Vikitsitaadid

Age Juurikas

Eesti pianist

Age Juurikas (sündinud 27. novembril 1979) on eesti pianist.

Intervjuud

muuda
  • Mulle tundub, et klaver on niivõrd universaalne pill. Siin peal mängitakse kogu aeg klaverimuusikat ja klaverimuusikat tuleb igast riigist.
  • Kui mul on kontserdipaik, siis seal on klaver. Ega mul enda klaverit ei ole. Kodus on mul Estonia klaver, aga ma seda kaasa ei saa viia päris mitmel põhjusel. Üks põhjus on näiteks see, et seda ei saa kuidagi sealt enam välja. Aknast võib-olla.
  • Vahel mõne klaveri puhul lähevad ülevalt kiledaks või siis just nimelt ei kõla. See mulle meeldib alati klaveri puhul, et ülemine ots ka säraks.


  • Armastan suuremaid ja kaugemale ulatuvamaid narratiive oma kavade koostamisel ja esitamisel.
  • Kindlasti ei tasu minult oodata lihtsalt ritta laotud klassikuid.
  • Vene muusika on suur ja väljendusrikas. See kas meeldib või ärritab. Usun, et siin on mitu tahku, mis võivad vastureaktsiooni tekitada. Väline põhjus on kindlasti selle liiga otsene seostamine poliitikaga. Sisemisemaks momendiks on aga siiski suur kultuuride erinevus. Küll tundub aga olevat suur ühisosa, millest me kõrvale põigelda ei saa ja siin tekibki asjaolu, et see lihtsalt tahes-tahtmata kõnetab. Tegelikult vastastikuselt.
  • Minu arvates paneb Stravinski vene muusika kõlama väga rahvusvahelises keeles. Selles muusikas on mitu momenti, mida saab tunnetada ka eestlaslikult. Näiteks joonistub "Tulilinnu" finaalis kulminatsiooniks meloodia, mis on tõenäoliselt inspireeritud soome-ugri päritolu rahvaviisist. Samuti on selles muusikas loitsimist ja rütmimaagiat, mis meid kui loodusrahvast kõnetab.
  • Tavaliselt "tulevad lood ise minu juurde". Küll erinevaid teid pidi. Kui tihti olen teosed ise avastanud ja valinud, siis selles kavas on huvitaval kombel mitu teost, mida mingil väljastpoolt tuleneval põhjusel mängima olen hakanud.
  • Võiks isegi öelda nii, et selles kavas on ainult "Tulilind" puhtalt enda algatusel valitud. "Tulilind" on mul kannul lennanud juba pikka aega. Teadsin juba ammu, et pean seda mängima, aga võtsin kaua hoogu. See on üks tohutult nõudlik teos.
  • Elame praegu huvitaval ajastul. Väga palju muusikat on "ära käiatud". Miks just konkreetsed teosed on saanud hittideks ja teised mitte, on kuum arutluskoht. Minus on ikka olnud tungiv soov mitte mängida samu asju, mida teised, ja see jonn on võimaldanud mul avastada päris mitmeid huvitavaid teoseid, millest mingitel põhjustel vähe kuuldud. Üks suurimaid avastusi viimasel ajal on hispaania klaverimuusika, mis on kultuuriliselt meist päris kaugel, ent on siiski maailmamuusika ja lisaks eksootilisusele ka omamoodi tuttavlik. Kuulake imelist Mompou klaverimuusikat või veel konkreetsemalt – Albenize teost "La Vega".


  • Teadmatuse, süngevõitu ennustuste ja ootamatu lisaaja kingituse sümbioosis tekkis mul äratundmine, et nüüd on aeg avada üks hingesopi salalaegas – Liszti sonaat h-moll. See hiigeltaies on vist mind kõige enam mõjutanud teos üldse. Õppisin selle salaja ära 15-aastaselt, aga siis mul seda mängida ei lubatud. Siiski ei suutnud ma sonaadist eemal olla ja tegelesin sellega rohkem kui oma tollase ametliku repertuaariga. Justnimelt tegelesin, sest ahmisin ju samaaegselt ka teose arvatavat alusteksti – Goethe "Fausti". Need emotsioonid olid nii võimsad, et eelistasin ikka võimalikult tihti põgeneda karmi reaalsuse eest sellesse võlumaailma. See näis kuidagi palju huvitavam ja reaalsem kui pärismaailm. Aeg läks aga edasi ja teose esitamine lükkus ka aina edasi. Aukartus selle taiese ees vist aina kasvas. Nii hoidsin oma salajase võlumaailma laeka taasavamist paremateks päevadeks. Nüüd, kakskümmend viis aastat hiljem tunnen, et olen valmis selle päriselt avama!
  • Olen alati soovinud olla osa maailmaparandamise protsessist. Ka interpreedina. Seda täie teadmise juures, et muuta saab maailma alates iseendast ja pisikestest asjadest enda ümber. Nii on minu kokkupandud kavade taga sageli mingi narratiiv või motiiv, mis osutab mingile probleemile või vahel ka lihtsalt mõnele seigale meid ümbritsevast. Eks heliloojad kunstnikena ju oma muusika läbi ühiskonda peegeldavadki ja meie, interpreetide ülesanne on sellele kaasa aidata.
  • Soovin interpreedina ka tulevikus olla ühiskonna osa ja seda peegeldada ning proovida kuidagi ka mõjutada. Kitsamaks minnes näen interpreediametil rolli kasvatusteaduse maailmas. Pedagoogika laiemas mōttes on valdkond, millest minu arvates interpreet, kes soovib luua oma eksistentsile mingi suurema tähenduse, ei pääse.
  • Vanemaks saades on hakanud mind võluma aina pisemad asjad! Enamasti on pisike asi aga suurema asja oluline osa ja seega oma kaalult olulise tähtsusega. Nii liigutas mind hiljuti pisarateni muusika- ja teatriakadeemias eriskummalisel ja imetabasel festivalil "Beethoven" kuuldud Beethoveni 10. viiulisonaat Olga Voronova ja Mati Mikalai esituses. Tegemist on loomulikult suure teosega, mis oli aga mastaapse festivali üheks pisikeseks pusletükiks nagu iga teinegi sonaat selles kontekstis.
Pai sain hingele ka lugedes mitmekülgse flöödivõluri Leonora Palu kolmandat luulekogu "Jääl on vee võime". Oli sisukas ja emotsiooniderohke lugemistunnike!


  • Kuulan vabal ajal muusikat väga vähe, sest olen ju hommikust õhtuni helide sees. Vaikus on õhtul ja hommikul minu jaoks parim muusika...
  • Harilikke nädalavahetusi ja puhkusi mul muidugi pole. Kui on kontsert tulekul, siis on vaja harjutada - ükskõik millal. Aga vahel võtan päeva vabaks ja üritan ennast välja lülitada. See pole kerge, aga tulemus on värskendav. Siiski pole selliseid päevi väga tihti.
  • Vormi tuleb hoida ja kunstiline tulemus on seda kõrgem, mida rohkem panustad. Vahel olen olnud suvel isegi mõned nädalad ilma harjutamata, küll aga mitte mängimata ja muusikat kuulamata, sest huvi uurida ja uut teada saada on suur. Sellised "puhta mängurõõmu" hetked on väga meeldivad.
    • Age Juurikas, intervjuu: "Küsida pole alati kerge", Maaleht/Rae Sõnumid, 10.03.2012 (Jüri Gümnaasiumi õpilastele antud intervjuu)


  • Moskva õpingute näol täitus minu pikaajaline kättesaamatuna näinud unistus. Sel lihtsal põhjusel, et peale Nõukogude Liidu kukkumist muutus Moskva konservatooriumis õppimine eranditult kõikidele välismaalastele tasuliseks ja õppemaks on seal keskmise eestlase jaoks äärmiselt soolane. Loomulikult on Moskva konservatoorium pianistiks õppimise jaoks absoluutne tipp, selles ei peaks küll kahtlust olema ühelgi meie alaga vähegi kursis oleval inimesel.
  • Loomulikult hakkavad välisõpingute ajal sõlmitud suhted mängima väga olulist rolli hilisemal eluteel. Eriti muusikute vahel, kuna me oleme ju peaaegu omaette rahvus. Oma keelega ja piirideta riigiga. Näiteid pole isegi mõtet tuua, kuna muusikute omavaheline rahvusvaheline suhtlus peamiselt sellistel asjaoludel põhinebki.
  • Olen minevikus vaevelnud oleks-küsimuste käes. Kindlasti oleks mul teatud muresid vähem, kui Tallinna muusikakeskkooli asemel oleksin läbinud Moskva või Peterburi oma. Samas olen üsna kindel, et sel juhul oleks mul ka muresid, mida praegu pole.

Artiklid

muuda
  • [Daniil Trifonovi kohta:] Juba kontserdi alguses äratas tähelepanu Lubjantsevi ainulaadne pedaalikäsitlus: nii mõnigi publiku hulgast avaldas kontserdi järel arvamust, et pole varem kuulnud pianisti, kes nii vähe pedaali kasutaks, säilitades sealjuures mahlase kõlakanga.


  • [Peep Lassmannile:] Linnulaul kui mõiste – kas siin saab paralleeli tuua muusikaga? Mulle tundub sinu mängu kuulates, et selles valitseb mingi eriline täpsus ja selgus, justkui annaksid edasi mingit olulist teadet. See on nagu linnulaulgi? Ometi on palju interpreete, kes väljendavad mängus esmalt oma emotsioone, mõned improviseerivad saali akustika ja dünaamikaga, teised flirdivad publikuga, kolmandad vestlevad kõrgemate jõududega.

Tema kohta

muuda
  • Konkursi suveräänne liider Age Juurikas mängis viimasena ja tegi seda väga hästi. Kahtlemata vääris ta perspektiivikaima võistlejana nö. aluskapitali edasiõppimiseks. Rahmaninovi küllalt kaootilises ja "paljunoodilises" Sonaadis b-moll on ühe läbiva mõttejoone alleshoidmine raske, tõelist küpsust nõudev vägitükk, seetõttu ei saa 19aastast pianisti kritiseerida aeg-ajalt üksteisega seostamata jäänud, aga hämmastavalt täiuslike muusikalõikude pärast. L. Kõlar: "Juurika tugevateks külgedeks on aga äärmiselt vaba ja enesestmõistetav klaverikäsitsus, mille tulemusena sünnib keerulistest faktuuridest palju heakõlalisi kujundeid."


  • Esines EMA tudeng Age Juurikas, oma põlvkonna säravamaid andeid.
  • Erinevalt oma eakaaslastest ei vaimustu see noor pianist niivõrd Lääne-Euroopa romantikutest, vaid vene muusikast, eriti Rahmaninovist. Üks asi on vaimustumine, teine aga selle realiseerimine. Esmased nõuded Rahmaninovi mängimiseks on ju väljapaistev mängutehniline võimekus, nii vaimu kui füüsise tugevus, ka suur käeulatus. Paljudele klaveriõppijatele jääbki seetõttu Rahmaninovi (vähemalt hinnaalanduseta) esitamine kättesaamatuks. Age Juurikal on aga eelnimetatud kvaliteedid olemas. Nii lemmikhelilooja Rahmaninovi kui ka kõige muu mängimiseks.
  • Age Juurika Beethoveni-tõlgenduses oli ennastunustavat ühtesulamist laulvate kujunditega, jäägitut kaasaminekut tantsulis-lendlevaga. Tema Beethoven on siiras, väga vahenditu, mitte kalkuleeritud.
  • Age Juurikas esitas prelüüde ühe katkematu ahelana, nagu pärjana. Pinget hoidis see võte hästi üleval, kuigi Rahmaninovi monumentaalsus vajaks ehk vahel vaikust ja rohkem aega uude kujundisse sööstmiseks. Ja ometi mõjusid prelüüdid ilusana kui lilled selles katkematus pärjas.


  • Eesti noore põlvkonna pianistide ühel jõulisemal andel Age Juurikal on pikaajaline ja lähedane kontakt Rahmaninoviga, tema otsingud jõuavad mõne aja pärast ringiga jälle sama looja juurde tagasi. See oleks justkui selline ülespoole liikuv spiraalikujuline arengujoon.
  • Kunstnikul on vaja arenemiseks vabadust, silmapiir ei tohi liiga ahtake või lähedal olla. Sisemised püüdlused võivad iseendasse takerduda ja siis aitavad vahel väljastpoolt tulevad impulsid. Sellepärast ongi vist hea, et Age Juurikal on olnud võimalusi peale Eesti ka mujal - Soomes, Saksamaal ja nüüd Venemaal Moskva Riiklikus Konservatooriumis end täiendada.
  • Age Juurika Rahmaninovi-õhtust ei jäänud mingit raske tööga rügatud muljet, vastupidi, siin oli ülespoole tõstvat ja rõõmu tekitavat kergust. Kõik, mida ta mängis, oli "elus", polnud mingeid "kivist külalisi".


  • Age Juurikas on lugude jutustaja. Seekord oli ta valinud esitamiseks pianismi kuldajal loodud prantsuse-hispaania muusika, milles domineerib virtuoosne klaverikäsitsus käsikäes lõunamaiste kõlamaastikega. Teoste ettekanne oli kõrget klassi ja tabas autorite muusikalist ideed hästi, esiplaanile tõusid eepiline joon ning nüansirohke koloriiditaotlus. Kui kuulaja jõudis harjuda meie esindusklaveri puudustega (iga kord peab sellega uuesti harjuma!), sai vaid tõdeda, et lavalt kostub inspireeriv ja kaasakiskuv tõlgitsus.
  • Algusest peale äratas imetlust Juurika harmooniline pianism, mille kõrge tase tegi ka kõige keerukamad tehnilised väljakutsed kuulajale peaaegu märkamatuks.
  • Age Juurika pianism tugineb küll tugevale klassikalisele koolile, kuid lisaväärtusena lõi tema klaverikäsitsuses hõõguma hispaanialik noot, milles oli tubli annus nautlevat ja vaatlevat hoiakut. Tema lähenemise tunnusjooneks polnud mitte niivõrd intensiivne läbielamine, kuivõrd tundekeeli erutav kaasaelamine.
  • Juurikas ei pelga pikki episoode piano's mängida (ääretult meeldiv joon) ning see värvivarjundite mitmekesisuses küütlev piano lõi tõeliselt nauditavaid helimaalinguid. Samaaegselt valitseb ta suurepäraselt muusika vormi- ja rütmistruktuure ning pakub vajadusel virtuoosset tulevärki.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Age_Juurikas&oldid=96658"