Vikitsitaadid

Sokk

jalariie
(Ümber suunatud leheküljelt Sokiauk)

Sokk on väike jala otsa käiv riietusese, mida kantakse jalanõude sees. Sokkide pesemisel ilmnev kaoefekt on näide fundamentaalse paarsusprintsiibi rikkumisest.

Wybrand Hendricks, "Interjöör tukkuva mehe ja sokki nõeluva naisega" (u 1820)
Sokk ("Godey's lady's book", Philadelphia, 1840)
Inglise härrasmehe spordisokk (Mrs Shearman, "Her Ladyship's Sock and Stocking Book", 1910)
Esimese maailmasõja aegne USA plakat kirjaga "Meie poisid vajavad SOKKE. Koo oma jagu."
Peder Mørk Mønsted, "Vana naine köögis kudumas" (1927)
Socks, USA presidendi Bill Clintoni kass, kodumurul Valge Maja ees Washingtonis, 1994


Proosa

muuda
  • Kuuldes müüjat küsimas: "Te siis ei vaja sokke?", häbenevad meid meie jalad. (lk 21)
  • Igas riidekapis leidub paar sokke, mida ei kanta kunagi, kuid mis on sokkide seeme. (lk 28)
  • Sokkide augud avanevad teise maailma pakasesse. (lk 30)


  • Zosja ja Ostap läksid alla sööklasse. Musterõppekombinaadi teises otsas palmi rohelise katte all istus mustasilmne noormees ja uuris tähtsalt söögikaarti.
"Perikles!" hüüdis Zosja juba kaugelt. "Ostsin sulle kahekordse kannaga sokid. Saage tuttavaks. Femidi."
"Femidi," ütles noormees südamlikult Ostapi kätt surudes.
"Bender-Zadunaiski," vastas jõhkralt suur kombinaator, kes kohe taipas, et on armastuspeole hiljaks jäänud ja et kahekordse kannaga sokid ei ole lihtsalt mingi võltsinvaliidide kooperatiivartelli toode, vaid teatav perekonnaseisuaktide büroos sanktsioneeritud õnneliku abielu sümbol. (XXXV ptk "Teda armastasid koduperenaised, naiskodutöölised, lesknaised ja isegi üks naine-hambatehnik")


  • [Rincewind] istus uuesti maha, tõmbas oma rüü üles ning võttis mõningase pingutusega jalast ühe soki. Seejärel pani ta saapa tagasi jalga ja kõndis natuke aega ringi, kuni leidis rusude vahelt pooliku telliskivi. Ta asetas tellise soki sisse ning viibutas seda paar korda kaaluvalt. (lk 245)
  • Rincewind mõtles järele ja hakkas siis otsustaval ilmel oma viimast sokki jalast võtma. "Poolikuid telliseid pole," ütles ta otseselt mitte kellelegi. "Peab liiva kasutama." (lk 263)
  • Suur madal tuba maja sees oli hämar ja täis varje ja lõhnas peamiselt viiruki, kuid kergelt ka keedetud kapsa, seismajäänud voodipesu ja sedasorti inimese järele, kes viskab kõik oma sokid vastu seina ja paneb jalga need, mis selle külge kinni ei jää.
    • Terry Pratchett, "Mort", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 1999, lk 78



  • Paigatud sokk oli tõenäoliselt inimese viimane ponnistus teha oma kehakatted isikupäraseks, luua mustreid. Eesti kultuuri metafoor võiks olla lugu mehest, kes kukkus neljapäeva õhtul oma sokiauku ja jäigi kadunuks.
  • Protseduurireeglite lahutamatuks osaks on ebaharilikult pikk vaikimine. Kõik vastuolud ja möödarääkimised lahendatakse vaikimise abil: võidab see, kes kauem sõnatult aknast välja vahib. Eestlased koos soomlastega on viimased maailma alles jäänud rahvad, kes on võimelised elama täieliku sensoorse deprivatsiooni tingimustes. [---] Seetõttu meenutavad eestlased natuke kõndivaid puid või sokkidega floorat.
  • Aga ei, mida ma ometi räägin! Meie seisame ju kuristiku serval: tohutusuure sokiaugu äärel. Ehk lükata see vastik võidunud monstrum lihtsalt august alla, oodaku teda seal mis tahes? Või veelgi parem: hüpata ise?
Just niisugune mõte tärkab kohe, kui võtta kätte Valdur Mikita "Lingvistiline mets"; ja edasi lugedes muutub see mõte järjest veetlevamaks. Sokiauk, mis meile Mikita teosest vastu terendab, on vähemalt niisama vastupandamatu, kui oli küülikuauk, mille kaudu Alice pääses imedemaale – ja võib-olla isegi veel kutsuvam, erutavam, magnetiseerivam, sest mida kaugemale me jõuame, seda enam süveneb kahtlus, et vanasse maailma tagasi ei tahakski enam minna. Sest mis seal siis õieti oli? Ainult see "Eesti kultuur", mis kuskil nurgas nakitses ja kiitles, kuidas ta oma niigi köndistatud ihuliikmeid kärbete abil veel nudimaks nüsida oskab. Hüvasti, "Eesti kultuur", olgu see sulle kerge, mille alla sa ükskord jääd! Selle "Eesti kultuuri" võime julgesti seljataha jätta, ilma et midagi kaotsi läheks, sest Eestit on seal umbes niisama palju kui telesaates "Eesti otsib superstaari".



  • Soome iseseisvuspäeval presidendi vastuvõtul küsiti ühe mehe kaest, mis on õnn. Mees vastas: "Õnn on see, kui soojad sokid on kuivade saabaste sees."
    • Olivia Saar, "Hetked endas: mõttemõlgutusi ilmast, inimestest, iseendast aastatel 1990-2015", Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2016, lk 129


  • Regent teadis muidu täpselt, mis Kiviriigis toimub. Regendil olid seal osavad salakuulajad, kes talle kõigest ette kandsid. Regent teadis näiteks isegi seda, mis värvi on kõik Kiviriigi kuninga sokid. Kivikuningal oli sadu ja sadu paare sokke. Talle lihtsalt meeldisid sokid. Õigupoolest ei teadnud Kivikuningas enam isegi, kui palju ja mis värvi sokke tal on.
Aga Hädaorus olid kõik Kivikuninga sokid täpselt kirja pandud. Iga üksiku soki kohta oli teada, kas see on parasjagu kuningal jalas või mustapesukastis või hoopis pesumasinas või juba ära kuivatatud ja kappi puhaste sokkide hulka pandud.
  • Aino Pervik, "Hädaoru kuningas". Tallinn: Tänapäev, 2016, lk 16


  • Ent oh seda hämmastust, kõik hajub, kaob, ka nördimus, ükskõik kui valus, kui piinlik. Kõik kaob. Kõik. Ainult mitte tolm. Seda tuleb pidevalt juurde. See on nagu vähk, millega võitlus iialgi ei lõpe. Sa saad lohutuseks uued villased sokid ja jääd edasi otsima oma olemasolu ettearvamatut mõtet.


  • Oli 2012. aasta talv ja ma pidanuks parajasti suure innuga kultuuriteooria magistritööd kirjutama. Mind huvitas eriala, mind huvitas valitud teema. Aga kogu minu ind sai paraku otsa selle koha peal, kus lõppes materjalide läbitöötamine. See oli hetk, kus ma pidanuks hakkama kogu infohulka magistritööks kokku kirjutama. Tegin alustuseks ühe suurima strateegilise vea, mida sellises olukorras teha annab. Selle asemel et vaadata tööd etappidena, nägin seda kui üht suurt massiivset mind lämmatavat tulevast tekstimassiivi. Vorm on silme ees, kuju kui luupainajal, ent sisu ei ridagi. Sel sekundil saingi aga äärmiselt selgelt aru, kui väga on mind ümbritsevatel inimestel vaja käsitsi kootud sokke. Oli talv, oli külm (minu korteri radikad võimaldasid mulle maksimaalselt 14–15-kraadist toatemperatuuri) ja igaüks, kellel vähegi süda sees, saanuks mind tabanud altruismihoost aru. Ühiskonnal ei ole tarvis minu magistritööd. Ühiskonnal on tarvis sokke.
Tõsi, lõpuks sai esitatud ja kaitstud ka magistritöö. Sisuliselt küll paar hetke pärast viimast hetke, aga siiski. Ja viis inimest said sel aastal endale uued sokid, tahtsid nad seda või mitte.


Luule

muuda
  • ... näha seda lobeeliakorvi räästakonksu otsas kiikumas, taustaks puud, näha kahisemas seda kastanit ja neid viirpuid, ees lillekorvist laik, lipsata verandasohvalt sokkis jalu murule, vaatamaks, mis sääl teisel pool toanurka kolksatas, näha valgust nirisemas poolsajandivanuste viljapuude vyradest.


Ema kurdab, et sõrmed kohmakad,
aga koob edasi sokke.
Iga kuu saan uue paari,
villase, kirjutriibulise.
Kannan neid susside asemel,
kui kannas auk, viskan ära.


Heitsime pilgu aitagi
Mis uhke rivi vanu kirste ja kappe
ja taganurgas tolmunud laegas
sildiga KINDAD JA SOKID
Vaataks õige järele mis kirjadega siis
kunagi kooti mõtlesin


Vastu minu ihu liibub
kale dušikardin.
Toolileenil vargsi kiigub
kootud sukavardin
soe ja pehme sokk.

Vanaema tiivuline,
sokivars on triibuline.
Vanaema läinud ammu,
kuulda pole tema sammu.
Jäänud nurka tokk.

  • Lauri Pilter, "*Vastu minu ihu liibub...", rmt: "Laikmaa välu", 2021, lk 28

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
 
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Sokk&oldid=115768"