Kersti Kivirüüt

Kersti Kivirüüt (sündinud 28. mail 1975 Tartus) on eesti õpetaja, noorsootöötaja ja kirjanik.

"Mäng mõisa peale"

Tsitaadid väljaandest: Kersti Kivirüüt, "Mäng mõisa peale", 2017.

• Aeg — suur õpetaja, kes kahjuks tapab oma õpilased. Selle teravmeelse tähelepaneku jättis tulevastele põlvedele Hector Berlioz. Nimeka helilooja tappis küll infarkt, aga see pole tähtis. Vormistamise küsimus, nagu öeldakse. (lk 9, romaani algus)
• Aga mis on hetk?

"Mis on sinu jaoks igavik, oo kõigeväeline?" küsis mulla Nasreddin jumala käest.

"Üks hetk," vastas too.

"Mis on sinu jaoks tuhat kuldmünti, oo kõigeväeline?" küsis mulla uuesti.

"Üksainus kuldmünt," vastas jumal jälle.

"Oo kõigeväeline, anna mulle üks kuldmünt!" anus mulla seejärel.

"Oota üks hetk," vastas jumal. (lk 10)

• Kõige lihtsam viis pääseda ligi jumaliku hetke tajumisele on lugeda ning õppida inimkonna ajalugu. Tuupida pähe võitmatute valitsejate ja igaveste impeeriumite nimed. Õppida selgeks surematute saagade ning kõlavate ideede sõnum. Ja sealsamas olla tunnistajaks võitmatute valitsejate häbiväärsetele kaotustele ning igaveste impeeriumite lagunemisele. Jälgida, kuidas surematud saagad kaovad aegade unustusse ning kõlavad ideed kaotavad kõlapinna.

Nüüd tuleb vaid leida sobiv koht ja lasta mällu tambitud ajaloomaterjalil filmina vaimusilmas joosta. (lk 10)

• Kesklinna kohal on Emajõgi kammitsetud betoonseinte vahele, kust ta kord aastas, tulvavete ajal, asjatult pageda püüab. Kuid ei lase tartlased oma jõge kuhugi. Nad armastavad oma Solgi-Neevat, nagu kohalikud Emajõge pruunikashalli värvuse tõttu hellitlevalt kutsuvad. Ilmselt oli Emajõgi Solgi-Neeva värvi ka siis, kui esimesed püsiasukad Toomemäe lamedale künkaväljale kindlustatud kaluriküla rajasid, muretsemata minutitki selle pärast, et kusagil Frangi riigis majordoomused kuningarolli üle võtavad või et Araabia poolsaarel prohvet Muhamed uue usu loob.

Inimpõlvede jooksul on Emajõe veepinnalt Tartu kohal vastu peegeldunud nii luksuslik elupidu kui ka ahastama panev häving. Jõgi on läbi sajandite piiri pannud rohkem kui seitsmekümnele suurtulekahjule, mis on alguse saanud kas sõjast või inimlikust rumalusest. Just nendesamade tulekahjude tõttu on Baltimaade vanim linn ühtlasi iginoor. (lk 11)

• Meie lugu viib aga unisesse 19. sajandisse. See on aeg, mil saksakeelne aadelkond oli jäänud toppama turvalisse seisuslikku ühiskonnakorda, kus sünniõigus tagas heaolu või jättis sellest ilma ning tsaarivõimu õnnistus tõi kaasa hedonismi soosivad privileegid. See oli aeg, mil hoiti kiivalt kinni tsunftiseadustest ning põliselanikest maarahvast peeti väljasurevaks loodusnähtuseks. Suure Prantsuse revolutsiooni aegsed üllad aated jäid siin kõigest kohalike valgustajate põnevaks jututeemaks haridusasutuste ning seltsimajade puhkenurkades. (lk 11-12)
• Pisut eemal on õhku haihtunud kaubamaja parkimisplats ning park koos laste mänguväljakuga. Siin laiutab nüüd lugematute dooria sammastega Vana-Kreeka templit meenutav kaubahoov. Antiikjumaluste asemel kohtab siin aga juudi ja vene vürtspoodnikke, kes suurejoonelist ehitist peamiselt laohoonena kasutavad. Saksarahvast käib kaubahoovis harva, seevastu talumees saab pärast edukat turukauplemist pererahvale siit kompvekke kaasa osta. (lk 13)
• Keisrinna Katariina armulikkuse märgina näete aga otse ees Kaarsilla asemel suurejooneliste sillakaartega massiivset graniitplokkidest Kivisilda. (lk 13)
• Ent nüüd on viimane aeg tutvustada teile meie loo peategelast: kolmekümne viie aastast iiri krahvi, Itaalia iseseisvussõja kangelast, nii väljavalitud südamedaamile kui ka Briti troonile üdini ustavat Sean O'Donnellit. Kohalikud sakslased kutsusid teda John von Donneliks, venelased vahel don Ivaniks, maarahvas aga lihtsalt härraks. Nii nagu nad kutsusid lihtsalt härraks või prouaks kõiki, kes isekeskis saksa keelt kõnelesid ning rätsepa juures viimase moe järgi õmmeldud kostüüme kandsid. Seetõttu oli Seani tähelepanekute põhjal iga edasipürgiva maarahva esindaja kõrgeim eesmärk õppida selgeks saksa keel, hankida härraste garderoobi moestläinud kollektsioonist endale mõni uhkeldav hilp ning iseenesestmõistetavalt unustada oma päritolu. (lk 13-14)
• Kolme Liivimaal elatud aasta jooksul oli Sean loonud usalduslikud suhted nii kohaliku põlisaadli kui ka mittesakslaste esindajatega. Olgugi et ta polnud nende suhtes päris aus olnud. Aga valet polnud ta kah teps mitte kõnelnud. Sean O'Donnell esitles end õigusega krahvina, ent jättis täpsustamata, et krahvitiitlit polnud ta saanud mitte Briti monarhilt, vaid kodutänava jõnglastelt Corkis. Ei osanud keegi rikkurite taskuid nii osavalt tühjendada kui endine vaestemaja murjan, kõigi Corki varaste krahv Sean O'Donnell. See tunnustav hüüdnimi kinnistus veelgi, kui Sean ajas varandust kokku riukaliku ja kättesaamatu salakaubavedajana. Tõsi oli ka see, et Sean sai Itaalia iseseisvussõjas haavata. Keda ikka hüvitab pisiasi, et piraka armi reiele jättis O'Donnelile planeerimata tuli vigasest arkebuusist, mida krahv üritas Sardiinia mässulistele maha parseldada. Südamedaame, kellele Sean truudust vandunud, oli kokku kümneid ning lojaalsus Briti troonile väljendus põhimõttekindlas sooja mõru maitsega õlle eelistamises kõikidele teistele kesvamärjukestele Liivimaa kõrtsides. (lk 14)
• Neljapäev, 18. juuli 1863. aastal algas Seani jaoks nagu iga teinegi jõudeelu nautiva aadliku väsitavat logelemist täis argipäev. Kella kümneks oli ta tellinud habemeajaja, ennelõunal pidi O'Donnell jõudma hotelli London restorani, et lasta end kostitada parun von Mühlenil ning selgitada viimasele Briti ametiühingute toimimise põhimõtet. Pärastlõunal seisis ees visiit krahvinna von Stackelbergi juurde, et arutada ilmaasju ning tutvustada kaunile daamile hüpohondriavastast massaaži. Kohustusterohke päev oli plaanis lõpetada seltskondliku panusega elitaarse aadliseltsi Ressource tubakahõngulisse jututuppa. (lk 15)
• Seani muremõtted katkestas tugev koputus uksele. Võpatades pööras noormees pilgu nurgas seisva kellakapi sihverplaadile. See ei näidanud veel üheksatki. Koputus kordus. See oli nõudlik ja terav, nagu koputataks metallist eseme, näiteks jalutuskepi sepistatud otsaga. Ilmselgelt polnud tegemist liiga vara saabunud habemeajaja, vaid ootamatu külalisega. Egas midagi - Seani poissmehekorteris olid ka ootamatud külalised alati oodatud. (lk 16)
• "Andestage mulle mu otsekohesus, aga kas teie tõesti arvate, et talutüdruku sohilapse järeltulijat on paslik määrata mõisa pärijaks? Ta päriks ju ka aadlitiitli." Usutavalt ettemanatud murekortsuga Sean aimas parun von Blaubergi kavatsusi. Sel hetkel poleks isegi Sherlock Holmes osanud arvata, et palgatav saladetektiiv on ka ise siniverelisusest sama kaugel kui homse päeva töö hispaanlasest. (lk 21-22)
• "Veri on veri!" vaat et käratas von Blauberg. "Ise olete Briti alam. Kuidas teie William Vallutajat enne Inglismaa alistamist kutsutigi? William Sohipoeg!"

"Eee... ma olen tegelikult iirlane," vastas Sean toolil niheledes ning lisas kiirkõnes heitlike žestide saatel, "meie... iiri aadel... ei räägi heal meelel Inglismaa monarhiast, et mitte öelda oma loomupärases mässumeelsuses kogemata midagi sellist, mis... hmmm... võiks pahandada neid, kellele oleme truudust vandunud." Klassikalised teadused, nagu ajalugu, usuõpetus ja filosoofia, olid need, mis võisid reeta Seani närust päritolu ning kõigest neljaklassilist kooliharidust vaestemaja hallitushaisulises klassitoas. Elukool oli pannud Seani rääkima viite võõrkeelt, viinud kurssi majandus- ja poliitikamaailmaga ning, mis peamine, õpetanud tundma inimesi. Kuid oli teemasid, milles ilma raamatutarkuseta inimesel oli raske kaasa rääkida ja mida Sean üritas iga hinna eest vältida. (lk 22)

• [Parun von Blauberg:] Aulik krahv. Selleks et mõista maamatside õiglustunnet ja isekeskis läbikäimist, soovitan võtta osa mõnest vallakohtu istungist. Paremat nalja ei leia isegi Kotzebue lustimängudest. Või siis tragöödiat... Kuidas soov on. (lk 26)
• Sean muigas.

"Olen iirlane, sellepärast imelik nimi."

"Hiinlane! Oi, kurat!" jättis turskem kalamees itsitamise jalamaid katki. "Päris elus hiinlane!"

Kui hiinlane, siis hiinlane. Sean ei tundnud vajadust väärarusaamist parandada. (lk 31-32)

• Parun von Liphart ootas Seani luksuslikus neljakohalises kinnise salongiga landoos. Hoolimata tunduvamalt soolasemast hinnast, kasutasid paljud Tartu aadlikud võimaluse korral kaherattalisest kalessist nooblimaid sõiduvahendeid. See tagas alamast soost kaaskodanike kadedad pilgud ning võimaldas väljendada seisusekohast üleolekut. Häda aga lihtsast soost, kuid jõukamale linnakodanikule, kes samamoodi priisata üritas. Suurgildis linnaelu juhtivad siniverelised "hallid kardinalid" leidsid võimaluse häbiväärseks ja alandavaks revanšiks. Vaat just nii keskaegne oli Tartu modernse 19. sajandi II poolel, mil Euroopas ja Ameerika Ühendriikides tossasid ööpäev ringi metallurgiatehaste korstnad, suurlinnade tänavaid ilmestasid hiigelmutritega kokkulükitud metallkonstruktsioonidega ehitusimed, ametiühingud nõudsid lastele-naistele sotsiaalseid tagatisi ning auruvedur kihutas tervelt viisteist kilom eetrit tunnis. Tartu aga ei suutnud loobuda ei tsunftidest ega gildidest kuni Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni, nagu Teie, mu hea sõber, ilmselt juba teate. (lk 33-34)
• Oh kui lihtne on inimestele udujuttu ajada, kui nad ise seda lausa anuvad! (lk 34)
• Die Gesellschaft der Ressource in Dorpat ehk lühidalt Ressource oli Tartu kõige elitaarsem selts, mille peahoone asus Suurturul ja luksuslik jõudeelu residents Narvamäel. Henningi platsist mööda Peterburi maanteed ülesmäge olid mõisnikud kunagi ostnud hoonete kompleksi koos selle juurde kuuluva pikkade jalutusradadega aiaga. Koha tegi eriti väärtuslikuks imeilus vaade Tartu all-linnale koos Emajõega. Kui Suurturul asuvas peahoones toimusid eeskätt seltsi ametlikud koosviibimised ning kallite külaliste vastuvõtud, siis Ressource'i aia äärde jäävas hilisbarokses kahekordses kivimajas leidsid regulaarselt aset aadelkonna mitteametlikud seltsiõhtud. Peterburi maantee maja külalised olid rangelt teise seisuse esindajad. Mitteaadlike hulka kuulusid vaid kammerteener, kaks teenrit, toatüdruk ning kokk, kes kõik elasid seltsihoone kõrval asuvas tagasihoidlikus puidust teenijamajas. (lk 35)
• Teisel korrusel läbis maja pikk koridor, kust hargnesid paremale ning vasakule nimelised privaatkambrid seltsi eriti siniverelistele liikmetele. Rikutud mõtlemisega kodanikel ei maksa privaatkambrite eesmärki aga valesti tõlgendada - siin asusid aadlike erahuvidel põhinevad klubid. Näiteks võis siit leida Lipharti Firenze kunstiakadeemia klubi, von Tolli Pärsia klubi ja Siversi juustusõprade klubi. Viimane oli ainus, mille tegevus tuli aeg-ajalt tõsisemas toonis jutuks Ressource'i peamajas Suurturul. Siversil tuli nimelt selgitusi anda klubi tegutsemisega kaasneva väljakannatamatu haisu kohta.

Keldrikorrusel asusid Tartu ainus veevärgiga tualett, mida Riiastki uudistamas käidi, ruumikas köök ning külmkamber. (lk 36)

• [Von Blankenhagen:] "Oleks minu teha, annaks ma korralduse kõik kõrtsid kinni panna!"

"Kas see poleks siis mitte üks järjekordne marru ajav seadus?" oli Sean rüütelkonna sekretäri probleemilahendusest üllatunud.

"See teeks ainult head," jäi Blankenhagen endale kindlaks, "alkohol toob esile eestlaste metsiku poole. Neil tekib vastupandamatu tahe üksteist pureda, nagu huntidel tavaks." (lk 39)

• Mõisad, eriti vähetähtsad abimõisad, käisid ikka käest kätte. Uha rohkem aadlikke eelistas aga hoopis Riiga või Tallinnasse linnavilla soetada ja jättis maal enda omandusse vaid paar tuluteenivat mõisat. Arvestades igavlevate vanatüdrukute kõrget osakaalu Balti kubermangude sinivereliste hulgas, oli linnakolimise peamine taganttõukaja mõisnike naispere. Isegi provintsilinnas Tartus leidus hulgaliselt võimalusi meelt lahutada võrreldes maamõisaga pärapõrgus. (lk 41-42)
• [Parun Gottlieb Friedrich von Liphart:] "Isegi siis, kui mittesakslased avalikult meid vihkavad, soovivad nad südames saada meie sarnaseks. Mu hea sõber, kas olete lugenud suurte loodusteadlaste Darwini, White'i ja Pruneri töid?"

Sean köhatas — jälle see ebamugav raamatutarkus. Õnneks oli ta tarkade meeste vesdusest üht-teist kahe kõrva vahele salvestanud: "Darwin õpetas, et inimsugu arenes ahvidest, aga mis see siia puutub?"

"Vägagi puutub!" oli Lipharti kord teadmisi üles näidata. "Eriti tasub tähelepanu pöörata Pruneri ekspeditsioonile Aafrikas, kus ta Darwini tööd täiendas. Pruner tõestas arvukate koljumõõtmiste tulemusel nimelt, et neegrid on lüli inimeste ning ahvide vahel. Kui võrrelda eestlaste kolju suurust sakslaste omaga, siis võime järeldada, et eestlased on neegritega samal arenguastmel." (lk 43)

• "Mina pooldan rohkem Carl Linnaeuse teooriat homo feralis'est," jätkas Blankenhagen segamatult oma spekulatsioone, mõttekäikude vahele piipu popsutades. "Geniaalne Linnaeus toob lisaks euroopa, aafrika ja hiina rassile mängu täiesti eraldiseisvad inimrassid, kes on kujunenud välja metsikus looduses kontaktis kohalike liikidega. Nagu näiteks evengid Siberis või pügmeed Aafrikas. Ma arvan, et eesti rahvas on kujunenud selliseks, nagu ta on, pikaaegsest ühteheitmisest karudega." (lk 44)
• "Kui mu kalli õepoja rahvaluulekogu on sama tõepärane kui tema pastoraalsed maalid, kus talupreilidel seljas läikivad siidseelikud ning karjateid ääristavad lopsakad viinamarjaväädid, siis võin ka mina rahvaluulet koguma hakata. Siinsamas Ressource'i lugemissaalis viski ja piibutobi taga," irvitas parun von Blankenhagen, kellele pikk reede õhtu oli loonud ilmselgelt keskmisest ülemeelikuma tuju.

"Onu, me oleme ju rääkinud! See on kõigest väike kunstiline liialdus," sõnas Neff punastades. (lk 46)

• "Ärge nähke ilmaasjata vaeva, aulik krahv. Kui meie eelneva vestluse peale mõelda, leiame ka siin ühe sarnasuse eestlaste ja karude vahel: pütt mett tagab mõlema juures igati sobiva vaimsuse," nöökis Liphart nii Seani kui ka kohalikke talupoegi, pannes sellega mürisema Blankenhageni naeruveski kivid. (lk 47)
• Vasakult oli kuulda troska möödumist. Nähtavasti ei olnud sõitjal kiiret - hobused liikusid rahulikul klopp-klopp-klopp-sammul mööda muhklikku munakiviteed. Sean oli oma Tartus möödunud aastate jooksul kuulnud vaid korra kiirustavat kloppadi-kloppadi-kloppadi-hobusammu, millega oli tookord kaasnenud ülemeelikute tudengite naer ja laul "Und sagen noch einmal, schön ist das Jugenthal"... Mõnus oli ikka see Liivimaa provintsi uimane jõudeelu. (lk 54)
• Seani kiirele kohanemisele aitas kaasa ajastule iseloomulik romantismivaim, kuhu Seani väljamõeldud taustalugu nii hästi sobis: iiri aadlik, kelle katoliku usutunnistus põhjustas raskusi protestantismivaimust kantud Briti krooniga, mistõttu otsustas ta kolida Balti erikorra konfessioonileigesse õhkkonda. Romantikamoest läbi imbunud daamid õhkasid äraolevalt iiri poissmehe pika rännutee üksildaste õhtute järele, härrasmehed püüdsid end vaimusilmas samastada Seani usudilemmast tingitud kannatustega. 19. sajandi teisel poolel oli Liivimaa kubermangus romantikahullus nii läbiv, et isegi ancien régime'i vana hea vasalli-senjööri lojaalsus ei tekitanud küsitavusi Seani repatrieerimise motiivides. Tagantjärele teame, et aadlitruuduse põhimõte mattis romantika I maailmasõja päevil, mil siinne aadelkond astus ühtsena sõtta Vene keisritrooni eest, selmet rahvuskaaslastega samades ridades lahingut pidada. (lk 56)
• "Muuseas, Christian, kas te maarahva keelt räägite?"

Von Neff elavnes. Näis, et Sean oli puudutanud jälle tudengile hingelähedast teemat.

"Ma õpin veel... ma ei ole veel nii osav kui teie... ma kahtlustan, et mul on väga kehv hääldus, sest eestlased muutuvad vahel närviliseks, kui ma nendega räägin," sõnas ta oma vesti taskuid kobades. "Kui eesti tudengid pisut leebemas meeleolus on, õpetavad nad mind heal meelel. Oh, andestust, mul on märkmik kuuetaskusse jäänud."

Von Neff tõusis diivanilt ning tõttas lühikestel ja kiiretel sammudel esikusse märkmiku järele. Hetk hiljem oli ta elutoas tagasi ning lehitses keset tuba seistes väikese formaadiga seanahksete kaantega raamatukest.

Üsna varsti oli ta leidnud märkmikust sobiva fraasi, millega Seani ees oma eesti keele oskust demonstreerida. "Näiteks see sobib suurepäraselt tänasesse päeva. Veel kord — vabandage mu ebakorrektset hääldust," märkis von Neff eelsoojenduseks. Selga sirgu ja rinda kummi ajades ning näole suisa nõdrameelselt päikeselist ilmet manades hõiskas ta lustlikult puises eesti keeles: "Mul on suur munn!"

Sean luksatas ning küsis ehmatusest krampitõmbunud häälepaelte kähinal: "Kuidas palun?"

Von Neff lisas oma niigi totralt teatraalsele olekule aknale osutava käezesti ning kordas veelgi lustlikumalt: "Mul on suur munn!"

Kuid selleks korraks oli Sean end juba kogunud ja mõistnud, miks eesti tudengid von Neffi suhtes ootamatut armulikkust üles olid näidanud. Teisalt ei olnud tal südant nii siira õhinaga esinenud Neffi silmist entusiasmi ära kustutada.

"Christian, kas te näitaksite huvi pärast mulle oma märkmikku?"

Neffi elevil näoilme omandas peaaegu et nutueelse grimassi. Justkui lapsel, kellel on jäätis käest ära võetud.

"Mu hääldus on ikka väga hull, eks ole?"

"Palun lubage mulle oma märkmik."

Ilmse ebakindlusega ulatas von Neff märkmiku Seanile.

Lehitsenud pisut von Neffi raamatukest, aeg-ajalt köhatusega pealetulevat naeruhoogu varjates, andis Sean märkmiku noorele estofiilile tagasi. "Mul on suur munn" oli vaste igati süütule väljendile "täna on ilus ilm". Ja üleüldse, kui Seanil oleks olnud tõsine kavatsus koguda eestlaste rahvaluulet, oleks von Neffi märkmiku näol olnud tegemist täiusliku rõveväljendite kollektsiooniga. Sean oleks peaaegu von Neffi sellest kõigest teavitanud, aga need usaldavad kutsikasilmad... Ehk kunagi hiljem. (lk 58-59)

• Tartu voorimehed oli üks isevärki inimsort — olgu härra või mats, iialgi ei ütelnud nad ära võimalusest oma kundelt rohkem raha välja kavaldada. Matside all tuleb silmas pidada eesti päritolu kadakasakslasi, sest päris matsidele kõlbas linnas liikumiseks vana heinavanker või alati tasuta isiklik kondimootor küll.

Juhtus aga mõni võõrsilt tulnud külaline voorimehe teenuseid kasutama, siis oli rõõmu kui palju. Kuna raha kasseeriti sõidu pikkuse pealt, võis kõige pikemaks marsruudiks kujuneda teekond de Tolly platsilt Suurturule. Tavatartlasele paarikümnemeetrine jalutuskäik omandas lihtsameelse välismaalase jaoks tihti eepilised mõõtmed, ületades kõiki Emajõe sildu Heinaturu ujuksillast ülikooli botaanikaaia taguse puusillani välja. (lk 60)

• Seetõttu ei olnudki nii lihtne leida voorimeest, kes oleks olnud nõus sõidutama Seani ja von Neffi ilma viguriteta linnast välja Agli mõisa. Iseenesest mõistetavalt nõuti sisse tagatis troska remondiks ootamatute äparduste puhul. Elukutseline inimeste ümber sõrme keeraja Sean teadis, mida see tähendab: pärast sõitu oleks tema kinni maksta ka tudengite möödunudnädalane lõbusõit, kahe nädala tagune heinavankrilt saadud kriimustus ning kõige lõpuks konkurendist voorimehe poolt terariistaga äratäksitud istmekatted. Seani autunne ei lubanud sellist naha üle kõrvade tõmbamist. Las kohalik lihtsameelne aadel laseb end lüpsta nii, kuis jaksab. (lk 60-61)
• Tee Ülenurme viis läbi Ropka mõisa valduste. Pühapäevane vaikelu mõlemal pool hobuteed andis aimu tööjärjest. Heinarõugud meenutasid kullakarva monumentidena vikati ja reha valitsusaega, kollakasroheline rukkiväli kurekellade lilla servapalistuse taga kuulutas sirbi ja koodi peatset võimuletulekut. Õiearoomidest magus suvekuum õhk tungis ninasõõrmete kaudu kopsudesse ning nahapooride kaudu igasse rakutuuma.

"Tagasi loodusesse!" röögatas korraga von Neff talle omasel aateist tulvil häälekõlal, ise vankris püsti karates. "Rousseaul oli õigus: inimese koht on looduses, vaid siin pääseb mõjule tema jumalik alge, tema ürgne Mina suure algustähega, tema Aadam ja Eeva..." (lk 61-62)