Ester Mägi

Ester Mägi (10. jaanuar 1922 Tallinn – 14. mai 2021) oli eesti helilooja.

"Ester Mägi. Elu ja helid"

Evi Arujärv, "Ester Mägi. Elu ja helid". Eesti Muusika Infokeskus, 2008. Raamat sisaldab katkeid Ester Mägi varasematest intervjuudest ja pikka intervjuud Tiia Järgile.

• Olen püüdnud rääkida oma teostes emakeeles ja kasutanud selle rikastamiseks ka rahvaloomingut. Selle tundmiseni viis mu kõigepealt minu esimene õpetaja. See aitas mul kujundada oma muusikakeelt, mida võiks nimetada rahvuslikuks. (1997, lk 7)
• Lapsepõlvest mäletan, et armastasin laulda, aga tegin seda tihtipeale imelikult: püüdsin laulda kahehäälselt. See oli omamoodi figureeritud leelotamine. Kui kooli läksin, küsis õpetaja kõikide laste käest, kelleks keegi tahab saada. Mina vastasin julgesti, et Miina Härmaks, ilma et oleksin üldse teadnud, mida see tegelikult tähendab. Ilmselt oli see 1928. aasta üldlaulupidu, mis minus nii suure vaimustuse tekitas. Poisid muidugi itsitasid mu ütluse peale, ja sealt alates muutusin ma võrdlemisi ettevaatlikuks oma muusikaarmastuse väljendamisel. (1992, lk 7-8)
• Aga orel orkestriga on mulle alati tundunud pillamisena, sest orelis endas on peaaegu terve orkester sees. Üksikute pillide tämbrid ka. Äkki tuli mõte panna orel kõrvuti tšembaloga - nagu hiiglane ja sääsk.

Kui sai valmis esimene osa, kus kasutasin pillide kontsertlikku kõrvutamist või võistlust, siis leidsin, et olen orelile andnud liiga palju kiireid liikumisi, ja püüdsin teises osas end parandada. (1984, lk 33)

• Olen rahvaviisi kasutanud mitut moodi. Päris ehedal kujul, ise kõrvale jääda püüdes. Või olen seda võtnud temaatilise algmaterjalina. Palju on mul aga muusikat, kus on vaid vihjed rahvaviisidele ja nende intonatsioonidele. Seda ei saa pidada rahvamuusika kasutamiseks.

On midagi niisugust, mis on juurdunud minu muusikalisse keelde, on muutunud nagu emakeeleks. Sellest ei saa enam lahti, ütleme nii. Nagu ma ei saa lahti tonaalsusest. (2002, lk 65)

• Vorm on oluline nii kirjutajale kui interpreedile. Struktuurist, millel teos põhineb, peavad mõlemad ju kuidagi aru saama. Kui esitaja seda konstruktsiooni ei mõista, ei küündi ta ka sisuni. (2002, lk 68)
• Tihtipeale olen märganud, et mu teosed lõpevad vaikselt, ja olen vahel ka juurelnud, et miks ma nii teen - nagu toimuks teose lõpus eelnevalt rajatu kahanemine, kokkutõmbumine. Ja olen leidnud, et osalt on see ehk esteetika põhireegli järgimine arenduse, kuldlõikelise kulminatsiooni ja kahanemisega. Kuid mul on selliseid teoseid ka, kus kulminatsioon on alles lõpus. (2002, lk 68-69)
• Stackelbergide maja ja Toompea keskkond kujundas meie lapsepõlve väga huvitavaks ja võiks isegi öelda - romantiliseks. Maja on väga kõrge viiluga, üks kõrgeima viiluga majadest Toompeal. Selle kõrgel pööningul vuhises ja kõlises alati kõva tuul koos linnahäältega, mis tulid Balti jaama poolt. Selles müras segunesid veduri- ja vabrikuviled, autode sahinad ja ei tea mis veel. See oli pisut kosmiline, hirmuäratav kõla ja mul on see veel praegugi kõrvus. (lk 75-76)
• Muusikat kuulasime ka Toomkirikust, sest see asus kohe meie värava taga ja orelimäng oli meie umbtänavas hästi kuulda. Kui meie majja kolis Tšehhoslovakkia saatkond, siis selle viimaseks saadikuks oli muusikaprofessor perekonnanimega Galia, kes mängis peaaegu igal pärastlõunal oma saalis klaverit. Mina käisin teda kuulamas väikeses aias tema akna all. Ja muidugi lausa imena tundus see muusika, mis tuli raadiost, mille meie isa ise ehitas. See oli kõrvaklappidega detektoraparaat, mida sai kordamööda kuulata. (lk 79)
• See on fakt, et Mart Saar tegi minust helilooja. Läksin tema juurde täiesti valge lehena, mõtlesin, et ajutiselt. Aga tema rahulik ja aeglane, detailidesse süvenev ja põhjalik õpetamisviis viis selleni, et ma hakkasin leidma eneseväljendamise vahendeid harmoonias, meloodias ja rütmis, hakkasin neid vahendeid teadlikumalt kasutama - hakkasin looma. (lk 87)
• Saar oli ka see, kes mind viis rahvaviiside juurde. Nendega ei olnud ma samuti üldse kokku puutunud. Saar rääkis rahvaviisidest, rääkis ja näitas, kuidas neid edasi arendada. See oli just tema idee, et võtta rahvaviis ja püüda seda orgaaniliselt edasi arendada lähtudes sellest, mis sulle selle viisi näol antud on, mitte näiteks Tšaikovski stiili või mingisuguse akadeemilise vormi alusel. Heliloojana oli Saar mulle tol ajal suur eeskuju. (lk 88)
• Saare parandamised polnud mitte nii, et ta võttis pliiatsi kätte ja hakkas midagi muutma. Seda ta ei teinud kunagi. Ta ainult mängis klaveril minu tehtud lugu, ükskõik kas see oli siis harjutus või looming. Ja kui talle midagi ei meeldinud, siis ta jäi äkki vakka ja oli niisuguse imeliku ilmega. Saar hakkas seda kohta siis tavaliselt kordama, näitas improviseerides mitmeid variante, kuidas võiks teisiti teha. See oli niisugune stiililine lihvimine. Mina kuulasin, kõrv kikkis. Mis mulle sealt meelde jäi - ei oska öelda. Selliste variantide leidmisega tuleb igal kirjutajal tegemist teha. Sest kui sa hakkad midagi kirjutama, siis ega see, mis kohe tuleb, ei ole alati see õige. Võib teha niimoodi, aga ka teist ja kolmandat moodi. Tuleb leida, mis on see kõige õigem - ja mitte ainult harmoonias, vaid kõiges muus. Valiku tegemine ongi kirjutamise juures alati kõige raskem. (lk 97-98)
• Ka Saar soovitas seda [et heliloojad käiksid ise rahvalaule kogumas]. Ta ütles, et kui tema käis rahvaviise kogumas, andis see talle väga palju. Ta nägi, kuidas seda tehti. Kõik see miljöö - kuidas rahvalaulikud lauludesse sisse elasid ja missugustes tingimustes elasid. Kord oli nii: savipõrandaga õueköök, eideke istus järi peal palja jalu, seapõrsas kogu aeg tema ümber liikumas. Eideke laulis, aga seapõrsas tuli ta varbaid lakkuma... "Kõtt, mine ära!" - ja laulis jälle südamerahuga edasi. See oli talle nii loomulik tegevus. (lk 102)
• Kui teose alguse kätte saad ja julged selle paberile panna, siis on kõige raskem möödas. Kui algus kätte saadud, hakkan seda arendama, vormima. Missugune on lõpp, seda ei tea kunagi, aga see peab tulema väga hea. Lõpud on olulised. (lk 109)
• Mõni interpreet justkui otsiks mingit absoluutset tõde. Ma ei oska talle alati kohe vastata, sest seda absoluutset tõde ei ole mul ka kirjutamise ajal ja seda pole vajagi. Võib-olla mõnel teisel on. Olen aru saanud, et näiteks Veljo Tormisel on esitusest täpne ettekujutus. Mina loodan vastupidist - et interpretatsioon annab minu muusikale midagi juurde. Ja see interpreetide teine liik ongi niisugune, kes annab teosele julgemalt oma osa. See meeldib mulle rohkem. Sellised interpreedid teevad minu muusika mõnikord suuremaks, kui see on. Mõnikord ma olen lausa üllatunud. (lk 113)
• Ja siis küsimus, kas ma olen teiste heliloojate muusikat kuulates kadedust tundnud. Pean ütlema, et kui ma kuulan midagi head, siis on ikka kade meel küll. See ei ole muidugi see must ja tige kadedus, vaid üsna inimlik: mõtle, kui hästi ta teeb! Ja see kadedus annab mulle vahel tõuke veel paremini teha. Vähemalt proovida! (lk 118)
• Kuidas maailma muusika mind suunanud on, seda ei oska ma kirjeldada. Midagi hakkab ju külge, ilma et sa aru saaksid. Aga oluline on iseendaks jäämine, mitte kopeerimine. (lk 122)
• Terve kava uue muusikaga on väga riskantne, sest uus vajab kordamist, harjumist ja isegi teadmisi uuest tehnikast. Uus ei ole kunagi kohe mõjule pääsenud, nii on olnud ka mõnede vanade meistrite loominguga. (lk 124)
• Ma mäletan, kui omal ajal Uno Naissoo ütles samuti: "Oi, ma sain nüüd ühe hiiglama hea klimbi, panen sisse." Ma ei tea, kust ta selle klimbi leidis. Aga muidugi peab helilooja elama, kõrvad lahti, igalt poolt koguma. (lk 126)
• Kuidas muusikalised mõjud toimivad, seda ei saagi enamasti teada. Öeldakse, et vaat sul on selle ja selle mõju olemas, aga teatud nähtused on ju muusikalises atmosfääris olemas. Ja me viibime ju pidevalt oma eelkäijate ja kaaslaste muusikaväljal, tühjast kohast ei tule keegi. (lk 128)
• Väga suurt rõhku pannakse uues muusikas tehnikale. Tähelepanu saamiseks kasutatakse ratsionaalsemaid vahendeid. Maailm tervikuna on muutunud materiaalsemaks. Aga emotsionaalsemad teosed mõjuvad kuulajale kiiremini ja vahetumalt. Tehniliselt keerukad teosed nõuavad nende vahendite tundmist, eelharidust. Lõpuks oleneb kõik sellest, kes on kuulaja ja kui sisukas on muusika. (lk 133)
• Kui rääkida kontsertidest üldse, mitte oma teoste esitustest, siis on olnud niisuguseid hetki, kus kontserdisaalis toimub ime - ja neid on olnud palju. Keegi mängib või orkester mängib, aga ma tunnen, et saalis publiku hulgas on eriline, täielik vaikus, kuigi muusika mängib. Kõik on muusika lummuses ja hingavad ühes rütmis. Kõik inimesed on nagu ühe laine peale häälestatud. Tekib eriline aura, ja tunned, et nüüd sünnib tõesti ime. Ja pärast seda, kui kontsert lõpeb, on niisugune õnnis olemine. Maailm oleks nagu kõigile avatud. See on minu kui individualisti jaoks erakordne, et ma avanen ja ühinen massiga muusika kaudu. Ja siis ma mõtlen kahjutundega nende inimeste peale, kes jäävad sellest ilma, kes ei taju muusika võlu. (lk 136)
• Minu arvates on igavikuliste tõdede otsimine ja leidmine väga isiklik küsimus. Üks otsib tõde ühtmoodi, teine teistmoodi, või õigemini - tõele püütakse läheneda, aga lõpuni vaevalt jõutaksegi. Mina ise, nagu paljud meist, olen otsija. Ei maksaks pahandada mõtlejate üle. (lk 137)
• Minult on varem tihti küsitud, et mispärast on nii vähe loovaid naisi. See oli siis, kui neid oli tõesti vähe. Ma ütlesin siis alati, et pange tähele, neid tuleb varsti hästi palju. Minu ennustus läks täide. Praegu on naisheliloojaid palju ja nad on andekad ja edukad ja neist peetakse lugu. Tänapäeval vist ei maksaks enam kasutada sõna "naishelilooja". (lk 138)

Artikkel

• Aspirantuuri kolme õppeaasta jooksul tuleb aspirantidel sooritada kandidaadimiinimum marksistlikus filosoofias, ühes võõrkeeles, erialal ning eriainete-tsüklis ja kirjutada dissertatsioon, mille kaitsmine toimub aspirantuuri lõpetamisel. Nimetatud õppeplaani täitmisel abistavad aspirante õppeasutuste parimad õppejõud. Otseste teaduslike juhendajate kõrval, kes suunavad peamist erialast tööd, viivad läbi loenguid ja konsultatsioone muudes distsipliinides õppejõud, kes omavad tugevat erialast oskust. Aspirantide iseseisvat tööd abistab veel konservatooriumi väärtuslik ja rikas noodi- ja raamatukogu ning suurepärane heliülesvõtte kabinet, mis sisaldab tohutu hulga heliplaate. Oma teaduslik-poliitilise taseme tõstmiseks annab võimalust konservatooriumi ühiskondlik töö, mille raamides toimuvad teaduslikud konverentsid, referaadid, kohtamised töötajatega tehastest ja teistelt aladelt. Näiteks viidi möödunud semestril läbi teaduslik konverents kõikides fakulteetides ÜK(b)P Keskkomitee 10 veebr. 1948. a. ajaloolise otsuse 4. aastapäeva puhul.
• Kuulates neid rahvusliku iseloomu poolest erinevaid töid tunnetasin selgesti, milline rikkus ja väärtus seisab rahvuslikus kunstis, mis väljendab sügavat ideelist sisu. Tunnetasin, et on vaja ka eesti rahvuslikku muusikat arendada kõrgeima ja täiuslikuma astmeni, sest siis on ta vääriline osa võtma uue kommunistliku ühiskonna kunsti kujundamisest, mis võtab üksikute rahvuste kultuurist parima ja kõige spetsiifilisema. See kõik on meil saavutatav stalinliku rahvus- ja kultuuripoliitika vääramatu jõu tagajärjel, mida tunneme igal sammul, eriti aga oma õppeajal Moskva Konservatooriumis koos teiste neljakümne kahe rahvuse noortega.
  • Ester Mägi, Moskva Konservatooriumi aspirant, "Uusi teadmisi ja unustamatuid muljeid", Sirp ja Vasar, 18, juuli 1952, lk 3