Askeldamine

(Ümber suunatud leheküljelt Sagimine)


Proosa

muuda
  • Kes nüüdsest peale kunsti või käsitööd ei hakka harrastama, sellel läheb lugu täbaraks. Teadmine ei aita enam maailma kiiretes askeldustes; enne kui kõigele tähelepanu jõuab osutada, kaotatakse iseennast.


  • Nii näiteks on igapäevane askeldamine, mida ma vihkan, minu jaoks - olme. Kellegi teise jaoks võib just see olla - poeesia. Ja rännak ei tea kuhu ilma otsa (seda ma jumaldan!), vihmas (seda ma jumaldan!) - on minu jaoks poeesia. Teisele võib see olla olme. Pole mingit olmet iseeneses. Selle tekitab ainult meie vihkamine. Niisiis, kogu materiaalsus, mida sa vihkad, ongi - olme. Olme: vihatav silmanähtavas.
    • Marina Tsvetajeva kirjas Valentin Bulgakovile, 2. jaanuaril 1926, rmt: Marina Tsvetajeva, "Elu tules. Pihtimused", koostanud Tzvetan Todorov, tlk Mirjam Lepikult, 2007, lk 274


  • Jooksmist-sibamist oli tal palju, küll laste, küll loomade, küll kõige muu pärast, aga ometi muutus ta päev-päevalt ümaramaks ja see ümarus oli juba niisugune, mis enam väheneda ei tahtnud. Perenaisele see teadagi sobis, see lisas talle väärikust ning tõstis Tollimäe tähtsust. (lk 53)
    • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70


  • Ent ühel päeval sai tondinahkade vaikne elu häiritud. Neid uusi põlvkondi oli ju küll ja küll peale kasvanud, nüüd aga ei tahtnud üks nooruk kuidagi teiste kombel taltuda. Ta sagis lamavate tondinahkade vahel, lõi vilju katki, vaatas, mismoodi need seest välja näevad, murdis oksi, torkas neid maa sisse, tegi palmilehtedest lehvikuid, suges narmasjuurtega oma kõrvataguseid ja tüütas tillukesi siniseid ämblikke. Ta tüütas oma ringirabelemisega nii pisikesed putukad kui ka suured tondinahad päriselt ära. Nii mõnigi pahane tondinahk pidi ennast istukile ajama, et seda rahutut hinge kurja sõna abil lamama sundida.




  • Hommikud Fox Way tänava majas number 300 olid rahutud ja heidutavad. Tihe järjekord vannitoa ukse taga ja üksteisele nähvamine seepärast, et teepakke pandi tassidesse, kus juba olid teepakid sees. Blue pidi minema kooli ja mõned produktiivsemad (või pisut kehvema vaistuga) tädid pidid minema tööle. Röstsaiad läksid kõrbema, müsli ligunes pehmeks, külmkapi uks seisis mitu minutit järjest ootavalt lahti. Võtmed kõlisesid ja kiirustades otsustati, kes autot juhib ja kes kuhu istub.


  • [Henrik:] "Mina ei ole mesilasi kunagi eeskujulikuks pidanud. Kõik see kärgedega askeldamine. Kokku hoida või raisata on minu jaoks täiesti asjatu küsimus. Karud tulevad igal juhul, eks ole?"

Luule

muuda

Vadistades siin ta liigub,
vanaisa põlvel kiigub,
vannis oma varbaid loeb,
õhtul ema kaissu poeb.

  • Erika Esop, "Silmatera", "Kümme keerusaia", 1982, lk 4


Pühapäev
on minu päev,
siis on palju toimetusi.
Korras olema peab maja,
kas ma teen kõik nii, kuis vaja?
Kas on alustassile
pandud piima kassile?
Kas on tolmust puhtad toad,
kuivatatud kahvlid-noad?

  • Erika Esop, "Minu päev", "Kümme keerusaia", 1982, lk 20


Juba poed tegid uksi lahti,
juba hakkasid askeldama.
Kesk pankade räga ja raha
me Jumalat uskusime.
Ja tema meid nõndasama.

  • Mari Vallisoo, "Maihommik", "Mälestusi maailmast", Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 439