Salme Kõiv (aastatel 1937–1940 Salme Kabur; 8. november 1909 Antsla – 29. august 2007) oli eesti ajakirjanik, kirjanik ja tõlkija.

"Reet Tammiku"

muuda

Salme Kõiv, "Reet Tammiku", Eesti Raamat, 2011.


  • Laskudes kivitrepistikust alla Vallikraavi tänavale, komistas poiss libedail astmeil, kössitõmbunud keha lõi vaistuliselt järsu nõksu tasakaalu säilitamiseks, rebestades juppideks pika mõttelõnga ja vabastades pilgu sissepöördumise raske rõhu alt.
"Vabandage, ei pannud tähelegi, et juba trepp."
"See trepp tuleb ikka nagu liiga ootamatult pika ja tasase tänava jätkuks. Minagi olen siin lugematuid kordi komistanud ja kord kukkusingi ega taibanud ise seda enne, kui istusin ilusasti trepiastmel. Ja siis oligi seal nii hea istuda, tunda surisevat valu põrutatud kehas ja sõrmitseda väikese lapsena kahisevaid vahtralehti. Ainult möödaminejate imestunud pilgud sundisid mind taas tõusma ja edasi ruttama." (lk 10-11)
"Siit ei saa ma kunagi mööduda peatumata ja pilku linnale heitmata. Vaade Tartule pole kusagilt nii ilus kui just siit, Toomemäelt. Näete, kui suurlinlikuna ta näib seal all orus lebades, maja majas kinni, katus katusest kõrgemale tungimas."
"Siit näib ta küll uhkena, aga Tallinnaga võrreldes on ta siiski väike ja madal. Esimest korda Tartu tulles ma pidasin teda isegi nii väikeseks, et lootsin omal jõul kõik tarvilised asutised üles leida."
"Aga ei leidnud?"
"Leidsin küll, aga tervelt mitu tundi otsisin ülikooli peahoonet. Vantsisin kümmet kanti kogu linna läbi, aga õigesse kohta ei sattunud. Leidsin üles kõik muud piltide järgi tuntud ehitised, aga ainult ülikool ei näidanud ennast." (lk 11)
  • Meestega ei saanud olla kui inimene inimesega, nendega pidi ikka olema valvel, ikka võitlema ja hoidma neid endast viisakas kauguses. Ainult üks oli teissugune - Ain Ellermaa, Reet Tammiku lapsepõlvesõber, luuletaja ja filoloog. Aga võib-olla ka ainult sellepärast, et ta oli nii kauge ja peaaegu vaid unistusis olelev. (lk 13)
  • Aga Reedaga oli ikka nii, et kui ta arvas kelleski leidvat neid õilsaid omadusi, mida ta inimesis otsis, kui ta kellessegi kiindus kui tarka ja mõistlikku mõttekaaslasse, kui ta oli taas usaldanud väljuda oma üksindusest ja tunda rõõmu teise inimese lähedusest, sai ta ikka valusa hoobi, mis taas purustas temas usu inimesse ja näitas, et mees on vaid saaki ahnitsev loom ega saa kunagi olla naisele sõbraks ja mõttekaaslaseks. (lk 25)
  • Oli siiski hea tunda teise sooje sõrmi enda käe ümber, tajuda, et oled siiski elav inimene, mitte raidkuju, külm ja tundetu. Aga see on ju narrus, naeruväärne narrus. Metsrahvastel on kombeks katsuda kätega, kultuurinimene vaatab ja räägib ning surub keha tagaplaanile. (lk 28)
  • [Kaj Vezerek:] "Pilkasin seni neid armastushaigeid, kes käisid ringi kahvatutena ja palavikuliselt hõõguvate silmadega, aga nüüd olen ise samasugune. Ei aita, et mu kaine mõistus mind kutsub korrale, ei aita, et tõotasin sinust eemale hoiduda, kuni see mööda läheb. Miski ei aita. Olen nagu peenikese traadiga sinu külge seotud - mida kaugemale lähen, seda valusamalt lõikub traat südamesse. Sa näed ju ise, milline olen... Noh, siis naera mu üle, pilka mind, sõima, kihuta minema. Olen ju nagu aru kaotanud..." (lk 36)
  • Ja Reet Tammiku mõõdab jälle pika pilguga poisi kühmavajunud kogu, ta poisikeslikult pehmeid põski ja üksikuid heledaid habemekarvu lõua otsas ning mõtleb jälle, miks peab ta ometi nii pimedalt armastama, ilma et suudaks midagi muuta oma kaine mõistusega. Ainult armasta, keda saatus sulle teele ette paiskab, olles ise võimetu nagu kala õngekonksu otsas. (lk 76)
  • Käratseda väikeste lastena, mürada ja pilduda pehmeid lumepalle, unustades kõik mured ja igapäevased raskused, see on hea. Väsitada end viimase võimaluseni ja siis õhetavana ja lõõtsutavana istuda tumeda kuuse alla pehmele lumele, teiste lähenedes aga veereda vallatult mäest alla ja püherdada sulas lumes nagu kukerpallitav jänes. (lk 81)
  • ... Tamula, mille teisel kaldal peegeldus vees Võru linn, pisike ja kokku surutud oma valgete majadega, punaste telliskivikatustega ja roheliste puudega, just kui end peites tihedasse lehestikku. Ja avar järv täis liikumatult seisvaid kalapaate, õngeridvad nõtkelt kummardumas üle vee. (lk 105)
  • Reet Tammiku seisab kõrgel tornitipul ja ta ees avardub Võrumaa oma mägede, metsade, põldude ja järvedega. Läbipaistev sügispäike teeb kõik nii imeselgeks ja teravaks, nii et arvad nägevat järvede helkimistki, mis nii sügav-siniselt pilgutavad kollaste mäekinkude vahelt. Ja kaugel, ei, see on ju päris lähedal, unistab all orus Võru linn, punaste kivikatustega roheliste puude peidus ja otsekui sulades sinisesse Tamulasse. Ja seal on Petserigi. Enn Raesaare kiiker toob ta päris lähedale, nii et eraldad kloostri kirikukupleidki. (lk 110)
  • [Enn Raesaar:] Ja ma olen sageli mõelnud, et nii paljudki noored armastaksid rohkem maad ja taluelu, kui nende kanged taadid vähegi nüüdisaega mõistaksid ja noori tööorjadeks ei teeks. Tean ise enda kogemusist, millisena tundub, kui pead jalul olema varahommikust hilise õhtuni, ja häda sulle, kui siis veel põgusaks tunnikeseks istud raamatu taha. "Mine ära magama, poeg, muidu ei saa hommikul maast lahti." Ja teadmine, et hommikul peab juba enne päikesetõusu saama maast lahti ja töötama kõrvale vaatamata nagu hobune, surmab juba eos iga mõtte lugeda või teha mingit oma huvialalist tööd. Ja nii võib maatöö tõesti vastumeelseks muutuda. Mõistan väga hästi neid paljusid noori, kes kord isakodust välja pääsedes sinna enam tagasi ei taha pöörduda. Töö peab olema rõõmuks, mitte sunduseks. (lk 117)
  • [Reet Tammiku:] See on juba kord nõnda, et inimene harva teeb midagi ainuüksi enda pärast. Ikka tiivustab teda mõte - kellelegi teisele näidata, mida on suudetud teha, kelleltki teiselt leida heatahtlikku arvustust ja sõbralikku suhtumist oma töösse. See justkui hingestab tööd, annab sellele rõõmu- ja rahuloluvarjundi. (lk 122)
  • Ja kindlal sammul nagu see, kelle tee on selge, hakkas ta astuma mööda kruusast rada, mis tasaselt ta jalgade all krudises, väljus kõrgest raudväravast ja pöördus mööda asfaldist tänavat kesklinna poole. Aga kui ta sammus üle avara Vabadusväljaku, kus paremal ja vasemal tõusid taeva poole kõrged majad ja ees takerdus vaade rohelisse Harju mäkke, tundus ta endale nagu pisikese vigastatud lepatriinuna, kes ronib ja ronib kivisel õuel ja ees õige kaugel rohetavad puud ja helgib killuke sinist taevast, aga see on nii kaugel, et sinna vist küll kunagi ei jõua. (lk 215)

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel