Jaak Allik

Jaak Allik (sündinud 8. oktoobril 1946 Tallinnas) on eesti teatrikriitik, -juht, lavastaja, tõlkija ja poliitik.

Kirjutised, sõnavõtud ja intervjuud

• Kui me jätame oma lastele varisenud Estonia teatri, mädanenud kunstimuuseumi pildikogu, söötis põllud ja üleskistud raudtee, kas nad siis selle eest meid tänavad?
  • Jaak Allik, Eesti Ekspress, 28. juuli 1995

• Valitseb ettekujutus, et muuseumide puhul on tegemist vanade asjade ja inimestega, eks seetõttu tõsteti muuseumitöötajate palku ka koos pensionäridega.
  • Jaak Allik, Postimees, 20. mai 1996

• Peamiseks probleemiks on õige niidiotsa leidmine, millest tõmmates sasine kera hargnema hakkaks. Korraga mitmest tõmmates võime saada veelgi suurema sasipuntra või tekitame paljusid inimesi traumeerivat tühja kära.
• Maakond on loomulik ja traditsionaalne territoriaalne üksus Eestis. Ma ei näe vähimatki vajadust nende (nagu ka maakonnalinnade) kaotamiseks. Arvan koguni, et iga valitsus või poliitiline jõud, kes seda tegema hakkaks, kaoks oma reformiplaaniga nii parlamendi kui ka valijate tahtel kiiresti ajaloo hämarusse. Maakonna ja maavalitsuse mõtte ja mõisted on sassi ajanud 92/93. aastal Laari valitsuse teostatud ning sisuliselt pooleli jäänud haldusreform, mis lihtsalt kaotas maakonna kui omavalitsuse taseme ning sätestas maavanema kui riigi käepikenduse kohapeal. Samas jäid maavalitsuse täpsed funktsioonid ning riigiorganitega koostöö vormid kindlaks määramata. Nii ongi meil kolme aastaga isevoolu teel välja kujunenud väga huvitavad asutused, mida majandusminister nimetas viieteistkümneks regionaalministeeriumiks, igaühes sadakond ametnikku.
• Mina nimetaksin maavanemaid viieteistkümneks kohalikuks vürstiks oma paleede, tõldade ja õukondadega, kelle võim on kohapeal kaugelt suurem kui omaaegseil parteikomiteede esimestel sekretäridel, sest nende kõrval olid siiski ka täitevkomiteede esimehed.
• Ma ei taha sugugi rünnata tänaseid maavanemaid, sest tuleb tunnistada, et just reformi see osa läks Laari valitsusel korda - enamik maavanemaid on asjalikud kodukoha patrioodid, kes annavad pealinna parteipoliitikutele kindlasti silmad ette. Kuid eks nemadki kannata oma positsiooni kahemõttelisuse all.
• Loomulikult on 255 kohalikku omavalitsust Eesti jaoks liig mis liig. Kuid sama loomulik on ka see, et omavalitsused saavad ühineda ainult rahva soovi kohaselt. Kolme või isegi kolmeteistkümne ministri poolt ettekirjutatud optimaalsel piirarvul ei ole selles protsessis mingit tähtsust.
• Eestlaste iseloomu arvestades pean ma ka puhta utoopia valdkonda kuuluvaks ideed, et mitu valda võiksid endale ühise administratsiooni palgata. See võib kõne alla tulla vaid mõne eriti spetsiifilise asjamehe puhul.
  • Jaak Allik, "Haldusreformist. Konkreetsemalt", Sõnumileht, 29. jaanuar 1997, lk 6

• [Ain Mäeotsa suvelavastusest Emajõe Suveteatris "Robin Hood":] Siin on muidugi õige koht kiita trupile kätteõpetatud füüsilise meisterlikkuse tõepoolest kõrget taset, kuid paratamatult peab tõdema, et sport ja kunst on ajalooliselt väljakujunenud ühiskondlikus tööjaotuses siiski eri funktsioone täitvad alad, nende sünteesimisel saame küll tsirkuse, mitte aga veel teatri.
  • Jaak Allik, "Robin Hood Emajõe äärest", Sõnumileht, 29. juuli 1997, lk 14

• [Linnateatrist:] Inimesed on meil arukad ja loomulikult ei ründa säärastel koosolekutel keegi tippkunstnikust teatrijuhti. Teda pigem kiidetakse ja kallistatakse. Kuid inimesed on meil nii arukad, et nad teavad ka seda, et surnuks kallistamine on üks efektiivsemaid tapmisviise. Teatriajalugu on näidanud, et tippkunstnikust teatrijuht lahkub pärast sääraste koosolekute seeriat tavaliselt ise. Ja teater saab taas tööle asuda tavapäraselt (ideelagedalt).
  • Jaak Allik, "Päikesepoisi kauge sära", Sõnumileht, 6. jaanuar 1998, lk 13

• Keegi ei kahtle, et Eesti vajab jätkuvaid muutusi. Pakkugem siis välja reaalsed ning konkreetsed uuendused ja reformid, sel juhul on valijail ka millegi vahel valida. Vastasel korral võib opositsiooni uuendusmeelsus osutuda lihtsalt nostalgiaks kunagiste ministrikabinettide järele.
  • Jaak Allik, "Sõnadetegemise raske töö", Postimees, 25. august 1998

• Ükskõik, mida valitsus ka teeks, tõuseb kära, kui rumal ja halb see on, aga kui valitsus midagi ei tee, siis oiatakse: miks ta ometi midagi ei tee.
  • Jaak Allik, "Aga karavan liikus ikkagi", Postimees, 30. detsember 1998

• Tegelikkus on selline, et sõltumata sellest, milline partei valimised võidab, ei hoia keegi valitsemiskulude arvelt kahjuks kokku krossigi. Küsimus on selles, et isegi nõustudes sellega, et ametnikkonda võiks ja tuleks vähendada 20 protsendi võrra, on ilmne, et allesjäänud vajaksid samaväärset palgatõusu, muidu kaotab riigiaparaat erasektori suhtes täielikult konkurentsivõime. Endistest ministritest ja peaministritest opositsioonipoliitikud teavad kõike seda sama hästi kui mina, ja seepärast eetilisemad neist ei räuskagi kaasa noorte respublikaanidega odavamast riigist ja kokkuhoiust avaliku sektori arvelt.
  • Jaak Allik, "Jüri Mõis ja mõisa köis", Eesti Päevaleht, 4. jaanuar 1999, lk 2

• Peaminister ei väsi kinnitamast, et õpetajate palgavaesuse põhjus on see, et meil läheb liiga palju haridusraha "betooni" ehk siis uute koolide ehitamisele ja liiga suurte vanade majade korrashoidmisele. Seda kinnitavat ka fakt, et Euroopa Liidus keskmiselt on riikide hariduskulud 4,9 protsenti, meil aga lausa 6,5 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Selle müüdi põrmustas hiljuti Eiki Nestor ühes oma Facebooki postituses, viidates, et pole korrektne võrrelda Eesti hariduskulusid näiteks Hollandi või Taani omadega, sest seal elab samal pindalal mitu korda rohkem rahvast kui hajaasustusega Eestis. Meie koolimajade võrk peabki olema suurem, et lapsed kooli jõuaksid ja seejuures ka transpordikulud jõukohaseks jääksid.
• 600 normkohale ehitatud Viljandi gümnaasium võtab igal aastal oma maakonnast vastu umbes 170 õpilast, millele lisandub enamasti 10–20 õpilast teistest maakondadest. Haridusministeeriumile pinnuks silmas olevatesse Suure-Jaani, Tarvastu, Abja-Paluoja ja Karksi-­Nuia kooli gümnaasiumiossa astub aastati stabiilselt kokku umbes 60 noort, kellest paljud ei saa just majanduslikel põhjustel kodukohast lahkuda. Gümnaasiumiosa sulgemine neis koolides jätaks nad ilmselt keskharidusest ilma, kusjuures ärgem unustagem, et valitsuskoalitsiooni lepingus seisab ka kavatsus tõsta kohustuslik kooliiga 18. eluaastani.
  • Jaak Allik, "Haridusreform nõuab alustuseks maksureformi", Sakala, 30. jaanuar 2024