Amy Clampitt

Amy Clampitt (15. juuni 1920, New Providence, Iowa, USA - 10. september 1994, Lenox, Massachusetts, USA) oli Ameerika Ühendriikide luuletaja.

Luule

kivi koidikul
külm vesi pesukausis
nende seinte krobeline krohv
piltideta
pärast tagumist
nii rohke pealekäimisega
nimetamiseks,
pärast moonutisi
nägude asemel,
arm: võidmine
puhta mitteolemisega,
paisutus selles
nimetute
näotute
hüatsintsinises
üleujutuses

• Amy Clampitt, "Lihavõttehommik" ("Easter Morning"), poets.org  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Kõige üle langeb ähmasus,
justkui tõestamaks et värv ja piirjooned
on ühtviisi ülearu; majakas
on haihtunud, saarte kuuseladvad
ärajoodud kui piim ses
üleüldises emulsioonis; majad
naasevad kaotsiläinu
ja unustatu sekka; graniit
on neeldunud, vaid kuulujutt
ookeani pominas.
Puudutatav
kindlapiirilisus pole siiski
täielikult kadunud: tutthaaval
rippuvat pööriselist
rebasesaba ja harjasheina,
pillaheina, kahust hunditubakat
ja mulluseid kibuvitsamarju
rüütab peenima,
selgeima merekristalli
vaigistatud helin.
Läbipaistmatus
avab toad vitriiniks
lehtertapu jumetule
udusireenidest õiekroonile,
nagu Georgia O'Keeffe
seda näha võinuks; kellpoide
nookuvale kellatornile;
linnuhäälte tiksuvale,
sirgjoonelisele filigraanile.

• Amy Clampitt, "Udu" ("Fog"), poets.org  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Liig palju on me ümber kummalist ja imelist.
Antipoodide protea – suurejooneline,
kerajas, lõõskav õiemesilane -
müügil supermarketis! Me oleme
jõudnud dekadentsi, meil pole sellele õigust.
Millega oleme ära teeninud
kogu troopika saadused -
selle lõõskava aarde, mille küllus on
kuhjas nagu kahurikuulid, need ananassid, kamandatud
ja tuttidega pärjatud, rivis nagu valvel väesalk,
need tasandid, need roheluserõdud, vanikud,
mis on kasvanud toretsevaiks, viljadest lookas?

Eksootika on kõikjal, see jõuab meieni
enne kui tekib igatsus või vajadus selle järele. Aedvilja-
poed kesk- ja äärelinnas tulevad Lõuna-Koreast.
Orhideed, pangede kaupa küllust, vaid pisut
väsinud lennureisist Hawaiilt, on
laotatud kõnniteedele; inkaliiliad, freesiad,
välismaalt toomise käigus natuke nuumatud; gladioolid,
samuti võõrandunud oma esivanemate lõikavast karmiinist;
nii nagu ka, vähem kaugenenud algsest sinisest rukkilillest
Euroopa teeäärtel ja raudteetammidel, need
härjapead. Kuid mitte raudteetammi
ei meenuta mulle nende sulgkerged koobaltrattad, vaid

nende rivi pepside sammaskäikude vahel, kosmosed
lõvilõuad, ürt-allikkressid, veresiidipunased moonid
minu vanaema aias: lapsepõlv preerias,
niidetud rohumaa, kaetud võrega,
avatud, vagudesse küntud, äestatud ja immigrantheintega üle külvatud,
nende raske velvet, nende lainetavat vilti palistamas
siin-seal kannade sarlakpunased laigud
kohtumaja murul, armusõlmed, ristpistes tikandid
elusainest, mida külvasid ja hooldasid naised,
kummalise ja imelise kasvatajad kõikjal,
kelle käte all see, mis oli varem võõras,
hakkab muutudes kasvama nii, nagu oleks see põline.

Kuid sellest kaugusest see, mida ma pean
kummaliseks ja imeliseks, jalutades Manhattani kõrvaltänavatel
aprilli pärastlõunal, nähes hübriidpirnipuid õitsemas,
visklevat, pöörast vahusammastikku pea kohal -
on valgete kroonlehtede sadu, soe lumehang
minu lapsepõlve metsikuilt pärismaistelt ploomipuudelt.
Miski ei püsi paigal. Maailm on ratas.
Kõik, mida teame, millest oleme
tehtud, on liikumine.

• Amy Clampitt, "Miski ei püsi paigal" ("Nothing Stays Put"), poets.org  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}