Pärgament

Pärgamendi valmistamine, Saksamaa 1568

Proosa

• Pääsukesed täidavad taeva pärgamendi allkirjadega, avaldades tunnustust ilusale ilmale.
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 40

• Kui Taavet lamas põrandal ja vaevles hirmu käes, et Patseba ja tema poeg võiks surra, tuli elulookirjutaja pärgamendi ja hanesulega ning küsis sülge pritsides ahnelt: "Kui Teie Kõrgus seisis silm silma vastu Koljatiga, selle juhmi hiiglasega, ling vasakus ja kivi paremas käes, — mis tunne teil siis oli, Teie Kõrgus?"
  • Sara Lidman, "Mina ja mu poeg". Tõlkinud Arnold Ravel. LR 20-22/1963, lk 33

• [Oldermann:] Sest siitlinna klaaserite ja maalrite skraa on üheksakümne aasta eest pärgamendi peale kirja pandud. Ja pärgament vedelaks ei löö. Ei, temaga seda ei juhtu. Üheksakümne aastaga läheb ta ainult krõbedamaks. Ja mida vasikanahk mitte ei tee, seda ei pruugiks ka ausa meistrimehe süda vanuigi tegema hakata.
  • Jaan Kross, "Neli monoloogi püha Jüri asjus", rmt: "Klio silma all" (1972), lk 25

• Kui ma praegu silmad sulen ja sellele hetkele tagasi vaatan, näen ma ennast sellisena, nagu ma tookord pidin paistma, kui seisin seal häärberi ukselävel, kõhn ja kohmetu kuju, trikooriidest kleit seljas, odav kindapaar pigistatud niiskesse pihku. Mul on silme ees see suur kivist hall ja laiad, raamatukogutuppa viivad uksed, mis seisid pärani lahti, Peter Lely ja Van Dycki maalid seintel, ning uhke trepp, mis viis üles menestrelide rõdule, - ja hallis, üksteise selja taga seisvates ridades, samuti tahapoole suunduvas koridoris ja söögisaali uksel kogu ruumi üle ujutanud nägude meri: suud lahti, uudishimulikud, vahtimas mind, nagu oleksid nemad tapalava ümber kogunenud pealtvaatajad ja mina selja taha seotud kätega ohver. Keegi eraldus sellest nägude merest ja astus ette, keegi pikk ja kõhetu, sügavmustas riietuses olend, kelle esiletungivad sarnad ja suured aukus silmad andsid talle surnupealuu näo, valge nagu pärgament, luukere toestiku otsas.
  • Daphne du Maurier, "Rebecca". Tõlkinud Virve Krimm. Varrak, 1993, lk 65

• Kui me koju jõudsime, vaatas isa televiisorit. Matši Crusher Williamsi ja ühesilmalise Jonney Stotti vahel. Ema oli tulivihane, pühapäeviti kaeti meil televiisor alati kinni. Selleks oli meil VANA TESTAMENDI JUHTUMISTE laudlina, mille andis meile mees, kes tühjendusmüüke korraldas. See oli väga uhke ja me hoidsime seda eraldi sahtlis, kus ei olnud mitte midagi peale tükikese Tiffany klaasi ja Liibanonist pärit pärgamendi. Ma ei tea, miks me seda pärgamenti alles hoidsime. Me mõtlesime enne, et see on tükike Vanast Testamendist, aga see oli lambakasvanduse üürileping.
  • Jeanette Winterson, "Apelsinid pole ainsad viljad". Tõlkinud Kätlin Kaldmaa, 2008, lk 27

• "Andke käsi, härra Lipwig," ütles proua Pillav. "Või et postiülem? Olete ikka tegelane! Andke aga siia!"

"Mis asi? Aa..." Niiske haaras naisel käest. Tal oli tunne, nagu oleks talle külm pärgament pihku surutud.

• Terry Pratchett, "Rahategu", tlk Allan Eichenbaum, 2010, lk 46

• Kui loed käsikirja, mida on kahjustanud vesi, tuli, pleekimine või lihtsalt möödunud aastate rodu, ei pea su pilk uurima mitte ainult kirjatähtede kuju, vaid ka töö muid märke. Sulejooksu kiirust. Käe survet paberile. Tähevoolu katkestusi ja lõdvenemist. Sa pead lõdvestuma. Eimillelegi mõtlema. Kuni ärkad kujutlusse, milles sa oled ise sulg, lendamas üle pärgamendi, ning pärgament, nii et tunned tindi puudutust oma pinnal. Siis oskad sa seda lugeda. Sa oskad lugeda autori kavatsust, tema mõtteid ja kõhklusi, igatsusi ja tähendust. Sa oskad seda lugeda nii selgesti, nagu oleksid ise see küünlaleek, mis valgustab lehekülge, kust sulg parajasti üle ruttab.
  • Diane Setterfield, "Kolmeteistkümnes lugu", tlk Virve Krimm, 2007, lk 12

• Heledamas valguses nägi Gwen, kui haavatav Dido tegelikult välja nägi. Selle põhjuseks polnud üksnes sinikas silma all, vaid ka tema nahk, mis polnud kreem, vaid õhuke nagu pärgament, samuti viis, kuidas ta pöialt sama käe sõrmeotstega korduvalt hõõrus, seda ise märkamata. Viis, kuidas ta hambad alahuulde surus ja sellesse hambajäljed jättis.
  • Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009, lk 148-149

Pandi sokud lattidest puuri,
kui aeg oli selline, et
nad ei saanud muidu kui tuli võidelda.
Jah, oli küll toitu ja vett
mõlemal küllaga.
Ometi üks kaevas teise
surnuks seal lattide vastas.
Ja isand jõi soojendet' veini
ning hõiskas ja plaksutas rahvas.
[---]
Anno vedas pärgamendi alumise osa ka sirgu. Sinna oli kritseldatud, enam mitte kaunilt, puhaste pintslitõmmetega, vaid viltuselt ja söega:
"Aga meie ei ole ometi mingid sokud!"

• Triinu Meres, "Kuigi sa proovid olla hea", 2019, lk 243

Luule

Faust:
Aus, ustav hing ei karda ohvreid eal
ja teda mingid raskused ei sega.
Kuid pärgament, mil pitser peal,
on koll, mis kõiki täidab õudusega.
Seal sõna sureb sule all,
jääb valitsema nahk ja vaha.
Kas piisab paberist, kas sa ei taha,
et oleks marmor, pärgament, metall?
Võib-olla sa ei soovi sulge,
vaid hoopis peitlit? Valik on sul prii.
Mefistofeles:
Oh ärge sõnadega nii
mind surnuks rääkima siis tulge!
Küll paisus jutt kui meretõus!
Tilk verd ja puhas leht — siis on me leping jõus.

• Johann Wolfgang Goethe, "Faust", tlk August Sang, 1972, lk 47

Sul koolis käies võõraks jäi see klass,
kus suur Minerva pää on uksel vapiks,
portjeeks ürgvana vosvorsilmne kass
ja sarkofaagid pärgamendi-kapiks.

• Betti Alver, "Kool" kogus "Tolm ja tuli", lk 27