Liivatorm

Proosa

Noormees, keda hüütakse Rongaks, toob kuuldavale ohke ja vajutab sõrmeotstega mõlema silma laugudele. Suleb siis silmad ja kõnetab mind selle pimeduse sügavusest.

"Mängime seda mängu," ütleb ta.

"Võib kah," ütlen mina. Sulen samuti silmad ja hingan tasakesi sügavalt sisse.

"Vaata, kujuta endale ette hirmkohutavat liivatormi," ütleb ta. "Kõik ülejäänu unusta täielikult."

Nagu kästud, kujutan enesele ette hirmkohutavat liivatormi. Kõik ülejäänu unustan täielikult. Unustan isegi selle, et mina olen mina. Ma muutun tühjuseks. Igasugused asjad kerkivad kohe silme ette. Nagu ikka, istume mina ja noormees mu isa töötoa vanal nahkdiivanil, et koos neid asju kogeda. (lk 5)

Teatud juhtudel võib saatus olla nagu ühe koha peal ringi keerutav liivatorm, mis vahetpidamata oma suunda muudab. Sa sead oma mineku ringi ja katsud teda vältida. Aga ka torm muudab sinu järgi oma suunda. Sa sead veel kord oma sammud ringi. Ja ka torm muudab samamoodi veel kord oma suunda. Ikka ja jälle kordub see, just nagu koidikueelses õnnetus Surmatantsus. Aga miks? Sest et see liivatorm ei ole miski, mis täiesti seosetuna puhub kohale kusagilt kaugelt. Ta on tegelikult sina ise. Ta on miski sinu sees. Seepärast on ainukene asi, mida sa teha võid, asjaga leppida. Astuda tormi sees otse edasi, katta oma silmad ja kõrvad tihkelt, nii et liiv sisse ei lendaks, ning astuda sammhaaval temast läbi. Karta võib, et seal ei ole ei päikest ega kuud, pole suunda ja vahel võib olla, et pole isegi õiget aega. Ainus, mis seal on, on kõrgel taevas tantsisklev kondipuru moodi valge peen liiv. Vaat sellist liivatormi kujutagi endale ette. (lk 5-6)
Ja muidugi suudad sa tegelikult viimaks ennast tollest läbi murda. Tollest raevukast liivatormist. Tollest metafüüsilisest ja sümboolsest liivatormist. Aga ehkki metafüüsiline ja sümboolne, lõikab ta samal ajal teravalt su ihusse nagu tuhat žiletitera. Nii mõnedki inimesed on tema rüpes verd valanud ning küllap valad ka sina. Sooja punast verd. Küllap saad sinagi oma mõlemad käed veriseks. See on sinu veri, aga ka teiste inimeste veri. Ja kui see liivatorm kord läbi on, ei oska sa arvatavasti öelda, kuidas sa tast välja said ja ellu jäid. Küllap ei oska sa sedagi öelda, kas ta on nüüd tõesti mööda läinud või mitte. Kuid üks on siiski selge. See, et liivatormist väljuv sina ei ole seesama sina, kes tormi astus. Vaat niisugune tähendus on liivatormil. (lk 6-7)
- Haruki Murakami, "Kafka mererannal", tlk Kati Lindström, 2016

Aastate möödudes aga kasvas kõrb tasapisi suuremaks, kliima muutus karmimaks, jõed kärbusid, põlluharijad kannatasid; üksnes mesilased pidasid põuale vastu. "Te vaid vaadake neid pisikesi sõdalasi," ütles Afra ikka, kui ta Samiga meile mesipuuaeda külla tuli, väike komps käe otsas. "Vaadake, kuidas nad töötavad, kui kõik muu nende ümber sureb!" Afra palus alati vihma, sest ta kartis põuda ja liivatorme. Kui mõni selline aga lähenes, võisime terrassilt näha, kuidas taevas linna kohal purpurpunaseks tõmbus, ja kuulda, kuidas õhk atmosfäärisügavuses vilises; Afra jooksis siis mööda maja ringi, et kõik uksed-aknad ja luugid kõvasti kinni saaksid.
- Christy Lefteri, "Aleppo linna mesinik", tlk Mai Raet, Postimees, 2021, lk 16

Luule

Liivatorm läheb läbi koristamata kõrtsisaalide
ja tolmuimejad ummistuvad une pealt.

Artur Alliksaar, "Realistlik sügismüsteerium" kogus "Olematus võiks ju ka olemata olla" (LR 9-10 1968), lk 50

Haavad on silmad,
Ka liivatormi ajal maa neid ei sule.

Liepa Rūce, "*Linn koltub nagu hambad...", rmt: antoloogia "Introvertide ball", 2022, lk 197