Reed Morn

eesti ja väliseesti kirjanik

Reed Morn (kodanikunimega Frieda Johanna Drewerk; 19. august 1898 Tallinn – 17. oktoober 1978 Los Angeles) oli eesti kirjanik.

"Tee ja tõde"Redigeeri

Tsitaadid väljaandest: Reed Morn, "Tee ja tõde", 2. trükk, 2002. Esmatrükk: Toronto: Orto, 1956.


  • Käies pää püsti, lööb ta oma pruuni kinga nina vastu roostetanud plekknõu. Pahaselt annab ta sellele jalaga hoobi. Ester aimab, et on palju asju, mis viivad kauni sihi juurde läbi vastikute teede. (lk 6)
  • Kord - jaa, kord astuvad ta jalad palmidega ääristatud laiul teedel. Ümber on kollane puhas liiv, kõrb, ja sääl... sääl on kaamel. Kaamelit on Ester näinud vaid raamatulehel ja ta kiindus temasse ta üleoleva ilme ja kõrgete jalgade pärast. (lk 6)
  • Valusast kitsusest sirutab vene loiduses uinuv kubermangulinn, selle väikese maa suurim, oma käed vastu linna ääres laiuvale merele, et saada endasse avarust ja õhku. Mere koha tundub kutsuvana kogu linnas, meelitades inimesi töövabadel tundidel oma kaldale joobuma kauguse veetlusest, avardama oma igapäevamurede poolt kokkusurutud isikut ja hinge üle igapäeva piiride - taeva ja maa avaruste ühtimisse. See oli nagu omaette toit, mida üks teadlikult, teine ebateadlikult endasse võttis, kasvasid aga ja jõudu said sellest kõik nagu leivastki. Sageli avastasid nad seda alles hoopis hiljemini, sattudes merest kaugele. (lk 8-9)
  • Merigi mässab, otsides rahu, püüdes välja oma piiridest. Ta ei pääse aga välja. Nagu inimenegi, kelle piirid on üpris kitsad. Kõigel maailmas on piirid, kõik on oma piiride vangid. Kõik, mida me tajume meeltega. Piiride tõde ei saa aga Esterile kunagi omaseks. (lk 11)
  • Enamik inimesi tõdeb rõõmuga piire. Piir tundub neile omane nagu kodurand, mida tervitatakse rõõmuga. See on midagi reaalset, millest saab kinni haarata, saab tuge, juhatust. Nagu verstapost, majakas, teenäitaja. (lk 12)
  • Kuidas jõuda aga piiratusest välja vabadusele? Saab seda üldse? Siis, kui pole enam soove, mis toovad rida rahutu lainetuse. Kui soovid pole aga mitte vägivaldselt alla surutud, vaid on vabaks elatud, vabaduseks arendatud. Ja Esteril on äkki selline tunne, kuigi ta seda teadlikult ei oskaks defineerida, et kõik, mis läbib inimese aju ja südant, ei kao, vaid teeb endale tee ellu. Inimese saatus on ta salajaste soovide ja igatsuste nähtav tulemus. Väline elukäik on kujundatud sisemise poolt. (lk 12-13)
  • Ester ei lausu sisenedes sõnagi. Võtab seljast tumesinise mantli, läheb kööki, pimedusse. Nagu paks must sammas on ta trotslik vaikimine, peletades igatsust, mis teiste hingest teed otsib temasse. (lk 13)
  • Kui alandatud ja naeruväärne inimene ka oleks, õhtuti, seistes hooviväravas oma maja rahvaga, kellega ta tunneb end ühe tervikuna, naudib ta julmalt üleolu nende üle, kes temast peavad mööduma, kes on üksinda, ilma omataoliste seltsita. Iga ta liigutuse, iga joonekese, iga ta riidehilbu külge kleepub jõhkralt hulk uudishimulisi silmi. Õhtul teeb igaüks teise kulul tasa, mis päev talle võlgu jäi. (lk 17)
  • Esteril on ülev aim elust ja oma tulevikust. Elu tundub nagu helide kobar, mida lihtne leierkastimees väntab ja mis kuulaja südamesse teeb tee. Praegu valvavad aga ema tumedad silmad ta päevade üle ja ta käed on läbi päeva tegevuses, et temal, Esteril, oleks hää ja muretu elada. (lk 19)
  • Inimene on juba selline, kes ikka irvitab ja mõnitab seda, mida ta ise ei jaga ega käsita. (lk 21)

VälislingidRedigeeri

 
Vikipeedias leidub artikkel