Vahid! Vahid!

"Vahid! Vahid!" (originaalis Guards! Guards!) on Terry Pratchetti Kettamaailma sarja kaheksas romaan ja esimene, mis käsitleb Ankh-Morporki linnavahtkonda. Romaan ilmus 1989, eesti keeles 2002.

Tsitaadid teosest

Terry Pratchett, "Vahid! Vahid!", tlk Allan Eichenbaum, 2002.

• Isikutel, kes on tublisti pikemad kui kuus jalga ja õlgadest ligikaudu sama laiad, on reisid tihti sündmustevaesed. Inimesed hüppavad neile kivirahnude tagant tee peale ette ja ütlevad siis umbes midagi niisugust: "Oih. Vabandust. Ma pidasin teid kellekski teiseks." (lk 35)
• Kapten Vimesi leidsin ma labasest õllepoest. Ma mäletan, kuidas sa rääkisid, et korralik päkapikk sellistesse kohtadesse ei lähe, aga kuna tema välja ei tulnud, läksin mina sisse. Ta lamas, pea laua peal. Kui ma teda kõnetasin, ütles ta, tõmba kedagi teist, poiss, kellel on pikem nina. Ma arvan, et joomine oli talle viga teinud. Ta käskis mul otsida elamiskoha ja ilmuda õhtul seersant Coloni juurde Vahtkonnamajja. Ta ütles, et igaühel, kes tahab linnavahiks astuda, tuleks mõistust uurida. (lk 43, Porgandi kiri isale)
• Patriitsi üks suuremaid panuseid Ankh-Morporki kindla toimimise heaks oli olnud - kohe tema valitsusaja alguses - iidse varaste gildi legaliseerimine. Kuritegevus ei kao kuhugi, väitis ta, ja kui kuritegevus niikuinii olemas on, siis olgu see vähemalt organiseeritud kuritegevus. (lk 47)
• Seersant Colon oli olnud kolmkümmend aastat õnnelikus abielus tänu sellele, et proua Colon töötas kogu päeva ja seersant Colon töötas kogu öö. Omavahel suhtlesid nad kirjakeste abil. Seersant Colon keetis enne tööleminekut naisele teed, proua Colon jättis abikaasale hommikuti ahju kenasti kuuma hommikusöögi. Neil oli kolm täiskasvanud last, kes kõik olid sündinud, nagu Vimes järeldas, äärmiselt pingsa kirjavahetuse tulemusena. (lk 54)
• Elu seisab kemikaalidel. Tilk siia, tiba sinna - ja kõik on muutunud. Väike sabin kääritatud mahla - ja eladki jälle paar tundi. (lk 55)
• Nobbs oli väike rangjalgne mees, kes meenutas pisut šimpansi, keda kunagi teed jooma ei kutsuta.

Tema vanust oli võimatu määrata. Arvestades aga tema künismi ja üldist maailmaväsimust, mis on umbes nagu süsinikumeetod inimese vanuse kindlaksmääramiseks, oli ta ligikaudu seitse tuhat aastat vana. (lk 57-58)

• Lapitud Trummi sisemus on nüüdseks saanud juba legendiks kui Kettamaailma kuulsaim halva kuulsusega kõrts ning linna omanäolisemaid kohti, mille omanik oli pidanud pärast hiljutisi vältimatuid remonditöid kulutama mitu päeva, et taastada algset sopa-, nõe- ja teiste, raskemini äratuntavate olluste kultuurkihti seintel, ning vedama välismaalt sisse terve tonni eelmädandatud kõrkjaid põranda katmiseks. Joojateks oli tavaliselt kamp kangelasi, kõrilõikajaid, palgasõdureid, roimareid ja sulisid, ning ainult mikroskoopiline analüüs oleks võinud näidata, kes on kes. Õhus rippusid tihked suitsukeerud — võib-olla selleks, et mitte seinu puutuda. (lk 66-67)
• Vimes, kes oli Porgandi raskuse all kokku vajumas, vaatas Nooblit otsides ringi.

"Kapral Nobbs," kähistas ta, "miks te maaslamajaid jalaga lööte?"

"Nii on kõige ohutum, härra kapten," teatas Noobel. (lk 75)

• Igas linnas kogu multiversumis on piirkond, mis meenutab pisut Ankh-Morporki Surmavarje. Tavaliselt on see vanim linnaosa, mille tänavad järgivad truult keskaegset lehmarada, mida mööda loomad jõe äärde jooma läksid, ja nimeks on neil näiteks Tapavälja, Lesila, Itsituse põik...

Suurem osa Ankh-Morporkist on niikuinii selline. Surmavarjud aga veelgi enam, see on nagu mingi telliste vahel sündinud seadusetuse must auk. Ütleme siis parem nii: isegi kurjategijad kartsid neil tänavatel kõndida. Vahtkond ei tõstnud sinna jalgagi. (lk 77)

• Nad kuulsid samme. Kusagilt neist vasakult kostis kihistamist.

"Me peame moodustama ruudu," ütles kapten. Nad proovisid moodustada punkti. (lk 80)

• Ankh-Morpork! Pulbitsev linn, kus elab sada tuhat hinge! Ja, nagu näitas patriitsi isiklik tähelepanek, kümme korda enam inimesi. (lk 92)
• Vimes kõndis aeglaselt ümber kaprali.

"Ja sinu erariietus ei pane vanaeidekesi minestama ega väikseid poisse sulle tänaval järele jooksma?" küsis ta.

Noobel niheles kohmetult. Irooniaga polnud ta sina peal.

"Ei, härra, boss," vastas ta. "See stiil on praegu viimane moeröögatus."

Üldiselt võttes vastas see tõele. Parasjagu olid Ankhis lemmiknarruseks sulgedega kübarad, kroogitud kraed, lõhikute ja kuldpoortidega vammused, puhvpüksid ja ehiskannustega saapad. Häda on selles, mõtiskles Vimes, et enamikul moeteadlikel inimestel on rohkem ihu, mida nende kostüümiosade vahele paigutada, kapral Nobbsi kohta sai aga öelda vaid seda, et ta asus kusagil nende riiete sees. (lk 94-95)

• Kaljase Avenüü oli lai, puudega ääristatud ning uskumatult peen linnaosa, mis asus nii kõrgel jõe kohal, et jõe kõikjaletungiv hais sinna ei ulatunud. Kaljase Avenüü elanikel oli "vana raha", mida peeti palju paremaks kui "uut raha", kuigi kapten Vimesil polnud iialgi kumbagi nii palju olnud, et vahest aru saada. Kaljase Avenüü elanikel olid oma ihukaitsjad. Kaljase Avenüü elanikud öeldi olevat nii uhked, et nad ei räägi isegi jumalatega. See oli kerge liialdus. Nad rääkisid jumalatega, kui need oli hästikasvatatud ja heast perekonnast. (lk 97)
• Vimes teadis, et barbaritest nabamaalaste seas liikusid legendid suurtest rõngasrüüd kandvatest, soomustatud rinnahoidjatega ja veohobustel ratsutavatest neidistest, kes tormasid lahinguväljale ja kandsid langenud sõdalased oma ratsudel kuulsus- ja mürgeldamisrikkasse hauatagusesse ellu, lauldes samal ajal meeldival metsosopranihäälel. Leedi Ramkin oleks võinud olla üks nendest. Ta oleks võinud olla nende juhiks. Tema oleks võinud terve pataljoni langenuid ära kanda. Kui ta kõneles, oli iga sõna nagu korralik mats turjale ja kõlises absoluutselt puhtatõulise aristokraadi enesekindlusest.

Isegi täishäälikutega oleks saanud tiikpuud lõigata. (lk 103-104)

• "Üks raamat on ära võetud. Üks raamat on ära võetud? Te kutsusite vahtkonna," Porgand ajas end uhkelt sirgu, "sest keegi on ühe raamatu ära varastanud? Teie arvates on see hullem kui mõrv?"

Raamatukoguhoidja vaatas teda nii, nagu inimesed vaataksid neid, kes ütlevad näiteks et "Mis siis genotsiidis nii väga halba on?"

"See on praktiliselt kuritegu, vahtkonna aja raiskamine," ütles Porgand. "Miks sa lihtsalt ei ütle peavõlurile või kes neil iganes on?"

"Uuuk." Raamatukoguhoidja näitas mõne üllatavalt tõhusa žestiga, et enamik võlureid ei leiaks omaenda tagumikkugi üles, kuigi nad seda kahe käega otsiksid. (lk 111)

• Tuletõrjujate Gild oli patriitsi poolt eelmisel aastal pärast paljusid kaebusi ära keelatud. Asi oli nii, et kui sa gildiga lepingu sõlmisid, kaitsti sinu maja tulekahju eest. Õnnetuseks lõi Ankh-Morporki üldine eetika varsti ka siin välja ja tuletõrjujad hakkasid salkadena loodetavate klientide maju külastama, tehes valjult märkusi nagu: "See paistab küll olevat üks väga tuleohtlik koht" ja "See läheb ilmselt nagu õlekuhi, kui üksainus tikk pillata." (lk 114)
• Hämmastav on see müstikaga tegelemine. Valetad inimestele korra, ja kui sul seda valet enam vaja ei lähe, annad neile uue ning ütled, et nad teevad tarkuse teel edusamme. Siis hakkavad nad sinu üle naermise asemel sind veel enam uskuma, lootes, et kõigi nende valede südames leiavad nad tõe. Ja vähehaaval võtavad nad vastu vastuvõtmatu. Hämmastav. (lk 118)
• "Ja koletised lähevad ka liiga upsakaks," ütles teine. "Ma kuulsin, et üks sell lõi selle järve selle koletise maha - kukepea - pani selle käpa oma ukse kohale..."

"Et julgustella teisi koletisi," torkas üks kuulajatest.

"Mis? Olgu pealegi, ja teate mis? Selle koletise emme tuli kaebama. Tema lihast ja luust ema tuli järgmine päev majja ja esitas kaebuse. Ja kaebaski. Niipaljukest sind siin tänapäeval austatakse."

"Naissoost on alati need kõige hullemad," tähendas üks küttidest süngelt. "Ma tundsin kunagi ühte kõõrdsilmset gorgot, oi, oli see alles jube. Muutis kogu aeg omaenda nina kiviks." (lk 126)

• "Härrased!" nähvas ta. "Ma tõesti ei oska öelda, mida me veel ette võtta võiksime!"

Kokkutulnud linnajuhid vahetasid pominal märkusi.

"On traditsiooniks, et sellistel puhkudel ilmub kangelane linna päästma," sõnas Palgamõrvarite Gildi president. "Lohetapja. Kus ta on, tahaksin ma teada? Miks meie koolid ei õpeta noortele inimestele oskusi, mida ühiskond vajab?" (lk 127)

• Torni silmist laskmata haaras Vimes seersant Colonil õlast ja pööras ta õrnalt õigesse suunda.

Ta küsis: "Kas sa näed seal torni tipus midagi ebatavalist?"

Colon jõllitas natuke aega ja siis hakkas närviliselt naerma.

"Noh, paistab ju, nagu istuks seal lohe?"

"Jah. Mulle tundus niisamuti."

"Ainult et, ainult et, ainult et, kui õieti vaadata, siis on näha, et see koosneb ainult varjudest ja luuderohupuhmastest ja muust sellisest. Et kui üks silm kinni panna, siis oleks seal nagu kaks vanaeite ja käsikäru."

Vimes proovis järgi. "Ei," ütles ta. "Ikka on nagu lohe. Hiiglasuur. Nagu kuidagi küürus ja vaatab alla. Näe, tema kokkuvolditud tiivad on näha."

"Andke andeks, aga seal on lihtsalt katkine ilutorn, mis sellise mulje jätab."

Nad vaatasid tükk aega.

Siis küsis Vimes: "Öelge, seersant - ma küsin puhtalt huvi pärast — mis teie arvates tekitab praegu mulje, et kaks määratusuurt tiiba laotatakse laiali?" (lk 135)

• Lohe ei saanud inimestele teha praktiliselt midagi, mida need ise mingil ajal ja sageli suure innuga üksteise peal juba ära proovinud ei oleks.

Teil on jultumust olla pepsid, mõtles lohe talle. Aga meie olime lohed. Meie pidime olema julmad, salakavalad, südametud ja hirmsad. Aga niipalju võin ma sulle öelda, sa ahv - suur nägu surus end talle veelgi lähemale, nii et Wonse jõllitas otse lohe silmade halastamatutesse sügavikesse - meie ei põletanud ega piinanud üksteist ega rebinud üksteist kunagi moraali sildi varjus tükkideks. (lk 256)

• [Vetinari:] Saad aru, ainuke asi, mida head inimesed oskavad, on halbade kukutamine. Ja seda teete te hästi, seda peab teie kiituseks ütlema. Häda on aga selles, et see on ainus asi, mida te oskate. Ühel päeval helistatakse kelli ja heidetakse õel türann troonilt - ja järgmisel päeval kurdavad kõik, et türanni kukutamisest saadik pole keegi prügi ära viinud. Sest halvad inimesed oskavad planeerida. Võiks öelda, et see kuulub nende ametioskuste juurde. Igal õelal türannil on plaan, kuidas maailma valitseda. Näib, et headel inimestel selleks annet pole. (lk 341)