performance või luuleraamat – on keeruline.
  • Mis siis vajalik on? Vajalik on ehk olla normaalne inimene, kes on endaga rahul ning teeb oma asja. Julgeb avaldada arvamust, mõistab midagigi poliitmaastikust ning on vähimalgi määral kultuurne. See kõik tundub veel keerulisem kui vajaliku eluala leidmine. Murekohaks on just endaga rahul olemine. Kuid kas mu mure on põhjendatud? Tee, mis tahad, kliima on niikuinii varsti väljakannatamatu ning tegelikult pole miski enam tähtis. Ainult minu enda mured on olulised.
  • Mina küll ei suuda öelda seda, mida mõtlen, või näidata, kuidas end tunnen. Ma lihtsalt ei oska. Olen siin vaid selleks, et aru saada ja intrigeerida.
  • Inimeseks olemist ei ole mulle õpetatud. Need puudujäägid annavad vaikselt tunda.
  • Õppesüsteem tahab tulemusi – loe neid ja neid lehekülgi, et saaksid aru ja et saaksid viie! Tunnustatakse neid, kes saavutavad, mitte neid, kes vaeva näevad või mõtlevad. Okei, mõni, kes saavutab, näeb ka vaeva, kuid neljadele õppija võib näha vaeva kordades rohkem, kui seda teeb klassi või kursuse priimus. Tal tavaliselt lihtsalt tuleb. Siht on, et kõigil lihtsalt tuleks. Ilmselt pole haridussüsteemi, mis suudaks lahendada selle mure üksnes omakeskis, mingist metoodikast lähtuvalt.
  • Abi võiks olla ühiskondlike hoiakute, koduse suhtumise ja hinnangute üldisest väljavahetamisest. Väärtustada tuleks kõike, mis sobib konkreetsele noorele inimesele, olenemata sellest, kuidas sarnane hoiak võis paista kunagi varem. Arusaamad, et muusikat ja kunsti saab teha vaid päris töö kõrvalt, hobi korras, et semiootikat õppides õpid sa töötuks või et mitte-tudengitega pole millestki rääkida, on juba ajast ja arust. Enda hinnangute, väärtuste ja suhtumise universaalistamise asemel teise inimese omi emmates pareeriks me ehk ühiskonnas niigi valdavat polariseeritust. Mis sellest muutuks? Võib-olla prestiižsete ametite loend, nende koolide nimekiri, kuhu õppima asumine oleks hinnatud, ülikooli astumise hädavajalikkus jms.
  • Kui noor teeks tööd, mis pakub talle rohkemat, kujuneks temast ehk ka isiksusena küpsem, õnnelikum ja teistele vajalikum inimene. Väljaõpetatud masinatega pole tänapäeval suurt midagi teha. Kolhoose ja sovhoose ju enam pole.
  • Tööturule on vaja inimesi, kes oskavad meeskonnatöö kaudu probleemidele lahendusi leida. Kes oskavad samas eri valdkondade vahel seoseid näha. Just sellele võiksid rajaneda akadeemilised teadmised, õpetus ja süsteem.
  • Noorel õppuril oleks kordades lihtsam leida motivatsiooni, kui ta teaks, mispärast ta peab matemaatikat või keemiat õppima. Nende õppimist peetakse ilmvajalikuks. Nii on kirjas ja nii peab. Üks asi on loogilise mõtlemise arendamine, kuid seda saab teha ka kasulikumate vahenditega. Matemaatika kõrval saaks näiteks õpetada samal tasemel programmeerimist, mis arendab õpilase loogilist mõtlemist, olles sealjuures tänapäeval äärmiselt praktiline oskus. Muidugi ei taha ma jätta muljet, et matemaatika on ebavajalik, aga seda õpetades minnakse tihtipeale lihtsama vastupanu teed, kus õpilastele söödetakse ette valemeid ning õpetatakse neid n-ö õigesse lünka panema. See ei arenda loogilist mõtlemist, vaid mehaanilist liikumist. Ja reaalteaduste lahterdamise asemel võiks neid ühildada, sest need käivad ju käsikäes. Luua seoseid laiemalt. Näiteks missugused on füüsika ja matemaatika puutepunktid? Keemia ja bioloogia?
  • Õpetaja töökoormus poleks ehk nii kohutav, kui tal oleks võimalus lasta lahendada probleeme meeskonnana, et õpilastel oleks võimalik läheneda õpitavale loominguliselt ning saada hakkama omapäi. Niimoodi jääks õpetajal aega ka mentorluseks. Energiat olla õpilastele toeks, hoolida.
  • Sageli võib õpetajal olla noore elus suurem tähendus kui emal või isal, kellel on tihti kiire. Noh, tegelikult on selle ülesande varastanud ehk hoopiski mõni juutuuber või suunamudija, kuid sellegipoolest on pedagoogil noore elus suur kaal. Võib olla noore elus suur kaal.
  • Praegune ühiskond väärtustab hedonismi. Kuulsaks saavad need, kes pakuvad inimestele puuduvat rahulolu – näitlejad, juutuuberid, tähtsad poliitikud või ettevõtjad. Ideaal on näha välja nagu Kylie Jenner ja/või olla varustatud six-pack'iga. Veel moodsam on näha välja nagu Billie Eilish või mõni cute e-boy. Nemad on tänapäeva ideaalid. Sest kui sa oled kuulus, oled sa hea ja ihaldatav! Silme ees on rikkaks saamine. Edu saavutamine! Presenteeritakse mudelit "How she went from homeless to role model millionaire rapper!". Et isegi tema sai kuulsaks. Ta võitles! Mida mina siis üldse väärt olen? Paeluv on olla materiaalselt kindlustatud, õnnelik. Hingeline rahulolu on tuletatud materiaalsest kindlustatusest ning moodsast ilumudelist, vaimsel tasakaalul on sekundaarne positsioon. Sellest eriti ei räägita. Endaga peab ise hakkama saama, kuid kes seda meile õpetab. Õpetatakse hoopis, kuidas teoorias tulemuseni jõuda, ning kõige tipuks näidatakse edu kehastust. See, mis sinna vahele jääb, on mõistatus, saladus. Edu saladus.
  • No vot, ja mina ei oska nüüd. Oskan matemaatikat ja kusjuures ka füüsikat, kuid edu valem jäi konspekti üles kirjutamata. Teoorias saan hakkama, ent ometi – kuidas olla üksi? Pühakiri ütleb, et armastusega. Mitte vaid intiimse ja/või seksuaalse armastusega, vaid ligimese, enda ja keskkonna vastu suunatud armastusega.
  • Emotsionaalset kapitalismi kujutab ka petlikust sotsiaalmeediast tulenev kadedus. Kuid sellest kõigest väljatulemiseks on tarvis kas jõukat individuaalsust või välist tuge, mida võiks pakkuda pedagoog, tugiisik või pereliige. Huviringis, põhikoolis, kutsekoolis või noortekeskuses. Tarvis pole mitte isegi tuge, vaid õpetust, mismoodi sellises (eba)reaalses maailmas navigeerida. Ning see õpetus tuleb vaid empiiriliselt. Seega oleks noorel vaja midagi üldinimlikku – suhtlust, mille kaudu õppida tundma, saada kinnitust ning seda ka praktiseerida.
  • Kooli üldisem funktsioon on inimeste ettevalmistamine ühiskonnas elamiseks ja võimetekohaseks vajalikuks tööks. Ent kooli väärtused on taandunud suuresti vaid ainete õppimisele/õpetamisele. Ehk on inimlik suhtlus ning enda Mina tajumine eluks vajalikum kui trigonomeetria abiga loogilise mõtlemise edendamine?
  • Usun, et ma ei ole ainuke lumehelbeke, kes mõtleb juba pikemat aega, millega oma tulevikku siduda. Väga tahaks teada, mis on siis see õige amet, see õige eriala. Aga ei saa! Ja ongi ehk hea, kui saatust ei tea. Ja kui praegu teada saaks, rikuks see paljugi ära. Umbes nagu siis, kui oled kellessegi salaja armunud. Kõdi ja särinaga südame all kujutad ette seda fantastikat. Silme ees jookseb imal rom-com. Natuke loodad, kuid natuke ka tead, et reaalsus oleks teistsugune. Ärkad öösel Messengeri tüütu signaali peale ning loed mingit oodi. Ta avaldab oma tundeid. Sinule. Iuuu. Salapärasus ja võlu on nagu nipsti kadunud. Tunned hoopis kaastunnet. Helbena langed teetule lumeväljale. Jah, seal hanges sa seisad, hale, abitu ja üksik. Ei? Ainult mina? Saatusega seotud küsimustega ei tohi mängida.
  • Oma saatuse teerada tundes poleks me inimesed, vaid masinad. Ja võib-olla tahamegi olla nagu masinad või robotid, kuid see pole õige. Inimeseks olemine on oskus elada. Oskus armastada. Oskus üksi olla.
  • Elada tahaks osata, vähemasti rahuldavalt. See, mida õpid, kas õpid jne, pole oluline. Olgu selleks enamikule tundmatu nüüdismuusika, juura või ärijuhtimine. Pole vaja otsida kasutegurit või vajalikkust – kuidas olla keegi. Keegi teine.


  • Kas peab siis aru saama? Muusikaga tahetakse edastada emotsiooni, luua silme ette mõnd pilti või anda edasi mõtet. Arusaamise hoiak pärsib igati muusika nn päris eesmärki. Vaja oleks vaid tahet ja püüdu süveneda ning usun, et igaüks leiab mõttelõnga, mida kontserti kuulates harutada. Muusikateost aitab mõista lühitutvustus autorilt või interpreedilt, st millest teos kõneleb, mida on teoses n-ö huvitavat, mida jälgida ja mis ajendas teost kirjutama.
  • Jõutakse kuulama meie au ja uhkust Pärti. Tema on Eesti visiitkaart ning sellest tuleneb seos ja äratundmisrõõm, mis ajendab leidma aega, et kontserti külastada. Nii võiks olla ka meie teiste heliloojatega, kuid Pärt jääb tihtilugu ainukeseks nimeks, keda muusikavaldkonnast muidu kauged nimetada oskavad.
  • Muusikatunni rõhk võiks olla pigem teoste (k.a nüüdis-) kuulamisel ja nende sisu tutvustamisel, mitte heliloojate eluloo käsitlemisel ja teoorial, mille poole muusikaõpe tihti kipub kalduma. Selle tulemusel areneks ehk õpilastel muusikaline vaist ning tulevikus on teoste jälgimine hõlpsam. Muusika õppimine seda kuulamata on kui maalimine värve nägemata.
  • Teatris või kinos käies, Tõnis Vilu luulet lugedes, võetakse ette üks portsjon korraga ning antakse kas siis teatritükile, luuletusele või filmile individuaalne hinnang, kuid mulle on tundub, et akadeemilist muusikat võetakse kui tervikut – kui ei meeldi nt Veljo Tormise kantaat "Sünnisõnad", siis ei meeldi klassikaline muusika.
  • Igapäevapildis kohtab tihti Tšaikovski, Mozarti või Debussy' loomingut, kuid muud, sh eesti heliloomet, tihti mitte. Tõesti, Sumera sümfooniad või Pärdi "Berliini missa" Kaubamaja kõlareisse või Tere piima reklaamiklippi ei sobituks, kuid kuulamissoovituseks ERRi uudisteportaali või lühendatud kujul saate "Hommik Anuga" vahelepõikeks küll. Kui klassikaline muusika puudutaks muidu sellest kauget inimest sagedamini, leiaks ta ehk sealt ka midagi meelepärast, mille impulsil avastada uut ja kõnekat.
  • Kirjutan just kaasaegse klassikalise muusika hõredusest, sest kahju on näha, kui paljud säärasest kogemusest ilma jäävad. Iga kontsert ei pea ega saagi meeldida, kuid avastades midagi, mis puudutab, tekib tung leida sarnast. Pileti ostmiseks on tarvilik huvi kuulatava vastu. Huvi tekib harilikult kogemata – ebaharilikus pulmas kaasaegset muusikat mängivat keelpillikvartetti kuuldes, juhuslikult autos Klassikaraadio sageduse peale ära eksides, mõnest ajalehest ajaviiteks kontserdiarvustust sirvides või võib-olla isegi antud artiklit lugedes.
  • Levinud on arusaam, et kaasaegne muusika kaasab karjumist, meloodiajoone puudumist, ulatuslikku disharmooniat, kuid see pole enam valdav. Nüüdishelikeel võib olla niisamuti meloodiline, konsoneeriv ja ilma kaasaegseteks peetavate mängutehnikateta.
  • Peavoolumeedia, sh televisioon võiks tunda suuremat huvi oma maa muusika tutvustamise vastu, st tuua muusika argipäevapilti – saadetesse, uudisteportaalidesse –, vaid nii on võimalik eestlastes klassikalise kaasaegse muusika (k.a eesti heliloome) vastu huvi äratada.

Luuletused muuda

mulle meeldib naer mulle meeldib armastus
mulle meeldib kõik see mis meie sees on kaunis veel
ja küll seda kaunist lokkab seda kaunist lc lokkab aina lokkab
mõelda et ta kord otsa saab on absurd sest sel kaunidusel
ei paista olevat piire ammugi ei paista tal olevat lõppu
vaatad talle otsa kui kaunis vaatad silmadesse siniseisse ooh
kaunim veel need silmad sinised kui laguun
...
mööda jõeranda jooksete päikese poole kuivate
te muudkui kuivate ja jooksete sest
jõgi on nagu sinu rõõm
ta on occatu ta on piiritu ta on mõõtmatu
ja sulle see meeldib sest sulle meeldib naer ja kõik see
mis sees on kaunis veel mis on lõputu täiesti ääretu
ja nii sa jooksed ja naerad
jõerannas päikese poole
kõik kuivab


sa jääd magama märkamatult diivanil kell seitse õhtul ja
magad kella üheksani hommikul välisriietes
hommikul on elujaatav su primaadiaju ja silm helgib lc sellepärast
et üles ärkasid
ja viisteist tundi magasid
see et korterikaaslane laktoosivaba kohvipiima ära jõi
ei hakka külge sest su rõõm on lc nii suur lc sellepärast
et üles ärkasid
sa muudkui naerataks elu rõõm on see et sa kogu aeg naerataksid
lähed naeratades poodi ja ostad laktoosivaba piima
...
tõeline lust
see teeb mind rõõmsaks
tallinnasse ei sõida sa rongi ega bussiga
vaid omaenda rõõmuga
ja üürikorterisse mitte trammiga
vaid occatu lustiga
ego saab olla väike ainult siis kui ta on suur


sulle kel on kiire
wtf mine perse reaalselt
sul ei ole kunagi kiire
see lc tähendab et sa ei oska ntx

1) oma aega planeerida

2) stressiga toime tulla

3) üleüldiselt humble olla
...
stress is just an illusion baby
same goes with time
mul on kiire
tra pls


what would i be without
my uhkus
only trait mis mind õnnelikuks teeb
uhke olla hea ja nii lihtne
keegi on ikka sust milleski sitem
...
ja selle asemel et veidi aega uhkuseta olla
ütled ei
never
ja hakkad
sõbra musi üle lööma
sest seda sa saad
seda ei saa teised


püüdlemine selle poole mida kätte ei saa
pidev nagu mingi rännak ja kannatus
maailmakannatuse enda õlul tundmine
äratundmine et we all the same aga
see läheb meelest või õigemini pole võimalik seda kogeda
vahel harva aga siis saad sita kogemuse
n-ö sita kogemuse saad haiget vms
kogesid et we the same ja siis lambist
the tables have turneeeddddd ja sa mega pettunud
i’ve been betrayed!!!
pitiful face
ja siis kordad sama mustrit sest peab
peabki see on ilus ja tegelikult me kõik olemegi see sama
koekogum mis situb kuseb sööb ja tunneb end üksi
aga seda on keeruline kogeda nagu juba kirjutasin
...
vaatasin täna trammis päikesest jumekaid hruštšovkasid
läbi roosade prillide
ja olin shoketh
what
i’m not in love
ega keegi vict ei meeldi mulle ja mai meeldi kellelegi teisele
aga i felt the feeling bitcheeees
ja vaatasin neid maju ja olin nagu wow
…………this      is          insane
i love being in the void lc
i love romantika


...
mul kaks või rohkem olulist sisupunkti
üks neist on how and why i fall in love
ma tean vastust saate aru ja
kõik edasised katsed on kandnud vilja
ja vett
teiseks tean kui kaua olen armund
ja kuidas seda cheatida
because my love is an illusion
selles mõttes et i love myself
ja that’s the tea
...
my mind do b playing tricks sometimes
lambist jääb kinni sinna kust edasi ei saa
tupik ja täiesti aus tupik nagu
because i am the tupik
kierkegaard can fuck himself sest ütles ainult pooltõtt
ja seda heterotele
aga see don’t try to pask on sitax teemas
like we all know


helgema tuleviku poole on lühike tee
võtta aastas päev või parem veel
nädal ning sisendada et i have to eat
mans ass
i just have to eat mans ass
ja hinnad langevad
metsad kasvavad
sõjad lõpevad

Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Gregor_Kulla&oldid=108897"