Nathalie Anderson

Nathalie Frances Anderson (sündinud 2. juunil 1948 Columbias, Lõuna-Carolinas, USAs) on USA luuletaja ja libretist.

Luule

Seda ei juhtu mitte üksnes müütilistes paikades -
näiteks Vrindavanis, kus põlenud künkaid lõhestab
jõe sakiline serv, südaöö saabudes
on kõik ootvel - vee kurrutus,
terashall tuhkhallil, ootvel ning
õilmeis korallpuu- ja akaatsiasalu just avanemas.

Just nii see oligi, sõites sisemaa maanteel
mööda pimedatest tubakaküünidest, taevas täis tähti
ja tee täis hirvi, kes liikusid aeglaselt ja kurjakuulutavalt
üle asfaldi kui komeedid. Tubli pool tundi
oli mu pea aknast väljas ja ma värisesin
maa ja taeva vahel, meteoorid langesid ja

valgesabahirvede valged sabad seisid püsti kui küünlad
mändide all. Siis veeres kurvi tagant välja auto ja suundus
minu poole. Seal võib kõike juhtuda. Mees võib lõhestada
su tuuleklaasi, hoida oma raudset kätt su käsivarrel, väänata
su lahti. Öö ongi selline. Kus iganes sa seisad, tiirleb see
sinu ümber, varjutab sind. Olen tundnud seda isegi

omaeenda tagaaias, betoonist kõnnitee
voolav kui jõgi, suitsuhall hallide tomatite
vahel; mu käed hägusad, nahk õrnalt pärlmutterjas,
lõigates õhku, mis neid looritab, pimedust pihku
peites. Kõike võib juhtuda seal, kus metsviinapuu
kasvab taas tihkeks ja okkaliseks ning õilmeis metsatukk hoiab hinge kinni.

Seal võib kõike juhtuda. Seal võib olla mees, kes
valgustab tihnikut oma nahaga, viinamarjalehed
vooderdavad teda helerohelise valgusega, lehtla hõõgub
kahvatult nagu paberlatern. Vaata: tema käsi on sinine
nagu lapislasuul, mis on peeneks jahvatatud, kinnitatud leheküljele, siis
ahhaatidega häilitud; tema huul on erepunane suudlemiseks

või hammustamiseks; ja tema rõivas on säravkollane, värvitud
lehmade pissiga, keda terve elu on toidetud mangodega.
Kas sa sisened sellesse lähedusse, laotad oma juuksed
mooruspuulehtedest padjale, kui su nahk värvub viljadest siniseks?
Tuul on siidääris, mida veetakse aeglaselt üle rohu. Ta võib
pintseldada sind oravasabaga, peita pihku su tumeduse, su avada.

Armastus on pime ja pimestab. Kas me Läänes siis seda ei tea? Kes näeb
sügavale igasse südamesse või tihnikusse? Ja millal viimati jumal
aias tüdrukut keppis? Tõeline sinine armastus on haruldane
nagu sädelev hirv või valge sabaga täht, ebatõenäoline
nagu Krišna. Ava oma silmade must vesi. Seal võib
kõike juhtuda. Sellest mõttest väriseb siniselt mu nahk.

• Nathalie Anderson, "Avanemine" ("The Opening"), The Journal of Mythic Arts, 2008  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}