Õiglus kui ausameelsus

"Õiglus kui ausameelsus" on filosoof John Rawlsi 1971 ilmunud teos, millest 2001 ilmus täiendus "Õiglus kui ausameelsus. Taasesitus".

Tsitaadid teosest

Tsitaadid teosest John Rawls. "Õiglus kui ausameelsus. Taasesitus." Tõlkinud Tanel Vallimäe Tallinn: Valgus, 2015

I osa: Alusideed

• §1.3 Seda küsimust võiks proovida lahata, käsitades poliitilist ühiskonda teataval viisil – nimelt läbi aja, põlvkonnast põlvkonda vältava ausa (fair) koostöösüsteemina, kus koostöösse astunuid vaadeldakse vabade ja võrdsete kodanikena ning normaalsete, kogu elu vältel koostööd tegevate ühiskonnaliikmetena. Püüame niisiis sõnastada poliitilise õigluse printsiibid selliselt, et juhul kui ühiskonna põhistruktuur – peamised poliitilised ja ühiskondlikud institutsioonid ja viis, kuidas need ühe koostööskeemina kokku sobivad – rahuldab neid printsiipe, võiksime teeskluse ja pettuseta öelda, et kodanikud on tõepoolest vabad ja võrdsed. lk. 33
• §4.2 Õiglus kui ausameelsus on poliitiline, mitte üldine õigluskontseptsioon; see rakendub esmalt põhistruktuurile ja peab neid teisi, kohaliku õigluse ja ka globaalse õigluse küsimusi (mida ma nimetan „rahvaste õiguseks“) sellisteks, mille eri külgi tuleb eraldi kaaluda. lk. 42-43
• §5.2 Lõpuks rõhutan üht asjaolu, mida meie öeldu juba vaikimisi sisaldab: nimelt pole õiglus kui ausameelsus kõikehõlmav, religioosne, filosoofiline ega moraaliõpetus – selline, mis rakenduks kõikidele subjektidele ja kataks kõiki väärtusi. Seda ei peaks võtma ka kui säärase õpetuse kohaldamist ühiskonna põhistruktuurile, justkui oleks põhistruktuur lihtsalt järjekordne subjekt, millele sellist kõikehõlmavat vaadet rakendada. Ei poliitiline filosoofia ega õiglus kui ausameelsus ole sel moel rakenduslik moraalisfilosoofia. Poliitilisel filosoofial on oma eristuvad tunnusjooned ja probleemid. Õiglus kui ausameelsus on poliitiline õigluskontseptsioon kaasaegse demokraatliku ühiskonna põhistruktuuri erijuhu jaoks. lk. 46
• §6.1 Õiglus kui ausameelsus võtab omaks vastuse viimasel kujul: ühiskondliku koostöö ausad tingimused peavad tulenema koostööosaliste vahel sõlmitud kokkuleppest. Üks põhjus, miks ta just nii teeb, on see, et mõistliku pluralismi eeldust arvesse võttes ei ole kodanikel võimalik kokku leppida üheski moraalses autoriteedis – ei pühakirjas, religioosses institutsioonis ega traditsioonis. Nad ei saa ka kokku leppida väärtuste moraalses korras ega ettekirjutustes, mida mõned käsitavad loomuseadusena. Nii et mis võiks olla parem alternatiiv kui kodanike endi vaheline kokkulepe, milleni nad on jõudnud kõikide jaoks ausatel tingimustel? lk. 47-48
• §7.1 Siiani oleme lihtsalt kasutanud vabade ja võrdsete isikute ideed, nüüd tuleb meil seletada selle tähendust ja rolli. Õiglus kui ausameelsus käsitab kodanikke ühiskondlikku koostöösse astunuina ja järelikult selleks igati suutelistena, ning seda kogu elu jooksul. Sellistena käsitatud isikutel on midagi , mida me võime nimetada „kaheks moraalivõimeks“, ja neid seletatakse järgmiselt.

1.Üks niisugune võime on suutlikkus õiglusmeeleks: see on suutlikkus mõista ja rakendada ühiskondliku koostöö ausaid tingimusi määratlevaid poliitilise õigluskontseptsiooni printsiipe ja tegutseda neist lähtudes (mitte pelgalt nendega kooskõlas).

2.Teine moraalivõime on suutlikkus hüvekontseptsiooniks: see on suutlikkus hüvekontseptsiooni omada, revideerida ning ratsionaalselt selle poole püüelda. lk. 52-53

• §7.3 Millises tähenduses mõistetakse kodanikke võrdsete isikutena? Ütleme, et neid käsitatakse võrdsetena, sest neil kõigil arvatakse olevat minimaalsel vajalikul määral moraalivõimeid, astumaks kogu elu vältel ühiskondlikku koostöösse ja osalemaks võrdse kodanikuna ühiskonnas. lk. 54
• §7.4 Millises tähenduses on kodanikud vabad? Taas tuleb meil siin meeles pidada, et õiglus kui ausameelsus on poliitiline õigluskontseptsioon demokraatliku ühiskonna jaoks. Vaba isiku asjakohane tähendus tuleneb sellise ühiskonna poliitilisest kultuurist ja sel võib olla näiteks vähe või üldse mitte seost tahtevabaduseg, mille üle arutletakse vaimufilosoofias. Seda ideed järgides ütleme, et kodanikke mõistetakse vabade isikutena kahes mõttes.

Esiteks on kodanikud vabad selles mõttes, et nad mõistavad iseend ja üksteist moraalselt võimelisena hüvekontseptsiooni omama. lk. 56

• §7.5 Teises mõttes käsitavad kodanikud end vabana sel viisil, et nad peavad end põhjendatud nõuete allikateks. See tähendab, nad peavad end õigustatuks esitama nõudeid institutsioonidele oma hüvekontseptsioonide edendamiseks (eeldusel, et need kontseptsioonid jäävad avaliku õigluskontseptsiooni poolt lubatud raamidesse). lk. 58
• §9.1 Avaliku õigustamise idee eesmärk on määratleda õigustamise idee viisil, mis oleks kohane sellise ühiskonna poliitilisele õigluskontseptsioonile, mida iseloomustab mõistlik pluralism, nii nagu see on demokraatia puhul. lk. 63
• §9.2 Hästi korraldatud ühiskonna üheks olemuslikuks tunnuseks on see, et tema poliitilise õigluse avalik kontseptsioon loob ühiselt jagatud aluse, et kodanikud saaksid oma poliitilisi otsustusi üksteise ees õigustada: igaüks teeb poliitiliselt ja ühiskondlikult teistega koostööd tingimustel, mida kõik võivad toetada kui õiglasi. Selline on avaliku õigustamise tähendus. lk. 64
• §9.3 Muidugi on liiga palju loota, et täielik kokkulepe saavutatakse kõigis poliitilistes küsimustes. Teostatav eesmärk on vähendada erimeelsust vähemalt kõige lõhestavamates vaidlusküsimustes, iseäranis neis, mis hõlmavad konstitutsiooni tuumpõhimõtteid. Sest kõige pakilisem on leida konsensus sellistes tuumpõhimõtetes, nagu näiteks

1) aluspõhimõtted, mis panevad paika valitsemise ja poliitilise protsessi ükdstruktuuri, seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu pädevuse, enamuse võimupiirid;

2) kodakondsusega kaasnevad võrdsed põhiõigused ja -vabadused, nagu hääleõigus, poliitikas osalemise õigus, mõtte- ja ühinemisvabadus, südametunnistuse vabadus, samuti õigusriigi garantiid, mida seadusandlikud enamused peavad austama. lk. 65

• §9.4 Õiglus kui ausameelsus loodab kõrvale jätta pikka aega püsinud religioossed ja filosoofilised vaidlusküsimused ning vältida sõltumist mis tahes konkreetsest kõikehõlmavast vaatest. Ta kasutab teistsugust, avaliku õigustamise ideed ning püüab mahendada lõhestavaid poliitilisi konflikte ja kindlaks määrata kodanikevahelise ausa ühiskondliku koostöö tingimused. Et seda eesmärki teostada, proovime poliitilises kultuuris vaikimisi sisalduvate alusideede põhjal välja töötada õigustamise avaliku aluse, mida kõik mõistliku ja ratsionaalsed kodanikud võivad omaenda kõikehõlmavatest doktriinidest lähtudes toetada. Kui see on saavutatud, on meil tulemuseks mõistlike doktriinide kattuv konsensus ning ühes sellega poliitiline kontseptsioon, mida jaatatakse reflektiivses tasakaalus. Just viimane, põhjendatud reflektsiooni tingimus eristab muu hulgas avalikku õigustamist pelgast kokkuleppest. lk. 67
• §10.4 Meenutagem, et hästi korraldatud ühiskond on ühiskond, mida tõhusalt reguleerib avalik õigluskontseptsioon. Eeldagem, et iga sellise ühiskonna kodanik on saavutanud avara (mitte kitsa) reflektiivse tasakaalu. Ent kuna kodanikud tunnistavad, et nad jaatavad üht ja sama poliitilise õigluse avalikku kontseptsiooni, on reflektiivne tasakaal samal ajal üldine: igaühe kaalutud otsustustes jaatatakse üht ja sama kontseptsiooni. lk. 70
• §11.1 Kattuva konsensuse idee võetakse kasutusele, et muuta hästi korraldatud ühiskonna idee realistlikumaks ning kohandada seda demokraatlike ühiskondade ajalooliste ja ühiskondlike tingimustega, mille hulka kuulub mõistliku pluralismi tõsiasi. lk. 71
• §11.2 Mõte on selles, et hästi korraldatud ühiskonnas jaatavad kodanikud kaht eraldiseisvat, kuigi tihedasti seotud vaadet. Üks neist on poliitiline õigluskontseptsioon, mida nad kõik jaatavad. Teine on üks võistlevatest kõikehõlmavatest (või osaliselt kõikehõlmavatest) religioossetest, filosoofilistest või moraaliõpetustest ühiskonnas. Need kodanikud, kes toetavad hästi sõnastatud, ülisüstemaatilisi kõikehõlmavaid doktriine, jaatavad poliitilist õigluskontseptsiooni just säärasest doktriinist lähtudes (s.t alustades selle põhieeldustest). Poliitilise kontseptsiooni alusmõisted, printsiibid ja voorused on nende kõikehõlmavate vaadete nn teoreemid, lk. 72
• §11.3 Teine ja sellega seonduv üldine tõsiasi on see, et kestvat ühiselt jagatud poolehoidu ühele kõikehõlmavale doktriinile saab säilitada üksnes riigivõimu repressiivse kasutamisega, ühes kõigi selle ametlike kuritegude, vältimatu brutaalsuse ja julmustega, millele järgneb religiooni, filosoofia ja teaduse rikutus. Kui me ütleme, et poliitiline ühiskond on kogukond, kui seda ühendab ühe ja sama kõikehõlmava doktriini jaatamine (meenutagem §7.3), siis on riigivõimu repressiivne kasutamine ühes sääraste kaasnevate pahedega poliitilise kogukonna säilitamiseks möödapääsmatu. Kutsugem seda repressiooni tõsiasjaks. lk. 74
• Kolmas üldine tõsiasi on, et kestvat ja turvalist demokraatlikku režiimi – sellist, mida ei lõhesta kibedad doktriinidevahelised dispuudid ega vaenutsevad sotsiaalsed klassid -, peab meelsasti ja vabalt tõestama vähemalt oluline osa tema poliitiliselt aktiivsetest kodanikest. Koos esimese üldise tõsiasjaga tähendab see järgmist: et õigluskontseptsioon saaks olla põhiseadusliku režiimi õigustamise avalik alus, peavad seda saama toetada väga erinevad ja isegi lepitamatud kõikehõlmavad doktriinid. Vastasel korral ei ole režiim kestev ega turvaline. Seda silmas pidades toome sisse poliitilise õigliskontseptsiooni idee, nagu täpsustatud §-s 9.

Me lisame nüüd neljanda üldise tõsiasja: demokraatliku ühiskonna poliitiline kultuur, mis on töötanud arvestava ajaperioodi vältel mõistlikult hästi, sisaldab tavaliselt vähemalt vaikimisi teatavaid alusideid, millest lähtudes on võimalik välja arendada põhiseaduslikule režiimile sobiv poliitiline õigluskontseptsioon. lk. 74-75

• §11.4 Õige seletus on see, et mõistlike isikute vahelise mõistliku erimeelsuse allikaks, mida ma nimetan otsustamise koormaks, on arvukad takistused õige (ja kohusetundliku) arutlus- ja otsustusvõime kasutamisel igapäevases poliitikaelus. Nende hulka kuuluvad järgmised takistused.

1. Juhtumi kohta käiv tõendusmaterjal, nii empiiriline kui teaduslik, võib olla vasturääkiv ja keerukas ning seda võib seega olla raske tuvastada ja hinnata.

2. Isegi seal, kus me oleme täiesti ühel meelel selles, millist liiki kaalutlused asjasse puutuvad, võime olla eriarvamusel nende kaalukuse osas ning jõuda seetõttu erinevate otsustusteni.

3. Mingil määral on kõik meie mõisted, mitte ainult moraali- ja poliitikamõisted, ähmased ning kuuluvad raskete juhtumite hulka. See määramatus tähendab, et meil tuleb toetuda otsustustele ja tõlgendustele (ning otsustustele tõlgenduste kohta) teatavates selgelt paika panemata piirides, kus mõistlikud isikud võivad jääda eriarvamusele.

4. Seda, kuidas me tõendusmaterjali tuvastame ja moraalseid ning poliitilisi väärtusi kaalume, kujundab (pole selge, millisel määral) kogu meie kogemustepagas, kogu senine elukäik, ning meie kogemustepagasid on kindlasti erinevad. Nõnda on tänapäeva ühiskonnas – koos selle arvukate ametite ja positsioonidega, mitmesuguste tööjaotuste, paljude sotsiaalsete rühmade ja sageli nende etnilise mitmekesisusega – kodanike kogemustepagasid piisavalt erinevad, et nende otsustused paljudel, kui mitte enamikul vähegi keerukamatel juhtudel teatud ulatuses lahkneksid.

5. Tihti on mingi küsimuse puhul olemas erineva jõuga eri liiki normatiivseid kaalutlusi nii poolt kui vastu ja raske on anda üldhinnangut.

Viienda ja viimase üldise tõsiasja võib esitada nii: paljud meie kõige olulisemad poliitiliste põhiväärtustega seotud poliitilised otsustused alluvad tingimustele, mille raames on äärmiselt ebatõenäoline, et kohusetundlikud ja igati mõistlikud isikud võiksid isegi pärast vaba ja avatud arutelu tarvitada oma arutlusvõimet selliselt, et kõik jõuaksid ühele ja samale järeldusele. lk. 75-77

II osa: Õiglusprintsiibid

• §12.3 Kolmas punkt on see, et õiglus kui ausameelsus on poliitilise liberalismi vorm: ta üritab sõnastada ülimalt oluliste (moraalsete) väärtuste perekonda, mis iseloomulikult rakenduvad põhistruktuuri poliitilistele ja ühiskondlikele institutsioonidele. Ta selgitab neid väärtusi teatud eritunnuste valguses, mis on omased poliitilistele ja ühiskondlikele institutsioonidele. Ta selgitab neid väärtusi teatud eritunnuste valguses, mis on omased poliitilisele suhtele, kuivõrd viimane eristub teistest, ühenduslikest, perekondlikest või isiklikest suhetest.

1. See on isikutevaheline suhe ühiskonna põhistruktuuri raames, kuhu me siseneme üksnes sünni ja lahkume üksnes surma läbi (või vähemalt nii me võime hetkel eeldada). Poliitiline ühiskond on n-ö suletud ning me ei sisene ega lahku ega õigupoolest saagi siseneda või lahkuda sellest vabatahtlikult.

2. Poliitiline võim on alati riigi ja selle jõustamisaparaadi poolt rakendatav sunnivõim; kuid põhiseaduslikus režiimis on poliitiline võim samal ajal vabade ja võrdsete kodanike kui kollektiivse keha (collective body) võim. Seega on poliitiline võim kodanike võim, mille nad iseendale ja üksteisele vabade ja võrdsetena kehtestavad. lk. 82-83

• §13.1 Et üritada leida meie küsimusele vastust, pöördugem „Õiglusteoorias“ §-des 11-14 arutatud kahe õiglusprintsiibi parandatud esituse juurde. Nüüd on nende sõnastus järgmine:

a) igal isikul on samasugune tühistamatu nõue võrdsete põhivabaduste täielikult piisavale süsteemile, ja see süsteem ühildub samasuguse vabaduste süsteemiga kõigi jaoks;

b) sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus peab rahuldama kaht tingimust: esiteks peab see olema seotud ametikohtade ja positsioonidega, mis on võimaluste ausa võrdsuse tingimustes kõigile avatud; ning teiseks peavad sellest suurimat kasu saama kõige vähem kindlustatud ühiskonnaliikmed (erinevusprintsiip). lk. 85-86

• §13.2 Täpsustagem ausa võimaluse ideed: eeldades, et on olemas sünnipäraste annete jaotus, peavad neil, kellel on samal tasemel annet ja suutlikkust ning samasugune valmisolek neid andeid kasutada, olema ka samasugused eduväljavaated, olenemata nende sotsiaalsest päritoluklassist – klassist, kuhu nad sünnivad ja kus nad arenevad kuni mõistuse ikka jõudmiseni. Kõikides ühiskonnasegmentides peavad olema sarnaselt motiveeritute ja andekate jaoks laias laastus samad arengu- ja eduväljavaated. lk. 87
• §16.1 Õiglus kui ausameelsus keskendub ebavõrdsusele kodanike eluväljavaadetes – kodanike väljavaadetes kogu elu vältel (mida täpsustab esmaste hüvede sobiv loend) -, niivõrd kui neid mõjutavad kolm liiki sattumuslikkust:

1) nende sotsiaalne päritoluklass: klass, kuhu nad sünnivad ja kus nad arenevad mõistuse ikka jõudmiseni;

2) nende sünnipärased anded (aga mitte nende teostunud anded) ja nende sotsiaalsest päritoluklassist mõjutatud võimalused neid andeid arendada;

3) nende elukäiku saatev õnnelik või kuri saatus, hea või halb õnn (kuidas neid mõjutavad haigused ja õnnetused ning ka näiteks nende tahtest sõltumatud töötuseperioodid ja regionaalne majanduslangus). lk. 102-103

Seega isegi hästi korraldatud ühiskonnas mõjutavad meie väljavaateid tõsiselt sotsiaalsed, looduslikud ja juhuslikud sattumuslikkused, nagu ka see, kuidas põhistruktuur, seades sisse ebavõrdsust, kasutab neid sattumuslikkusi teatud ühiskondlike eesmärkide saavutamiseks. lk. 102-103

• §16.2 Vaadelgem lähemalt, kuidas (eespool märgitud) kolm sattumuslikkust mõjutavad inimeste lõppeesmärke ja taotluste sisu, nagu ka tarmukust ja enesekindlust, millega nad nende poole püüdlevad. Me hindame oma väljavaateid elus vastavalt oma kohale ühiskonnas ning kujundame oma eesmärke ja taotlusi selliste vahendite ja võimaluste valguses, millega saame realistlikult arvestada. Nii et see, kas me oleme oma tuleviku suhtes lootusrikkad ja optimistlikud või alistunud ja osavõtmatud, sõltub nii ebavõrdsusest, mis tuleneb meie ühiskondlikust positsioonist, kui ka avalikest õiglusprintsiipidest, mida ühiskond mitte ainult ei kuuluta, vaid mida ta taustõigluse institutsioonide reguleerimiseks enam-vähem tõhusalt ka kasutab. Seetõttu pole põhistruktuur kui ühiskondlik ja majanduslik režiim mitte lihtsalt seade, mis rahuldab olemasolevaid soove ja pürgimusi, vaid ka seade, mis tekitab täiendavaid soove ja pürgimusi tulevikus. Ta teeb seda ootuste ja ambitsioonide kaudu, mida ta kannustab nii praegu kui tegelikult kogu elu vältel.

Lisaks sellele pole mitmesugust liiki sünnipärased anded (näiteks kaasasündinud arukus või loomupärane võimekus) fikseeritud loomulik vara (natural assets), mille suurus on jääv. Need kujutavad endast üksnes potentsiaali ega saa teostuda väljaspool ühiskondlikke olusid; ning kui nad ka teostuvad, siis vaid ühes või mõnes vormis paljudest võimalikest. Arendatud ja koolitatud võimed moodustavad alati valiku, seejuures väikese valiku suuret hulgast võimalustest, mis oleksid võinud teostuda. Nende teostumisele avaldavad muuhulgas mõju ka julgustavad ja toetavad ühiskondlikud hoiakud ning nende varase arendamise ja kasutamisega seotud institutsioonid. Mitte ainult meie enesekontseptsioon, meie eesmärgid ja ambitsioonid, vaid ka meie teostunud võimed ja anded peegeldavad meie isiklikku elulugu, võimalusi ja ühiskondlikku positsiooni ning mõju, mida on sellele avaldanud hea või halb õnn. lk. 104-105

• §17.2 Me eristame viit liiki esmaseid hüvesid.

1. Põhiõigused ja -vabadused: mõtte- ja südametunnistuse vabadus jt (§13). Need õigused ja vabadused on hädavajalikud institutsionaalsed tingimused kahe moraalivõime piisavaks arenguks ning täielikuks ja teadlikuks teostamiseks (kahel põhjapaneval juhul, vt §13.4).

2. Liikumisvabadus ja vabadus valida elukutset mitmekesiste võimaluste taustal, s.o võimaluste taustal, mis lubavad seada mitmesuguseid eesmärke ja ellu viia otsustusi nende revideerimiseks ja muutmiseks.

3. Võimu ja vastutusega seotud ametikohtade ning positsioonide võimupädevused ja eesõigused.

4. Sissetulek ja jõukus, mõistetuna üldotstarbeliste (vahetusväärtut omavate) vahenditena, mida üldiselt vajatakse väga erinevate eesmärkide saavutamiseks, olgu need siis millised tahes.

5. Eneseaustuse ühiskondlikud alused, mõistetuna põhiinstitutsioonide nende tahkudena, mis on üldjuhul hädavajalikud selleks, et kodanikud tunneksid selgelt endi kui isikute väärtust ja suudaksid enesekindlalt oma eesmärkide poole liikuda. lk. 107-108

• §18.3 Sama mõtte teine tahk on järgmine: erinevusprintsiip nõuab, et kui tahes suur ka poleks ebavõrdsus jõukuses ja sissetulekus ning kui tahes suur ka poleks inimeste valmisolek töötada, et endale kogutoodangust välja teenida suuremat osa, peab olemasolev ebavõrdsus tõhusalt panustama kõige vähem kindlustatute kasule. Vastasel korral ei ole ebavõrdsus lubatud. Jõukuse üldine tase ühiskonnas, kaasa arvatud kõige vähem kindlustatute heaolu, oleneb inimeste otsustest selle kohta, kuidas nad oma elu elavad. lk. 115
• §18.5 Siiski tuleb mõnikord võtta arvesse teistsuguseid positsioone. Oletame näiteks, et teatud fikseeritud loomulikke tunnuseid kasutatakse alusena, et omistada ebavõrdseid põhiõigusi või et anda mõnedele isikutele üksnes väiksemaid võimalusi; niisugusel juhul määrab selline ebavõrdsus kindlaks asjasse puutuvad positsioonid. Neid tunnuseid pole võimalik muuta ja seetõttu on positsioonid, mis nende tunnustega paika pannakse, ühtlasi vaatepunktid, millelt tuleb põhistruktuuri hinnata.

Sool ja rassil põhinevad eristused on sellist liiki eristused. Seega kui näiteks meestel on suuremad põhiõigused või suuremad võimalused kui naistel, on säärast ebavõrdsust võimalik õigustada vaid juhul, kui see on naiste huvides ja nende vaatepunktist vastuvõetav. Sarnane on lugu rassipõhiste ebavõrdsete põhiõiguste ja võimalustega. lk. 117

• §21.3 Ühise varana tuleb mõista seega sünnipäraste annete jaotust s.t isikutevahelisi erinevusi. Need erinevused ei seisne üksnes samasuguste annete varieerumises (tugevuse või kujutlusvõime varieerumises jne), vaid erinevate annete mitmekesisuses. Seda mitmekesisust võib käsitada kui ühist vara, sest seeläbi saavad võimalikuks annete arvukad vastastikused täiendamised, kui neid organiseeritakse kohasel, neid erinevusi ära kasutaval viisil. lk. 131

III osa: Algpositsioonist lähtuv argumentatsioon

• §23.1 Esiteks modelleerib algpositsioon seda, mida me – siin ja praegu – peame ausateks tingimusteks, milles ainuüksi vabade ja võrdsete isikutena vaadeldavate kodanike esindajatel tuleb kokku leppida ühiskondliku koostöö ausad tingimused (mida väljendavad õiglusprintsiibid), mis hakkavad põhistruktuuri reguleerima.

Teiseks modelleerib algpositsioon seda, mida me – siin ja praegu – peame aktsepteeritavateks piiranguteks neile põhjendustele, mille alusel võivad sellistes ausates tingimustes asetesevad osalised (kui kodanike esindajad) õigusega välja pakkuda teatavaid õiglusprintsiipe ning tagasi lükata teisi. lk. 139-140

• §23.3 Kõikidel juhtudel on mõistlikkusel esimus ratsionaalsuse ees ja ta allutab viimase täielikult. See esimus väljendab õiguse esimust ning õiglus kui ausameelsus on selle tunnuse poolest Kanti vaatega sarnane. lk. 141
• §23.4 Algpositsioon on valiku tegemise vahend: ta opereerib meie poliitilise filosoofia traditsiooni kuuluvate või selle poolt kujundatud õigluskontseptsioonide tuttava perekonnaga. lk. 143
• §24.2 Asjaolu, et osalised ei huvitu otseselt nende huvidest, keda esindavad teised osalised, peegeldab olemuslikku tahku sellest, milline on kodanike tegelik motivatsioon, kui kerkivad poliitilise õigluse küsimused põhistruktuuri kohta. Subjektiivseid õiglusolusid iseloomustavad tõsised religioossed ja moraalsed konfliktid. Need, kes on säärastesse konfliktidesse kaasatud, pole kindlasti üldiselt omakasupüüdlikud, vaid pigem näevad end kaitsmas oma põhiõigusi ja -vabadusi, mis tagavad nende õiguspäraseid ja põhjapanevaid huve. Enamgi, niisugused konfliktid võivad olla kõige juhitamatud ja sügavaimalt lõhestavad, sageli rohkemgi kui sotsiaalsed ja majanduslikud konfliktid. lk. 146
• §25.2 On hädavajalik, et osalised kui ratsionaalsed esindajad jõuaksid samale otsustusele selles, milliseid printsiipe omaks võtta. See muudab võimalikuks üksmeelse kokkuleppe. Teadmatuse loor saavutab säärase tulemuse seetõttu, et osalistele on kättesaadav samasugune piiratud hulk üldisi fakte (parajasti aktsepteeritud ühiskonnateooria faktid, §26) ja samasugune teave ühiskonna üldiste olude kohta: nimelt et ühiskond eksisteerib nii objektiivsetes kui subjektiivsete õiglusoludes ja et valitsevad mõistlikult soodsad tingimused, mis muudavad põhiseadusliku demokraatia võimalikuks (§13.5). lk. 25.2
• §25.3 Me eeldame, et osalised on ratsionaalsed ning et ratsionaalsust (erinevalt mõistlikkusest) mõistetakse majandusteadusest tuttaval viisil. Osalised on ratsionaalsed niisiis sel moel, et nad suudavad oma lõppeesmärke kooskõlaliselt järjestada; nad arutlevad, juhindudes järgmistest printsiipidest: oma eesmärkide saavutamiseks tuleb tarvidusele võtta kõige tõhusamad vahendid; tuleb valida selline alternatiiv, mis neid eesmärke kõige tõenäolisemalt edendab; tegevused tuleb planeerida selliselt, et kui muud tingimused jäävad samaks, siis oleks neist eesmärkidest võimalik ellu viia pigem rohkem kui vähem. lk. 149
• §25.4 Kuna teadmatuse loor takistab osalistel teadmast nende isikute (kõikehõlmavaid) doktriine ja hüvekontseptsioone, keda nad esindavad, peavad neil olema mingisugused teised alused, mille põhjal otsustada, milliseid printsiipe algpositsioonis valida. Siin seisame silmitsi tõsise probleemiga: kui meil ei õnnestu algpositsiooni üles ehitada nõnda, et osalistel oleks võimalik sobivatest alustest lähtuvalt õiglusprintsiipides kokku leppida, ei ole võimalik õiglust kui ausameelsust lõpuni arendada. lk. 150
• §28.1 Kõigepealt maksimin-reegli sõnastus: see ütleb, et meil tuleb välja selgitada iga kasutada oleva alternatiivi halvim tulemus ja seejärel võtta omaks alternatiiv, mille halvim tulemus on parem kui kõikide teiste alternatiivide halvimad tulemused. lk. 163
• §32.1 Esiteks satuvad võrdsed põhivabadused paratamatult üksteisega vastuollu ja seetõttu tuleb neid täpsustavaid institutsionaalseid reegleid korrigeerida nii, et iga vaidlus sobituks vabaduste sidusasse süsteemi. Vabaduse esimus (esimese printsiibi esimus teise ees) tähendab seda, et põhivabadust saab piirata või sellest ilma jätta üksnes ühe või mitme teise põhivabaduse nimel, aga mitte kunagi suurema avaliku hüve nimel, mida mõistetakse ühiskonna kui terviku ühiskondlike ja majanduslike eeliste suurema netosummana.

Nagu oleme öelnud, pole ükski põhivabadus absoluutne, näiteks mõtte- ja südametunnistuse vabadus, poliitiline vabadus või õigusriigi garantiid, sest neid võib üksteisega vastuollu sattumise piirata. Pole nõutav ka see, et lõplikus korrigeeritud süsteemis kantaks iga põhivabaduse eest võrdsel määral hoolt (mida see ka ei tähendaks). lk. 182

• §32.2 Põhivabaduste korrigeerimisel peame vahet tegema nende piiramisel ja reguleerimisel. Põhivabaduste esimust ei ole rikutud, kui neid vaid reguleeritakse, mida tulebki nende ühtse süsteemi koondamiseks teha. Senikaua kui iga põhivabaduse puhul on tagatud see, mida võime nimetada „keskseks rakendussulatuseks“, kaht printsiipi järgitakse. lk. 182
• §32.4 Välja pakutav kriteerium on järgmine: põhivabadused ja nende esimus peavad tagama võrdselt igale kodanikule sellised ühiskondlikud tingimused, mis on hädavajalikud nende kahe moraalivõime piisavaks arenguks ning täielikuks ja teadlikuks teostamiseks kahel põhjapaneval juhul, nagu me neid nimetasime (§ 13.4). Neid kaht juhtu käsitleme nüüd põhjalikumalt.

Esimene neist on seotud suutlikkusega õiglusmeeleks ning puudutab õiglusprintsiipide rakendamist põhistruktuuris ja selle sotsiaalpoliitikas. Võrdsed poliitilised vabadused ja mõttevabadus peavad tagama võimaluse, et kodanike õiglusmeele täieliku ja tõhusa teostamise kaudu rakendatakse õiglusprintsiipe põhistruktuuris ning selle sotsiaalpoliitikas vabalt ja teadlikult. Kõik see on vajalik, et teha võimalikuks avalikud mõistuse vaba kasutus (§ 26).

Teine on seotud suutlikkusega (täielikuks) hüvekontseptsiooniks (mida tavaliselt seostatakse kõikehõlmavate religioossete, filosoofiliste ja moraalidoktriinidega) ning see puudutab kodanike praktilise mõistuse võime teostamist niisuguse kontseptsiooni kujundamisel, revideerimisel ning ratsionaalsel selle poole püüdlemisel kogu elu vältel. Südametunnistuse vabadus ja ühinemisvabadus peavad tagama võimaluse sellise suutlikkuse ning sellega kaasneva praktilise mõistuse võime ja otsustusvõime vabaks ja teadlikuks teostamiseks. lk. 184

• §32.5 Arvestades põhivabaduste sellist jaotust, seletatakse konkreetse vabaduse tähtsust nõnda: vabadus on rohkem või vähem tähtis olenevalt sellest, kas ta mängib rohkem või vähem olemuslikku rolli moraalivõimete täieliku ja teadliku teostamise juures ühel (või mõlemal) kahest põhjapanevast juhust või kas ta on rohkem või vähem vajalik institutsionaalne vahend, et seda teostamist tagada. Tähtsamad vabadused märgivad maha ühe konkreetse põhivabaduse keskse rakendusulatuse ning konfliktide korral otsime võimalust leida tähtsamatele vabadustele koht nende kõigi keskse ulatuse raamides. lk. 185
• § 37.1 Stabiilsuse ideed võib tutvustada järgmiselt: selleks et poliitiline õigluskontseptsioon oleks stabiilne, peab ta tekitama endale iseseisva toetuse, ning institutsioonid, mille ta kaasa toob, peavad vähemalt mõistlikult soodsate tingimuste korral olema isekehtestuvad (seda me arutame lähemalt V osas). See tähendab, et neil, kes kasvavad üles hästi korraldatud ühiskonnas, kus see kontseptsioon on teostunud, areneb tavaliselt välja selline mõtte- ja otsustusviis ning ka seadumused ja tundmused, mis paneb neid toetama poliitilist kontseptsiooni selle enda pärast: usutakse, et selle ideaalid ja printsiibid pakuvad veenvaid põhjendusi. Kodanikud peavad olemasolevaid institutsioone õiglasteks ning neil ei ole tavaliselt soovi ühiskondliku koostöö tingimusi rikkuda või nende üle uuesti läbi rääkida, pidades silmas nende praegust ja oodatavat ühiskondlikku positsiooni. lk. 201
• § 38.3 Sõna „jaatama“ tähendust võib siin seletada nii, et märgime ära kaks viisi, kuidas me reageerime, kui pühendumuse nõuded näivad meile ülemäära suured. Esimene neist on see, et me muutume trotslikuks ja kanname vimma ning niipea kui avaneb võimalus, oleme valmis vägivalla abil enda olukorra vastu protesteerima. Sellisel juhul kibestuvad kõige vähem kindlustatud; nad lükkavad tagasi ühiskonna õigluskontseptsiooni ning peavad ennast rõhututeks. Teine viis on mõõdukam: me kasvame poliitiliselt ühiskonnast lahku ja tõmbume tagasi omaenda sotsiaalsesse maailma. Me tunneme end hüljatuna ning olles endassetõmbunud ja küünilised, ei suuda me õiglusprintsiipe jaatada ei oma mõtetes ega käitumises kogu elu vältel. Kuigi me pole vaenulikud ega mässumeelsed, pole need printsiibid meile omased ning meil puudub nende suhtes kõlbeline tundlikkus. lk. 206

IV osa: Õiglase põhistruktuuri institutsioonid

• §41.4 Heaoluriigi kapitalism lükkab samuti tagasi poliitiliste vabaduste ausa väärtuse ning kuigi ta pöörab mõnevõrra tähelepanu võimaluste ausale võrdsusele, siis selle saavutamiseks vajalikke poliitikaid ei järgita. Ta lubab kinnisvaraomadni (tootlikud varad ja loodusressursid) puhul väga suurt ebavõrdsust, nii et kontroll majanduse ja suure osa poliitilise elu üle on väheste kätes. Ning ehkki heaoluteenuseid, millele viitab ka nimi „heaoluriigi kapitalism“, võib olla rohkesti, tagades põhivajadusi katva rahuldava sotsiaalse miinimumini (§ 38), et tunnustata majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust reguleerivat vastastikkusprintsiipi. lk. 221
• §42.3 Omanike demokraatia väldib seda, kuid mitte n-ö jaotades iga perioodi lõpus tulu ümber neile, kellel on vähem, vaid pigem tagades tootlike varade omandi ja inimkapitali (s.o hariduse ja koolitatud oskuste) laia leviku iga perioodi alguses, ning see kõik leiab aset võimaluste ausa võrdsuse raames. Kavas pole mitte üksnes abistada neid, kes on kandnud kaotusi õnnetuse või ebaõnne läbi (kuigi ka seda tuleb teha), vaid pigem asetada kõik kodanikud sellisesse positsiooni, et nad oleksid võimelised ise oma asjadega toime tulema, mille lauseks on sotsiaalse ja majandusliku võrdsuse määr.

Kõige vähem kindlustatud, kui kõik laabub, ei ole mitte need, kes on ebaedukad ja õnnetud – meie heategevuse ja kaastunde veelgi vähem meie haletsuse objektid -, vaid need, kelle suhtes on tekkinud vastastikkuskohustus vastavalt poliitilisele õiglusele, mis kehtib kõigi vabade ja võrdsete kodanike vahel. Kuigi nende käsutuses on vähem ressursse, täidavad nad igati oma osa tingimustel, mis on tunnistatud kõikide poolt vastastikku kasulikeks ja on igaühe puhul eneseaustusega kooskõlas.

§42.4 Pangem siisi tähele kaht väga erinevat kontseptsiooni sellest, mis on aja jooksul toimuvate taustkorrektiivide eesmärk. Heaoluriigi kapitalismi puhul on eesmärk see, et kellegi elatustase ei tohiks langeda alla tema põhivajadusi rahuldava inimväärse miinimumi ning et igaüks peaks olema õnnetuse ja ebaõnne korral mingil määral kaitstud, näiteks saama töötushüvitist ja arstiabi. Tulu ümberjaotamine täidab seda eesmärki siis, kui iga perioodi lõpus on võimalik abivajajad välja selgitada. Ent arvestades taustõigluse puudumist ning sissetulekute ja jõukuse ebavõrdsust, võib välja kujuneda heitunute ja rusutute alamklass, mille paljud liikmed sõltuvad sotsiaalabist püsivalt. See alamklass tunneb end hüljatuna ega osale avalikus poliitilises kultuuris.

Seevastu omanike demokraatia puhul on eesmärk viia põhiinstitutsioonides ellu ideed ühiskonnast kui vabade ja võrdsete kodanike vahelisest ausast koostöösüsteemist. Et seda teha, peavad need institutsioonid algusest peale andma mitte ainult vähestele, vaid kodanikkonnale laiemalt piisavalt tootlikke vahendeid, et kodanikud saaksid olla võrdsuse alusel igati koostööd tegevad ühiskonnaliikmed. Nende vahendite sekka kuulub lisaks reaalkapitalile ka inimkapital, s.o teadmised ja arusaamine institutsioonidest, arendatud võimed ja koolitatud oskused. Üksnes sel teel saab põhistruktuur teostada puhast protseduurilist taustõiglust põlvkonnast põlvkonda. lk. 223-224

• §46.2 Kuid ühiskondliku tooodangu suure osa suunamine matemaatika ja teaduse edendamisse nõuab, et selle aluseks oleks kodanike hüve edendamine üldiselt, näiteks oodatav kasu rahvatervisele, keskkonnakaitsele või riigikaitse (õigustatud) vajadustele. lk. 241
• §47.3 Poliitiline liberalism on ebaõiglaselt kallutatud teatud kõikehõlmavate kontseptsioonide vastu üksnes juhul, kui näiteks vaid individualistlikud kontseptsioonid suudavad liberaalses ühiskonnas püsima jääda või kui nad domineerivad sellisel määral, et religioosseid või kogukondlikke väärtusi jaatavatel ühendustel pole võimalik õitseda või kui tingimused, mis sellise tagajärje kaasa toovad, on juba ise ebaõiglased. lk. 246
• §47.4 Riigi mureks seoses laste haridusega on nende kui tulevaste kodanike roll ja seega ka niisugused olemuslikult tähtsad asjad nagu see, et nad omandaksid suutlikkuse mõista avalikku kultuuri ja osaleda selle institutsioonides, see, et nad oleksid kogu elu vältel majanduslikult sõltumatud ja ise hakkama saavad ühiskonnaliikmed, ning see, et nad arendaksid poliitilisi voorusi - ning seda kõike poliitilisest vaatepunktist. lk. 248
• §50.3 Nüüd keskendugem taas perekonnale. Siin on valem sama: poliitilised printsiibid ei rakendu mitte otse perekonna siseelule, vaid nad seavad olemuslikke kitsendusi perekonnale kui institutsioonile ja tagavad selle kõikide liikmete põhiõigused ja -vabadused ning ausad võimalused. Nagu ma olen juba öelnud, teevad nad seda nii, et määravad ära võrdsete kodanike – kes on ühtaegu perekonnaliikmed – põhinõuded. Perekond kui põhistruktuuri osa ei saa neid vabadusi rikkuda. Kuna naised on samasugused võrdsed kodanikud nagu nende mehedki, on neil kõik needsamad põhiõigused ja -vabadused ning ausad võimalused mis nende abikaasadel, ning kui teisi õiglusprintsiipe rakendatakse korrektselt, peaks sellest piisama, et tagada neile võrdsus ja sõltumatus. lk. 258
• §50.5 Üldisemalt öeldes, kuna omanike demokraatia eesmärgiks on naiste täielik võrdsus meestega, peab see sisaldama seadeid, mis aitavad võrdsust saavutada. Kui naiste ebavõrdsuse põhilisi – kui mitte peamisi – põhjusi on see, et laste saamisel, hoidmisel ja nende eest hoolitsemisel langeb perekonna traditsioonilises tööjaotuses neile meestega võrreldes suurem roll, tuleb astuda samme kas naiste rolli võrdsustamiseks või neile selle kompenseerimiseks. lk. 261
• §52.1 Kuigi omanike demokraatia idee püüab arvestada sotsialistliku traditsiooni õiguspäraste vastuväidetega, on õigluse kui ausameelsuse alusel hästi korraldatud ühiskonna idee väga erinev Marxi täielikult kommunistliku ühiskonna ideest. Täielikult kommunistlik ühiskond näib olevat jätnud õigluse küsimuse selja taha selles mõttes, et jaotava õigluse probleemi tekitavad olud on ületatud ning kodanikel pole vaja igapäevaelus selle üle muretseda, ja seda nad ka ei tee. Õiglus kui ausameelsus seevastu eeldab, et arvestades demokraatlike režiimide poliitilise sotsioloogia üldisi tõsiasju (nagu näiteks mõistliku pluralismi tõsiasi), mängivad õigluse mõiste alla liigituvad printsiibid ja poliitilised voorused avalikus poliitilises elus alati rolli. Õigluse küsimuse äralangemine – isegi jaotava õigluse küsimuse äralangemine – pole võimalik ega minu meelest ka soovitav (kuid ma ei hakka seda siin arutama). lk. 275-276
• §53.1 Õigluse kui ausameelsuse väljatöötamisel me eeldame, et kõik kodanikud on normaalsed ja igati koostööd tegevad ühiskonnaliikmed kogu elu vältel. Me eeldame seda seetõttu, et selliselt käsitatud kodanike vahelise koostöö ausate tingimuste küsimus on meie jaoks põhjapanev ja seda tuleb esimesena uurida. See eeldus tähendab, et kõik on valmis töötama ja andma oma osa ühiskondliku elu koorma jagamisel – seda muidugi juhul, kui koostöötingimusi peetakse ausateks. lk. 278

V osa: Stabiilsuse küsimus

• §60.2 Meenutagm §-s 3 öeldut: väita, et ühiskond on õigluskontseptsiooni alusel hästi korraldatud, tähendab kolme asja: 1) see on ühiskond, kus kõik kodanikud tunnistavad – ja kinnitavad üksteise ees, et nad tunnistavad – samu õiglusprintsiipe; 2) on avalikult teada või on põhjust uskuda, et ühiskonna põhistruktuur – selle peamised poliitilised ja ühiskondlikud institutsioonid, ning viis, kuidas nad ühe koostöösüsteemina kokku sobivad – rahuldab neid printsiipe, ning 3) kodanikel on normaalselt toimiv õiglusmeel, s.t niisugune õiglusmeel, mis võimaldab neil mõista ja rakendada õiglusprintsiipe ning enamasti tegutseda neist lähtuvalt nii, nagu seda olukord nõuab. Selliselt mõistetud sotsiaalne ühtsus on kõige soovitavam ühtsuse kontseptsioon, mis on meie jaoks saadaval: see on teostatava maksimumi piir. lk. 308
• §60.4 Hästi korraldatud ühiskond on seega stabiilne, kuna kõike arvesse võttes on kodanikud oma ühiskonna põhistruktuuriga rahul. Kaalutlused, millest nad lähtuvad, pole tajutud ähvardused ega ohud väliste jõudude poolt, vaid neid kaalutlusi määratleb poliitiline kontseptsioon, mida nad kõik jaatavad. Sest õigluse kui ausameelsuse alusel hästi korraldatud ühiskonnas sobivad õiglane ja hüveline (määratletuna selle poliitilise kontseptsiooni poolt) kokku sel moel, et kodanikud, kes loevad oma hüve üheks osaks seda, et nad on mõistlikud ja ratsionaalsed ja et ka teised kodanikud peavad neid sellisteks, lähtuvad oma hüve aluseks olevatest põhjendustest, et teha seda, mida õiglus nõuab. Nende põhjenduste hulka kuulub poliitilise ühiskonna enese hüve just sellisel viisil, nagu me oleme arutanud. lk. 313