Rita Tasa

Rita Tasa (3. detsember 1930 Viljandi – 16. juuli 2007) oli eesti tõlkija ja kirjandusteadlane.

Kirjutised

• Pärast pikemat vaheaega, milles oma osa oli ajavahemikus 1989—1991 toimunud muudatustel Saksamaal ja ühtse Saksa riigi taastamisel, ilmus 1996. aastal Christa Wolfi järjekordne romaan "Medeia. Hääled", mille aine pärineb samuti vanakreeka mütoloogiast ja mis kirjanikke ning kunstnikke on juba ligi 2400 aastat paelunud, alates Euripidesest ja tema tragöödiast "Medeia" (431 e.m.a.) ning jätkudes Ovidiuse, Seneca, Pierre Corneille', Franz Grillparzeri, Hans Henny Jahnni ja Heiner Mülleri loomingus. Kuigi rõhuasetus motiivide osas on kõigil autoritel pisut erinev, on Kolchise kuninga Aietese võlukunsti tundev tütar Medeia kõikjal jäädvustunud hüljatud naisena ja verise kättemaksjana, oma mehe ja laste tapjana.

Christa Wolfi Medeia on hoopis teistsugune. Ta on meestest sõltumatu iseteadev naine, kelle otsus oma kodumaalt Kolchisest lahkuda pole tingitud armupimedusest, vaid mõistuspärastest kaalutlustest. Medeia läks minema koos Iasoniga, sest ta ei saanud sellesse hääbumisele määratud moraalitusse Kolchisesse enam jääda, kus tema isa Aietes, Kolchise põdur ning tegutsemisvõimetu kuningas koondas kogu oma jõu üheainsa eesmärgi saavutamisele — oma võimu ja toretseva õukonnaelu säilitamisele. Aga Korintos, kuhu põgenikud idast (Kolchis asus Musta mere idarannikul) varjupaiga leidsid, osutus niisama kõlblusetuks, kuigi rikkaks ning mõjuvõimsaks riigiks, kus kuningas Kreon oli võimu nimel samuti ohverdanud oma lapse ning järeltulija ja mille näiliselt tugevasse kesta ilmus järjest rohkem pragusid. Ja niisuguses ühiskonnas pole tõde ja õigust otsival naisel autori arvates lihtsalt kohta. (lk 158-159)

• [Christa Wolfi "Medeiast":] Nagu Kassandra, nii on ka Medeia "nägija", kes ei saavuta oma eesmärki. Aga kui Kassandra oli kõhkleja, kes kannatas sisemiste vastuolude all, jääb Medeia lõpuni kindlaks oma veendumustele, esitades vaid küsimuse: Kuhu ma pean nüüd minema? Kas on kusagil olemas maailm ja aeg, kuhu ma sobiksin? Ei ole kedagi, kellelt küsida. See ongi vastus. (lk 160)
  • Rita Tasa, "Saateks", rmt: Christa Wolf, "Medeia", tlk Rita Tasa, 1997, lk 158-160

• Hauptmanni looming langes ajajärku, kus ühiskondlikus elus toimus hulganisti keerulisi muutusi, mis kokkuvõttes panid aluse ühtse Saksa riigi tekkimisele. See keeruline ühiskondlik situatsioon kajastus ka kirjanduses ja kunstis, kusjuures esiplaanile tõusis ühiskondlike probleemide vastu huvi tundev ja neid analüüsiv kriitiline realism. Ka Hauptmann esindab kokkuvõttes realismi saksa kirjanduses, kuigi ta astus publiku ette naturalistina, kujunedes naturalismi peaesindajaks Saksamaal. Kriitiline ellusuhtumine ja oskus kujutada inimhinges toimuvaid keerulisi protsesse on aluseks kogu tema loomingule. (lk 535)
• Huvipuudus põllumajanduse vastu ei lasknud täituda vanemate soovil, et nende pojast saab mõisavalitseja, vastavad õpingud aga soodustasid tulevase kirjaniku maailmavaate kujunemist ja lähemat tutvust teaduse edusammudega, iseäranis bioloogia valdkonnas. Eriliselt huvitus Hauptmann Charles Darwini teooriast liikide arenemise ja pärilikkuse kohta, mistõttu on ka arusaadav tema loomingulise tee algus naturalistliku draamakirjanikuna. (lk 535)
• "Enne päikesetõusu" on klassikalises mõttes naturalistlik teos, milles järjekindlalt peetakse silmas naturalismi põhiprintsiipe: pärilikkuse osa inimese kujunemises, miljöö mõju ja kirjelduse fotograafilist täpsust. Ent tegemist on ka kriitilise sotsiaalse draamaga, milles tõetruult kujutatakse külaühiskonna moraalset allakäiku ja mille sündmustiku keskpunktiks on konflikt sotsialisti ja kapitalisti maailmavaateliste tõekspidamiste vahel. (lk 536)
• Suursündmuseks kujunes draama "Kangrud" (1892) lavaletuleku, mis ei toimunud küll takistusteta. Valitsevatele ringkondadele ei meeldinud draamale "Enne päikesetõusu" osaks saanud suur menu, mistõttu "Kangrute" esietendus viivitus üle aasta. "Kangrute" aluseks on Sileesia kangrute ülestõus 1844. a., kuid Hauptmann ei kirjelda siin mitte niivõrd ülestõusu ennast kui neid põhjusi, mis tingisid Sileesia kodukangrute meeleheitliku katse parandada oma elu. Autori sümpaatia kuulub täielikult töölistele, kelle võitlus on tema arvates paratamatu ning õiglane. Isegi Hauptmannisse muidu eitavalt suhtunud kirjanduskriitikud (näit. Franz Mebring) märkisid ära selle näidendi kõrge kunstilise taseme ja suure ühiskondliku tähtsuse. (lk 536)
• Keeruline ning vastuoluline arenemine juhtis Hauptmanni realistlikku laadi teoste juurest unistuste maailma ja abstraktsete ideaalide poetiseerimiseni. Saksa sotsiaaldemokraatia kriis avaldas ilmset mõju ka Hauptmannile, tuues temas pinnale ähmaselt abstraktse mõtleja, kes otsis harmooniat muinasjuttude, legendide ning fantaasia maailmast. (lk 537)
• Aastail 1940—1944 kirjutas Hauptmann Kreeka mütoloogiast pärinevaile motiividele tetraloogia, mis hämmastab oma erakordselt sünge põhitooniga, peegeldades autori lootusetust ja hirmu peatselt saabuva rahvusliku katastroofi eelõhtul — "Iphigeneia Delfis", "Iphigeneia Aulises", "Agamemnoni surm" ja "Elektra". (lk 537-538)
  • Rita Tasa, "Gerhart Hauptmann", rmt: Gerhart Hauptmann, "Näidendid", 1985, lk 535-538

• Teinud endale nime filmi-, televisiooni-, raadio- ja lavakirjanikuna, avaldas W. Kohlhaase 1978. aastal oma esimese proosaraamatu "Uusaasta Balzaciga", mille 13 lugu võluvad eelkõige autori oskusega kasutada keele kõiki nüansse. Juttude lokaalne ja ajaline taust on erinev ja mitmekesine, aga kokkuvõttes peegeldub kõikjalt reaalne elu, kusjuures kõrvuti osutuvad nii tõsine, koomiline kui ka traagiline. (lk 43)
• Wolfgang Kohlhaase arvates kujuneb kirjaniku poeetiline mina välja inimese kogemuste, elu enda, ande, kunstielamuse, tegelikkuse ja kunsti kogusummast. Raamatuid tehakse elust ja ka raamatutest. Iga kirjanik peab vajalikuks poetiseerida mõnd elu aspekti, kuid igal juhul erinevat aspekti. Selle tulemuseks on vägagi eripärane kirjandus, mille lõppeesmärk aga on jällegi sama: kujutada meid ümbritsevat reaalset elu. (lk 44)
  • Rita Tasa, "Wolfgang Kohlhaase", rmt: Wolfgang Kohlhaase, "Uusaasta Balzaciga", LR 10/1981, lk 43-44

• Robert Walser on meie sajandi esimesi kodanlikke autoreid, kes kujutasid kõigi väärtuste allutamist merkantiilsele eluvaatele, väärtuste esemestumist ja selle nähtuse kurbi tagajärgi, kusjuures aluseks olid tema isiklikud valusad elukogemused. Seetõttu ongi R. Walseri kirjanduslik pärand ilmekaks tõendiks kapitalistlikest ühiskonnasuhetest ahistatud kirjaniku loometraagika kohta. Mõistukõneline salapärasus, mis iseloomustab kõiki Walseri teoseid, samuti mõnevõrra pessimistlik alatoon annavad kõige selgemalt tunnistust sellest kuristikust, mis eraldas autori isiksust temast võõrandunud välismaailmast. (lk 5)
• Robert Walser ei pidanud lugu ei traditsioonilisest kirjanduslikust vormist ega süžeest, kasutades oma proosas eelkõige lüürilisi elemente. Ta jutustab, arutleb, kirjeldab, teoretiseerib, mediteerib. Tema stiil on kord muinasjutulaadne, kord esseistlik, siis jälle vesteline. Ümbritsev keskkond näis Walserile nii mõistmatu kui ka ängistav ja talle tundus võimatu oma tundeid otsekoheselt näidata. Ent samas hellitas ta ka petlikku lootust, et on võimalik ennast maailmas valitseva kurjuse eest peita, mistõttu tema arvates oli sageli õigem vaikida kui kritiseerida, õigem mõnest nähtusest mööda minna kui seda konkreetselt lahata. (lk 5-6)
• "Abiline" on muidugi Robert Walser ise. Romaani aga on kirjanik nimetanud "väljavõtteks šveitsi argielust". Tõepoolest töötas kirjanik 1903. a. suvest kuni 1904. a. jaanuarini ametnikuna ühes Šveitsi väikelinna villas asuvas lennuka fantaasiaga masinakonstruktori büroos; romaanis meenutab ta nüüd heatahtliku irooniaga seda aega. Viimse detailini elutruu romaan kätkeb autori meenutusi ning mälestusi, ilmutab tema kiindumust Zürichi järve äärsesse loodusesse ning kriitilist kodumaa-armastust. (lk 6)
• Paljude kaasaegsete silmis oli R. Walser oma ajastu väikese inimese saatuse kõige peenetundelisem ning ausam kujutaja. (lk 6)
  • Rita Tasa, "Autorist", rmt: Robert Walser, "Abiline", LR 43-46/1984, lk 5-6