Kosutus
Piibel
muudaProosa
muuda- Proua Austenit kosutati pärast läbielatut [sünnitust] rammujoogiga, omapärase vedela, alkoholilisandiga pudruga. Ühes 19. sajandi alguses ilmunud kokaraamatus tuli selle valmistamiseks keeta vett, millele olid lisatud kaerahelbed, vürts, pool pinti õlut ja klaasitäis džinni. (lk 35)
- Lucy Worsley, "Jane Austen ja tema kodud", tlk Krista Eek, 2018
- Sammalhabe oli rästiku kätte võtnud ja hakanud talle peale puhuma. Sõprade ärevusele mingit tähelepanu pööramata pomises ta vaikselt:
- "Varesele valu, harakale haigus, meie Rudolf saab ilusti-kenasti terveks."
- "Miks sa teda Rudolfiks nimetad?" küsis Muhv, kui oli ennast kuidagiviisi koguda suutnud.
- "Aga kas ta pole siis Rudolfi nägu?" naeratas Sammalhabe. "Minu meelest on ta küll Rudolf mis Rudolf."
- Ja nende sõnade juures pistis ta rästiku endale rahulikult taskusse.
- "No kuule," kahvatas Kingpool. "Sa ei kavatse teda ometi kaasa võtta?"
- "Ja mispärast mitte?" kortsutas Sammalhabe kulmu. "Kui loodus ise rästikuid oma rinnal soojendab, miks ei võiks siis üks nende hulgast ka paar nädalat minu taskus elada?"
- "Paar nädalat?" kogeles Muhv.
- "Jajaa," ütles Sammalhabe otsustavalt. "Umbes paar nädalat, kuni ta kosub ning täiesti terveks saab." (lk 100)
- Sammalhabe osutas oma tühjale piimamannergule.
- "Kui ma haige jaoks veidikese rõõska piima saaksin, siis..."
- Noorperenaine katkestas teda.
- "Ah haige jaoks? Ah rõõska piima? Oh ei, oh ei! Mitte rõõska piima ei anna ma sulle, vaid rõõska koort! Sest haige peab ennast ju ometigi kosutama. Või mis sa ise arvad?"
- Vastust ära ootamata haaras ta Sammalhabeme käest mannergu ja ruttas jooksujalu maja poole. Uksel ta seisatas korraks ja vaatas tagasi.
- "On see haige sulle sugulane?"
- "Seda just mitte," ütles Sammalhabe. "Ta on piltlikult öeldes rohkem nagu sõber."
- Noorperenaine noogutas mõistvalt ja kadus tuppa, et sealt varsti uuesti välja ilmuda, endal piimamannerg pilgeni värsket koort täis. Nüüd pidi ta astuma väga ettevaatlikult, et koor maha ei loksuks. (lk 107)
- "Siis kosuta teda hästi," ütles noorperenaine mannergut Sammalhabeme jalge ette maha pannes. "Koorega kosutamine on iga haiguse vastu hea." (lk 108)
- Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984
- Ta puistab noote võluseemnetena publiku viljakale ja taltsale pinnasele, tunneb, kuidas need idanema hakkavad ja õide puhkevad, pitsitavates südametes vilja kannavad, pakkudes kosutust ja leevendust - pakkudes tähendust. (lk 155)
- Nancy Huston, "Ingli märk", tlk Triinu Tamm, 2020
Luule
muudaKui mõni tark, kes kõike teab
(Ka hingekeelset kõnet mõistes)
Ning õigeks puhast lembust peab,
Oleks meid jälgind eemal seistes,
Siis (teadmata, kumb räägib just,
Sest hinged kostsid üht ja sama),
Ta oleks saand uut kosutust
Ja lahkund sealt veel puhtamana.
- John Donne, "Ekstaas", tlk Paul-Eerik Rummo, rmt: P.-E. Rummo, "Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (1985), lk 119
Ukrainast eemal, kodunt kaugel
näed tõelust nagu uneraugel:
nii õnnelik ja vaikne stepp,
mäenõlvad, nende vahel Dnepr
kui laps, kes kosub piimast aina.
- Tarass Ševtšenko, "*** Ma võõrsil kasvasin, ja pea...", tlk Jüri Šumakov. Rmt: "Kobsaar", 1961, lk 238-239
Oh tõotagem südamest
me mehed olla igavest!
Ja laulgem nüüd ja lõpmata:
"Sa kosu, kasva, kallis kodumaa!"
- Mihkel Veske Frédéric Bérat' ainetel, "Kas tunned maad", viis Frédéric Bérat
Jäänuks meile mõni väikegi jumalake,
troonilt tõugat, naerdud; pääst rumaluke
taband ebaõnnest ning kaotet aust.
Ostaksime ta odavaima pildikese
vanaturult. Voodijalutsi lööksime sildikese,
kus lutikate-plekitet korstnajala taust.
Ise annaksime ta kätte välgunooled.
Hää ja kurja. Ja maakera mõlemad pooled.
Toidaksime teda, kuni kosuks taas.
- Paul Viiding, "Jumalata", rmt: koguteos "Arbujad", 1938, lk 269