Diane Setterfield

Briti kirjanik

Diane Setterfield (sündinud 22. augustil 1964 Readingis Inglismaal) on briti kirjanik.

"Kolmeteistkümnes lugu"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Diane Setterfield, "Kolmeteistkümnes lugu", tlk Virve Krimm, 2007.


  • Ma panin ukse kinni ja asetasin poe võtme tavalisele kohale Bailey "Geomeetria edendamise põhimõtete" taha. Vaene Bailey! Kolmkümmend aastat polnud keegi tema paksu halli raamatut endale tahtnud. Huvitav, kuidas ta lepib omaenese osaga tolles raamatupoe võtmevahi rolli kujunemises, olen ma vahel mõelnud. Minu arust ei saanud tal oma meistritöö jaoks selle koostamisel, millele ta oli pühendanud kaks aastakümmet, küll säherdust sihti silme ees olla. (lk 11)
  • Ma ei hakanud kunagi lugema, tegemata eelnevalt kindlaks, kas asun ohutus kohas. Nõnda on see minuga olnud juba sestsaadik, kui olin seitsmeaastasena istunud kõrgel müüril, lugemisvaraks The Water Babies. ja olin olnud veealuse elu kirjeldustest sedavõrd haaratud, et olin lasknud lihased ebateadlikult lõdvaks. Selle asemel et püsida ujuvil vees, mis mind mu meeltes nii elavalt oli ümbritsenud, olin ma prantsatanud püstloodis vastu maad ja löönud end oimetuks. Mu otsmikutuka all on arm veel praegugi tunda. Lugemine võib olla ohtlik. (lk 12)
  • Kui loed käsikirja, mida on kahjustanud vesi, tuli, pleekimine või lihtsalt möödunud aastate rodu, ei pea su pilk uurima mitte ainult kirjatähtede kuju, vaid ka töö muid märke. Sulejooksu kiirust. Käe survet paberile. Tähevoolu katkestusi ja lõdvenemist. Sa pead lõdvestuma. Eimillelegi mõtlema. Kuni ärkad kujutlusse, milles sa oled ise sulg, lendamas üle pärgamendi, ning pärgament, nii et tunned tindi puudutust oma pinnal. Siis oskad sa seda lugeda. Sa oskad lugeda autori kavatsust, tema mõtteid ja kõhklusi, igatsusi ja tähendust. Sa oskad seda lugeda nii selgesti, nagu oleksid ise see küünlaleek, mis valgustab lehekülge, kust sulg parajasti üle ruttab. (lk 12)
  • [Vida Winter kirjas Margaretile:] Mind ei vaeva mitte tõearmastajad, vaid Tõde ise. Missugust abi, missugust lohutust sisaldab Tõde - võrreldes mingi looga? Kui tore on Tõde näiteks südaöösi, pimeduses, siis, kui tuul möirgab korstnas nagu karu? Kui välk lööb varjudesse magamistoa seinal ja vihm koputab oma pikkade sõrmeküüntega vastu akent? Ei. Kui hirm ja külm teevad sind su oma voodis kangeks nagu kuju, siis ära oota, et jäik ja lihatu Tõde sulle jooksujalu appi tõttab. Siis vajad sa mingi loo lopsakat lohutust. Vale vaigistavat, äiutavat turvalisust. (lk 13)
  • Sõnades on midagi. Asjatundlikes kätes, oskuslikult kasutatuna vangistavad nad su endasse. Nad mähivad su liikmed otsekui siidjasse ämblikuvõrku, ja kui sa oled nõnda sisse mässitud, et enam liigutada ei saa, torkavad nad su nahast läbi, tungivad su verre, teevad tuimaks su mõtted. Nad teevad su ära sinu sisimas. (lk 16)
  • Nagu ei oleks kõiges sellest peenest ilust muidu küllalt, on veel silmad. Inimkäe fotograafia]]trikiga ebainimlikult roheliseks tehtud, kiriku aknaklaasi- või smaragd- või karamellkompvekirohelised, vaatavad need ainiti, täiuslikus ükskõiksuses üle sõitjate peade. Ma ei oska öelda, kas teistel sõitjatel oli tol päeval toda pilti vaadates sama tunne nagu minul; nad olid lugenud neid raamatuid, nii et võib-olla nägid nad asju teistsuguses perspektiivis. Mis aga minusse puutub, siis ei saanud ma neisse suurtesse rohelistesse silmadesse vaadates midagi parata, et mulle meenus üldtuntud väljend silmade kui hinge peegli kohta. Sellel naisel, mõtlesin ma tema tühje rohelisi silmi vaadates, ei ole hinge. (lk 18-19)