Kuukress

Kuukress (Lunaria) on ristõieliste sugukonda kuuluv rohttaimede perekond. Eesti looduses kasvab looduskaitse alla kuuluv mets-kuukress (Lunaria rediviva), aedades kasvatatakse aed-kuukressi (Lunaria annua), mida mündikujuliste viljade tõttu hüütakse dollarililleks.

Caroline Therese Friedrich (1828-1914), "Vaikelu õpetlase laual", s.d., vaasis on kuukressi kõdrad.

Alois Hänisch, "Vaikelu" (1908)

Luule

Aasta lohutuim tund - aga vaata,
on sellelgi ööl oma lill.
Pilverebendeist plinkivas kumas valkab
kuukresside võbelevaid kõtru.
Vastu lõikavat tuult,
vastu marutsevat merd mõrtsukmusta
tõukab maa oma kummis kivise rinna,
täis helkivaid hõbelitreid.

• Kersti Merilaas, "Kuukressid" (1965), rmt: K. Merilaas, "Valitud teosed" 2 (1986), lk 113

Proosa

• Kolm naist, kes näisid nooremad ja eelkõige ujedamad kui ülejäänud, lähenes pikkamisi grupile. Neis oli maainimese tagasihoidlikkust, nagu oleksid nad kaua kuskil kolkas peidus olnud ja maailma valvsa silma ja intriigide eest kõrvale hoidnud.

"Kui võluv," jätkas Vita. "Tõepoolest nagu lumikellukesed kuukressi, võhumõõga, nartsissi ja käokeele vahel!"

"Täiendus sinu kollektsioonile," mossitas Virginia. "Palun siiapoole, siin on vana daam, kes soovib teiega tuttavaks saada," hüüdis ta uustulnukatele.

Kolm naist olid laudadeni jõudnud. Victoria ja Karen istusid ühe ääres ning Vita ja Virginia jagasid naaberlauda.

"Siin on kuulus kirjanik Vita Sackville-West," esitles Virginia. "Mina olen proua Woolf. Ja siin on paruness Blixen ja proua Victoria Benedictsson Rootsist. Me kõik oleme kirjanikud."

"Charlotte Brontë," esitles end esimene.

"Anne," ütles teine, samal ajal kolmandat müksates, kes vaatas mujale, nagu ei puutuks asi temasse. "Emily, ütle tere!"

• Enel Melberg, "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998, lk 12