Eva Toulouze

Eva Toulouze (neiupõlvenimi Eva Vingiano de Pina Martins; sündinud 13. septembril 1956 Roomas) on etnoloog, fennougrist, tõlk ja tõlkija.

"Minu Udmurdimaad"

Eva Toulouze, "Minu Udmurdimaad. Välitöömärkmeid ja mõtisklusi", tlk Indrek Koff, Argo, 2021.

• ... institutsioonilised struktuurid, mille toel udmurdid saavad oma hääle kuuldavaks teha, on äärmiselt haavatavad. Selles pole midagi üllatavat: udmurdi rahva ajalugu ei ole kogenud ega soodustanud tugevate eetiliste tõekspidamistega juhtkonna teket. Kolmekümnendatest peale süstemaatiliselt külvatud hirm on omaks võetud: sissetöötatud mehhanismide toimimiseks ei ole enam vaja vangilaagrite ega küüditamisega ähvardada. Kes keeldub allumast, selle suhtes avaldatakse ränka psühholoogilist survet, mida meil on raske ettegi kujutada. Et seda mõista, pidin ööbima kodudes, kuulama jutuajamisi, elama mõnda aega selles rusuvas õhustikus. Kusjuures survestajateks on alati teised udmurdid... (lk 55)
• Kaasaegsest kirjandusest on alati raske rääkida, eriti keeruline on aga anda hinnanguid kirjanduse kohta, mida luuakse keeles, mida arvustaja ei valda. Lihtsam on kõnelda autori isikust kui tema teostest, mille üdi jääb kättesaamatuks... Seda enam, et - nagu märkis kaua aega tagasi juba Domokos - vene tõlgete usaldusväärsus jätab soovida. Fakt on see, et mitte ükski udmurdi kirjanduse vene keelde tõlkija ei räägi udmurdi keelt! Mõni on omandanud mingisugused algelised teadmised, aga kõik kasutavad udmurdi kolleegide tehtud joonealuseid tõlkeid. (lk 55)
• Põšketis aga sööbis mällu õpetajanna, kes näitas meile bessermani rahvariideid ning kurtis, et kahjuks pole suurt midagi enam alles, kuna Aleksei Petrovitš on kõik ära viinud...

Aga kuna me oleme Tartust, siis muidugi saame kogu seda ilu imetleda omas kodus, kuna just seal see kollektsioon praegu on... Aleksei Petrovitš oli tegelikult niisiis Aleksei Peterson, Eesti Rahva Muuseumi direktor, kes oli muuseumi tegevuse keskmesse seadnud kogude täiendamise. (lk 66)

• Kõige olulisem oli mulle kohtumine udmurdi osakonna dekaani Anna Izmailova-Zujevaga. Too kahtlemata väga tõhus kirjandusteadlane, kes oli teinud kenakest karjääri, on väga enesekindel ja (minu maitsele) pisut ülevoolav naisterahvas.

Tol päeval olid ta silmad pisarais ja tema tavapärast käitumist arvestades tundus see eriti kummaline. See tekitas otsekohe kaastunnet ja ma küsisin, miks ta nutab. Ta vastas, et nagu teistel õppejõududel, on temagi palk närune, aga et pealekauba ei saanud ta kompensatsiooniks sünnipäeva puhul isegi ülikooli tänukirja. Mul vajus suu lahti. Ma tean ju küll, et Venemaal on kombeks jagada dokumente, mille kohta öeldakse gramota, tunnustust, mis ei maksa midagi ega kohusta mitte millekski. Ma ei olnud aga teadlik, et see võis nii oluline olla: olin kaldunud neid pidama tähtsusetuteks nipsasjakesteks. Nüüd aga avastasin, et asi pole sugugi nii lihtne ning et ka tavaliselt väga enesekindel täiskasvanud inimene võib nutta nagu laps, kui ta säärasest paberist ilma jäetakse. (lk 70-71)

• Tajun nüüdseks paremini süsteemi sidusust, milles naiste jõud ja meeste nõrkus on omavahel otseselt seotud. Naised ja emad toidavad oma meeste ja poegade võimetust, käitudes nendega nagu lastega ja toetades nende alkoholismi. Juua valavad sageli naised. Ja tihti eelistavad nemad ise, et mees jooks kodus. Nad püüavad meeste puudumist kompenseerida, kuid samas ise põhjustavad seda. Või pigem rabelevad nad isegi seda tootva süsteemi püünistes. Kuna palgad on väikesed, on mehe kui peretoitja traditsiooniline roll ajapikku haihtunud. Aiamaal töötavad naised, nemad talitavad loomi, teevad hoidiseid ja keedavad moosi, nemad hoolitsevad pere peatoiduse eest. Meestele on jäänud üksnes peretoitja näiline osa, väljaspool kodu toimuv kutsetegevus, ehkki õigupoolest käivad ka naised enamasti kusagil tööl. Frustreeritud mehed, kel ei paista pereringis perspektiivi olevat, on kaotanud oma väärikuse. See, et vastutusrikkad ametikohad ja ühiskondlik autoriteet kuulub jätkuvalt meestele, on omaette küsimus: avalik sfäär on jätkuvalt ennekõike meeste pärusmaa. Kuid milline on avaliku sfääri reaalne kaal? Milline on vastutavatel kohtadel olijate reaalne võim, mida saab juhiametis päriselt ära teha, kui ollakse riigis, millele demokraatia mõiste on sügavalt võõras? (lk 98-99)
• Mida Teine ka ei teeks, ikka eeldatakse, et tal on halvad kavatsused.

Miks? Oletan, et siin on mängus kogemused, kuid mitte niivõrd erandlik ja marginaalne kogemus Teisest, kes tuleb kaugelt vaatama siinseid kõige intiimsemaid rituaale - ehkki see kogemus on eriti sügav -, vaid pigem igapäevane kogemus, mida pakub oma põlastava ja alandava pilguga lähedal asuv Teine - moodsast maailmast ning materialismist (ajaloolisest ja dialektilisest, mida neile on koolis õpetatud) läbi imbunud venelased, kes vaatavad niisuguseid tavasid tõepoolest kõrgil pilgul. Lisaks arvan ma, et pole juhus, et säärane arglik hoiak on eriti selgelt välja kujunenud just viimastel aastatel: nimelt on õigeusu kirik hakanud "paganatesse" aina vaenulikumalt suhtuma. Nood ei esinda ju mitte üksnes minevikku, vaid ka Kurjust. Õigeusklikud ei suhtu sallivalt ka teistesse kristlastesse (mitmesugustesse protestantlikesse konfessioonidesse), kes üritavad nende territooriumile siseneda, ja kuna nad täie hooga edeneva islami kallale minna ei julge, on nad ette võtnud mõningate isoleeritud rahvarühmade taas ellu tõusnud animismi. (lk 127)

• ... kui Moskva tõusis pärast Kaasani vallutamist 1552. aastal paljurahvuselise ja multikultuurilise impeeriumi etteotsa, toimus vene keele ja kultuuri pealetung samuti etapiviisiliselt. Õigeusu kirik asutas kloostreid ja püstitas linnadesse kirikuid, et teenindada vene elanikkonda, kuid samas ka selleks, et oma mõjuvõimu laiendada. Alles hiljem hakati kohalikke elanikke ristiusku pöörama. Kusjuures moslemeid pöörata ei üritatud, või vähemasti ei olnud see prioriteet: animistlikud rühmad olid kergemini kättesaadavad, kuna neil polnud ristiusu suhtes mingeid põhimõttelisi eelarvamusi ega ka dogmasid, mille najal selle vastu võidelda. (lk 172)
• Nad [venelased] pidasid ennast "kultuuritoojateks": rahvad, keda nad oma teel kohtasid, olid oma eripäraste kultuurivormidega "tsivilisatsiooni" arenguredelil neist madalamal pulgal. See aga mõjutas ka põliselanike eneste mentaliteeti. Kõigi puhul mitte: see idee, mis oli küll esindatud, ei olnud piisav, et panna eestlasi /---/ või ka tatarlasi, võimsa imperialistliku riigi järeltulijaid, end alaväärsetena tundma. Kuid igatahes avaldas kolonisaatori arusaam hävitavat mõju paljudele soome-ugri rahvastele, kuna koloniseeritud võtsid selle omaks ning kalduvad ennast tajuma kui teisejärgulisi rahvaid. See tajumus laieneb ka keeltele, mida ühed peavad "metslaste" keelteks, ning keele kõnelejad ise alaväärsuse märgiks. (lk 172)
• Olla udmurt, see tähendab, et jalad toetavad tugevalt traditsioonidest rikkale maapinnale, kuid pea on püsti omas ajastus. Võib küsida, et milles siis seisneb selle lähenemise originaalsus, see võiks ju haritlasele enesestmõistetav olla - hoida sidet minevikukultuuriga, mille igaüks on kaasa saanud (muuhulgas koolist), ja rakendada seda omas ajas. Enesestmõistetav tundub see lähenemine küll vaid pinnapealsel vaatlusel. See tuleb loomulikult üksnes rahvaste puhul, kelle kultuuri püsimajäämine ei ole kunagi tõeliselt ohtu sattunud.

Igal udmurdil on aga ka minevik, mis üritab temalt võtta tema identiteeti, tema kultuuri, tema väärtusi: aastasadu on tema kultuurilise identiteedi ja maailmapildi vastasseis kolonisaatori omadega toonud aina kaasa kaotusi. Nood on olnud ennekõike poliitilised: ehkki animism on doginaatilistele usunditele vastupanemiseks tõepoolest halvasti varustatud, toimus selle hävitamine siiski pealesunnitud kristluse vägivallategevuse kaudu. Keskvõim, mida nimetaksin parema meelega koloniaalvõimuks, tegi udmurtidest mitte kodanikud, vaid teisejärgulised olendid, nagu nähtub veel XX sajandi algusegi kirjutistest. (lk 309)

• Lisaks on linn udmurtidele, maarahvale, võõras maailm, seda enam et vabrikulinn Iževsk on nende vastu alati vaenulik olnud. Seal ei ole kerge udmurdiks jääda, kasvatada lapsi nende oma keele ja kultuuri keskkonnas, samas kui lasteaiast peale ja kuni ülikoolini välja kostitatakse neid pilgete, solvangute ja vahel lausa hoopidega ainuüksi sel põhjusel, et nad on udmurdid. Kahjuks ei ole see liialdus, iga udmurdi rahvusest lapsevanem on selle valusa probleemiga kokku puutunud... Kõige lihtsam lahendus on sellest ebamugavast identiteedist loobumine. Teisisõnu - venestumine.

Ja nii kõiguvad udmurdi haritlased kahe nende kultuuri suhtes ühtviisi hävitava äärmuse vahel: kas sulguda küla-udmurtlusse, mis on küll vaieldamatult ehe, kuid umbne ja hääbumisele määratud, või siis lasta end kaasa tõmmata pulseerival linnaelul, milles udmurtlusele iseenesest kuigi palju ruumi ei ole. (lk 310)

• See kirjandusvool [etnofuturism] sündis ja hakkas arenema 1990. aastate keskel. See üritab pakkuda ideoloogilist tuge kogukondadele, keda painab mure oma võimaliku hääbumise pärast ning kes kalduvad langema steriilsesse traditsionalismi või siis minna kaasa neid eitava enamusega - olgu selleks Vene või Ameerika kultuur... Etnofuturismi mõiste leiutati Eestis ning teoreetilise baasi andis sellele oma töödes soomlane Kari Sallamaa. Hämmastav on tõdeda, et etnofuturism, mida peeti kaua aega omapäratsevate noorte eesti luuletajate naljaks, on saavutamas laialdast tunnustust tänu vastustele, mida see pakub rahvusvähemustele, muuhulgas ka Venemaa soomeugrilastele. Kui pealinnas elav eesti "ametlik" haritlaskond kaldub seda Tartus loodud kirjandusvoolu kõrgilt eirama, siis Lõuna-Eesti kirjandusele on see andnud rikkalikult ainest. (lk 314)
• Mind kutsuti esimest korda elus diskoteeki, ma läksin sinna omal vabal tahtel ja mulle meeldis seal. Aga see oli ka udmurdi disko! (lk 364)
• Käisin 2018. aasta talvel snow tube'iga sõitmas. Eesti Rahva Muuseumi lähedal on selleks rajad ja me proovisime neid ühes udmurdi sõpradega 2018. aasta veebruarikuus. See üllatas koguni muuseumi endist direktorit Tõnis Lukast (ta on olnud ka haridus- ja kultuuriminister), keda kohtasime supermarketis, endal põsed ikka veel külmast ja pingutusest õhetamas. Ma tegin seal koguni rekordi! Kõige kiirem rada oli varustatud kiirusemõõtjaga. Tol õhtul oli jää õige libe ja ma saavutasin rajal kiiruse 48 km/h, rohkem kui kõik minu sõbrad - mis pole küll kuigi üllatav, kuna ma olen neist ju oma kaks korda raskem! Sõitsin metsaservani välja, nii et nad isegi ei näinud mind enam... Ja mul oli nende abi väga vaja, sest omal jõul ma püsti ei saa... See meeldis meile kõigile nii väga, et me käisime seal veel mitu korda ja olime koguni hooaja viimased sõitjad... (lk 365)
• Vaatamata üsnagi ägedale suhtlemisstiilile on udmurdi kultuur ju märkimisväärselt reserveeritud ja vaoshoitud, kui küsimus on tunnetes ja eriti negatiivsetes tunnetes. Nende suhtes valitseb sama hästi kui nulltolerants. Mina saan seda tunda igal sammul: niipea kui mu näoilme väljendab tunnet, mis ei ole positiivne, saan ma kohe vastu näppe. See näitab udmurtide tunnete haldamise viisi mõlemat külge. Mitte juhuslikult ei arvata, et kui udmurt laulab, siis on ta kurb. (lk 369)
• Euroopa linlik riietumisstiil sobib tänapäevastele ilukaanonitele vastava kehakujuga, kuid ei istu vanematele inimestele ega neile, kes ei vasta üldlevinud esteetilistele normidele, rahvarõivad aga teevad iga inimese ilusamaks ja väärikamaks. Ja ma tunnistan, et tunnen ennast nendes hästi. Need pakuvad nii vaimset kui ka füüsilist mugavust.(lk 370)
• Välitöödel kannan ma oma tavalisi kingi. Need on matkajalanõud, aga väga vanad - ja väga mugavad. Kolja ütles mulle, et need on juba legendaarsed, tõelised muuseumieksponaadid, ja inimesed räägivad neist. Ja on šokeeritud. Linnas olevat üks naisteadlane neid kommenteerides öelnud, et udmurdi rahvariietega peaks olema häbi niisuguseid kanda. Nõnda et nii linnas kui ka maal vaadeldakse ja arutatakse üksipulgi läbi kõik, mis inimesel seljas ja jalas on. „Sa pead endale uued kingad ostma. Mugavad, aga uued, ütles Kolja. (lk 371)
• Olime koos sõbranna Irinaga mõni aeg tagasi Budapestis ja ta oli nördinud, et korteris, kus me ööbisime, ei olnud triikrauda. See rikkus tal terve päeva ära. Ja tuletas mulle omakorda meelde ühe loo, mille rääkis mulle Iževski ülikooli teadur Ljubov Fjodorova: kord oli üks Soome luuletajanna tulnud kohtumisele udmurdi publikuga ning üks naisterahvas olevat pärast tunnistanud, et ta ei suutnud luuletaja juttu üldse kuulata, kuna tema riided olid väga kortsus... Iga detail on oluline, isegi niisugune pisiasi, mis võib tunduda täiesti tähtsusetu. (lk 373)