Vikitsitaadid

Johanna Mängel

Eesti tšellist, muusikakriitik ja raadioajakirjanik

Johanna Mängel (sündinud 17. oktoobril 1990) on Eesti tšellist ja muusikakriitik.

Johanna Mängel (2009)

Artiklid

muuda
  • Rostrumi 70. aastapäeva puhul olid tänavu Leedus kohal eelmised presidendid Evert van Berkel ja Heikki Valsta. Valsta sõnul oli rostrum varem rohkem orienteeritud muusikale ja selles oli suurem võistlusmoment, kuid aastatega on rostrumist saanud raadioinimeste ja nüüdismuusika asjatundjate kohtumispaik, et infot vahetada, õppida, arutleda, teha ülevaateid nüüdismuusika hetkeseisust jne. Näiteks oli üks rostrumi­nädala iga päev peetavate avatud mikrofoni sessioonide suuremaid küsimusi, kuidas saada juurde uusi osalejariike ning kuidas teha rostrum avatumaks.
  • Rostrumil ei ole hääletamiseks ühtset reglementi. Nii kujundab iga delegaat oma lemmikute järjestuse ja hinnanguid andes on delegaatidel eri lähenemisviis. Osa kaalub, kas ja kui lihtne on neil konkreetset teost raadioeetris esitleda, teised otsivad konkursile esitatud muusikateostest teadlikult uut suunda ja midagi üllatavat.
  • Iga aastaga on rostrumi atmosfäär üha vahetum ning teostest avalikult rääkimine ja nende tagasisidestamine ei ole enamikule enam tabu. Sel korral jagati kuuldu kohta tähelepanekuid üsna vabalt ja mõtestati, millise kohustuse võtavad delegaadid raadiokuulajate tähelepanu ja aja eest.
  • Mitmes tänavu rostrumile esitatud teoses oli esil kergus, igatsus ja romantiline nostalgia. Helitööde temaatika varieerus looduse jõu, klubimuusika ja meie maailma kõigutavate häirivate muutuste vahel. Mitu heliloojat on viimastel aastatel valminud teostes tegelenud aja tajumise küsimusega, mõnikord on teose lähtepunkt olnud mõni isiklik füüsiline kogemus, näiteks vaikne hetk erilises ruumis. Harmoonilises plaanis esines palju puhtaid, tonaalseid ja klassikalisel harmoonial baseeruvaid teoseid. Rõõmustavalt palju oli kuulda ansambliteoseid, ent siiski domineerib rostrumil veel orkestrimuusika.
  • Eesti heliloojate teosed olid tänavusel rahvusvahelisel heliloojate rostrumil edukad ning valiti mõlemas kategoorias soovitatud teoste nimekirja. Need mõjusid rostrumi keskkonnas nüansirikkalt, pakkudes kaht unikaalset kõlamaailma. See on üks neid asju, mida Eesti puhul rostrumil ikka imetletakse – meil leidub erineva esteetikaga autoreid.
  • Ülisuurt tähelepanu äratasid eesti torupillid, nii et koostöös Liisa Hirschiga tuli kiirelt koostada väike infokiri meie torupillide ajaloost ja ehitusest koos video- ja helinäidetega.
  • Pika ajalooga heliloojate rostrum on jätkuvalt tähtsaim raadioeetri vahendusel toimiv nüüdismuusika propageerimise platvorm. 70 tegevusaastaga on raadio vahendusel rahvusvahelisele publikule tutvustatud ligi 500 helilooja teoseid. Võitjate nimekirjas on teiste seas Luciano Berio, Henri Dutilleux, Luigi Nono, Tōru Takemitsu, John Tavener, György Ligeti, Louis Andriessen, Esa-Pekka Salonen ja Georg Friedrich Haas. Eesti heliloojatest on rostrumi põhikategooria võitnud Helena Tulve ning noortekategoorias on esikoha pälvinud Mari Vihmand, Jüri Reinvere, Ülo Krigul ja Maria Kõrvits.


  • Teise maailmasõja aegu mäe sisemusse rajatud pommivarjendis, mis nüüd kannab nime Dom im Berg, sai festivali esimesel päeval kogeda kõige puhtamal ja imetlusväärsemal kujul ideaalset helikvaliteedi ja ruumi sümbioosi. Unustamatus helisfääris sai lihtsalt istuda, inspireeruda ja lasta muusikal iseeneses toimida.
  • Mammutkontserdil ettekandele tulnud nelja teose hulgas oli Madli Marje Gildemanni 11 minuti pikkune teos "Nocturnal Mi­grants" ehk "Öised rändurid", mis on inspireeritud öise eluviisiga lindudest. Heliloojale kangastunud dramaatiline stseen linnatuledes ja üle ookeani lendavast ning majakavalguse käes ekslevast hullunult tiirlevast linnuparvest loob heliliste väljendusvõimaluste jaoks huvitava dramaturgia.
  • Gildemann ei kujuta oma teoses rahumeelset linnulaulu või suurte tiibadega aeglaselt päikeseloojangusse liuglevaid olendeid. Algustaktidest peale keskendub muusikaline materjal kiiretele liikumistele ja seeläbi selgele kujutluspildile pimedas liikuvatest linnu­parvedest. Oma teekonnal kalduvad nad ilmselt teelt kõrvale, sest mitmesuguste dünaamiliste liikumiste sees on palju rahutust ja pingestatud, ärevaid hetki. Avahetkedel kuuldavatest pehmetest kõladest arenevad kiiresti välja teravamad metalsed toonid. Sametiselt tumedate ja tihedate helipilvede vahel moodustub midagi salapärast, ent kuna kiire liikumine muudkui hõreneb ja pakseneb, siis ei ole võimalik kinni püüda, mis see "miski" on. Põnevaid kõlakombinatsioone loovad pisikeste puidust pesulõksudega ettevalmistatud klaver ning keelpillide lõpuni allaandmatu hulljulge tremolo. Eriliselt köitvalt resoneerivad omavahel madal kontrabassiregister ja löökpillid. Kõlabalansi poolest mõjuvad need teose üldpildis siiski tagasihoidlikult ning neid on paremini kuulda siis, kui kahe löökpillimängija tegevust laval jälgida. Kummaline küll, aga ka muidu habras dirigent Lin Liao kehastus tiivuliseks mustaks linnuks, kes püüdis otsekui parvi liigutada.
  • Vormilt võrdlemisi klassikaline, suurematele ja väiksematele dramaatilistele lainetustele üles ehitatud teose traagiline kulminatsioon leiab aset umbes viimase veerandi peal. Kõige meeldejäävam ongi lõpuosa, kus toimub mingil teistsugusel tasandil liikumine. Võib-olla kaugenes linnuparv kuulajast, jättes maha vaevu aimatavad tiivalöögid või lihtsalt selle kirjeldamatu "miski".
  • Linnupelgliku inimesena usaldasin end tol õhtul Madli Marje Gildemanni loominguliste instinktide kätte ja tundsin, et tema heliline kujutelm mõjus mulle. Partituuris tehtud valikud toetasid autori peas kujunenud kõlalist nägemust vahest rohkemgi kui teiste sel õhtul kavas olnud autorite puhul.
  • Kriipima jääb ainult mõte, et see kõik oleks veelgi rohkem mõjule pääsenud rohkemate pillide abil suurema kõlamassiivi kaudu. Ja kuigi Gildemann kasutas talle ette antud ansambli ressursi maksimaalselt ära, süvenes iga järgneva ettekandega tunne, et ta oleks väärinud teiste kavas olnud heliloojatega vähemalt samaväärselt, kui mitte rohkemgi, võimalust kirjutada teos suuremale koosseisule, aga kuuldavasti sai ta piiratud rahaliste vahendite tõttu tellimuse kirjutada seitsmele mängijale (viiul, vioola, tšello, kontrabass, klaver, löökpillid).
  • Ükski helilooja ei tohiks harjuda olukorraga, kus proov uhiuue teosega tähendab, et teos mängitakse paar korda läbi ja seejärel saab mängijatele anda ainult kiireid juhiseid. Iga kuulaja oleks teosele jäägitu pühendumise eest tänulik.
  • Kontserdi avapala, vahetult enne Gildemanni teost kõlanud norra helilooja ja 2022. aastal rostrumi võitnud Kristine Tjøgerseni teatraalse klaverikontserdi selgelt kuuldav inspiratsiooniallikas on olnud metsa akustika ja puujuurte suhtlusvõrgustik. Kahtlemata oli paeluv vaadata, kuidas klaveri sisemus muutus inimtegevuse kaudu ja värviliste miniatuursete mängu­puude abil kuusemetsa helimaastikuks. Põhjalik eeltöö metsa minekust, ümbritseva jälgimisest ja kuulatamisest, tähelepanekud helikeskkonna muutumisest päeval ja ööl olid kompositsioonis kuulda.
  • Madli Marje Gildemann oli avastanud komponeerimise teekonnal uusi nüansse, uurinud looduses muusikaliselt teistsuguseid nähtusi ja – mis peamine – kuulanud kriitiliselt oma sisehäält. Ta oli alustanud vaatlusest, avanud end ümbritsevale, jälginud lindude käitumist, selle kohta lugenud ja loonud siis helidest keskkonna, mis lubab kuulajal avastada helide kaudu seoseid, mida ta ehk looduses muidu ei näe ega taju. Tal õnnestus Grazi publikule näidata seda ainulaadset paljudesse eesti heliloojatesse kodeeritud seletamatut sidet loodusega.
  • Üks minu ees istunud hallipäine mees hüüdis häbenemata juba enne Klangforum Wieni lavale jõudmist valjul häälel "braavo!" ja tegi seda veel pärast Tjøgerseni ja Gildemanni loomingut, aga mitte rohkem. See mees tahtis hiljem teada saada, kus asub Eesti ja kas eesti heliloojal on oma loominguga plaat. Palju hiljem ööpimeduses viimast trammi oodates jalutas helilooja juurde teine mees, et öelda, et "Nocturnal Migrants" oli tol õhtul kõige paremini läbikomponeeritud teos. Küllap tal oli õigus.


  • Lähteülesandele kirjutada teos mõeldes oma õpetajale sai tabavalt pihta ka Kangro hilisem üliõpilane Ülo Krigul, kelle nii instrumentaal- kui ka vokaalmuusikas tekitavad elevust ainulaadne rütmidramaturgiline pinge ja põnevad tämbraalsed sulamid. Uudisteose "Das ist des Jägers Ehrenschild" ehk "On jahimehe vapiau" esimeste taktide ajal olin umbusklik, sest rahvusmeeskoori seni nauditavalt kõlanud eestikeelsete tekstide selgus ja iga sõna väljahääldamise mõnu oli saksakeelse teksti ilmumisega häiritud. Kuid üsna kohe sai sellest ootamatute tegurite koosmõjul ekstaati­line ja nakatav kooripala, mis tekitas kiusatuse selle eri kihtidesse kaevuda. Esile kerkis rida mõtteid ja küsimusi. Kui väsimatult suudavad lauljad tabada meloodiajoonisel kõrgeid hüppeid? Kui kiiresti vaheldub taktimõõt? Millist lauljate rühma kuulata ja keda vaadata, kui laval on ühtäkki neli dirigenti? Millest nad üldse laulavad? Viimasele soovitas helilooja vastust otsida guugeldades. Selgub, et XIX sajandi kirjaniku, metsavahi ja jahimehe Oskar von Riesenthali vastutustundliku jahipidamise põhi­mõtet kandvad luuleread said jahiringkonnas väga tuntuks ning ehivad nüüd ühe saksa päritolu ürdilikööri pudelit. Igal juhul püsis muutuvale taktimõõdule seatud materjal vapustavalt hästi koos ja nihutas põnevusest tooli servale istuma. Hiljem lisandus sellele kogemusele muidugi grammike igatsuslikku ja soojendavat nostalgiat, kui lugesin kavalehelt, et saksapäraselt susisev tekst koos selle viisijupiga oli Krigulil meeles mõlkunud juba üle mitmekümne aasta ning et ta oli algusest peale plaaninud sellest miskit oma õpetajale Raimole vormida.
  • Liigutav oli kavalehelt lugeda, millise tänutundega Raimo Kangro õpilased teda meenutavad. Ühise nimetajana toovad nad välja õpetaja võimet suunata ja julgustada kirjutama seda, mida nad ise soovivad ja mis nendes peidus on. Eino Tamberg, üks Kangro enda õpetajatest, on meenutanud, et talle sattusid väga erakordsed ja andekad õpilased (mingil ajal olevat nad kõik olnud K-tähega nagu Kangro ise), kellele ta andis vajaliku loomingulise julguse. Usun, et selle eest on praeguseks väljakujunenud heliloojad talle jäägitult tänulikud.
  • Väga kindlalt sammub oma äratuntaval ja erilisel loometeel helilooja Tõnu Kõrvits, kellele Kangro oli muusikaakadeemias esimene õpetaja. Oma poeetilise koorimuusikaga leiab ta tihti tee otse inimhinge sügavusse ega lahku sealt niisama lihtsalt. Ka lihtsate sõnadega, olgu need eesti või inglise keeles, paneb ta miskit seletamatut maagilisel viisil kuulaja hingesoppides võnkuma sellistel sagedustel, et muidu nii pretensioonitult helisevad tähekogumid nagu "hull" ja "hell" või "müha" omandavad äkitselt uusi ja avaramaid tähendus­kihistusi.
  • Olla kangrolik, see on kompliment. Need, kes Raimo Kangro juures õppinud või temaga muul moel kokku puutunud, on meenutanud tema leebet ja mahedat huumorit, optimismi ja inimlikku soojust. Intensiivse elurütmi, muusikalise temperamendi ja rütmienergia kõrval oli ta inimesena rahulik, rääkis tasasel häälel ning jäi loomult võrdlemisi tagasi­hoidlikuks. Sellisele Kangrole mõeldes oli armas näha, kuidas tema õpilased Estonia kontserdisaali lavale tol õhtul veidi häbelikul moel kummardama läksid. Nende sammus ja isegi kummarduses oli tõepoolest midagi ühist, olgugi et oma käekirjalt on nad erinevad.
  • Kuigi Raimo Kangro kompositsiooniõpilaste rida pakub praegustes kontserdi­kavades sageli ja ootuspärast rõõmu, esineb kontrastse käekirjaga Kangro nimi autorilahtris suhteliselt harva. Kuhu ta küll jäi? Ka dirigent Mikk Üleoja tunnistas kontserdi eel Klassika­raadiole antud intervjuus, et Kangro kipub ära kaduma ja võiks rohkem pildis olla, ent viskas ka õhku mõtte, et võib-olla ei ole päris kõik tema laulud tänapäeval aktuaalsed. Kontekst on oluline.
  • Küllap kirjutaks Raimo Kangro endiselt muusikateoseid, kui ta oleks praegu meie hulgas. Võib-olla ei jääks talle kaugeks mahukad katsetused elektroonikaga või koguni muusikamängud tehisintellektiga. Võimalik, et ta oleks kirjutanud veel mõne lavateose, nagu seda tahtis üheksa-aastane tema, kes Mozarti "Così fan tutte" etenduselt koju naastes oli veendunud, et kirjutab ooperi. Muide, ühes lastesaates tunnistas Kangro, et tema lapsepõlveunistus oli tegelikult saada pagariks. Enda sõnul meeldis talle kujutlus valgest mütsist ja valgest jahupilvest tema ümber. Lapse­põlvest kaasa võetud avastamisrõõm käis temaga muusikas kaasas igal juhul lõpuni.
  • Kangro oli viljakas looja (eriti mõeldes teoste kestustele), tema partituurid valmisid juttude järgi enne tähtaegu. Oma hõlpsasti äratuntava käekirja leidis Kangro õnnelikult juba õpingupäevil konservatooriumis. Noore, kuid juba küpse helilooja ägeda rütmikaga põimunud stiil oli toona paljude meelest uudne ning niisugune väljenduslaad ja mõtteviis jäid domineerima ka tema päris viimastes teostes.
  • Keegi on kord helilooja muusika tembeldanud purpurpunaseks. Kangro enda sõnul ei olnud tema värvitaju kuigi hea. Kindlasti on aga Kangro looming meeldivalt mitme­värviline nagu too suvine Meloodia vinüülplaadi kaanepilt.

Intervjuud

muuda



Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Johanna_Mängel&oldid=128507"