Camilla Rosemary Mountbatten-Windsor

Camilla Rosemary Mountbatten-Windsor (varem Parker Bowles, neiupõlvenimega Shand; sündinud 17. juulil 1947 Londonis) on Suurbritannia aktivist. Tema abikaasa tegeleb väikestviisi riigihaldusega, on väikeärimees, mahepõllumajanduse aktivist ja arhitektuurikriitik.

Camilla Rosemary Mountbatten-Windsor, 2018.

Artiklid ja kõned

• Usun kirglikult igas vanuses noortes lugemisarmastuse õhutamisse. Sest lugemine on põnev. Lugemine on lõbus. Lugemine on lahe. Miski ei sarnane selle põnevusega, kui avad raamatu ja satud teise maailma, et kohtuda uute inimestega ja avastada nende lugusid – see on nagu leida uusi sõpru.
• Ma tean, et mõned on lugemisest vähem huvitatud kui teised. Neid võib rohkem huvitada sport või muusika kuulamine. On ka teisi, kes on head matemaatikas või loodusteadustes ja võivad öelda, et neil pole lugemiseks aega. Ma palun teil aega leida. Pole tähtis, millised on teie anded ja huvid, luban teile, et lugemine on suurepärane nauding, mis ei jäta teid kunagi maha.
• Kui olin laps, lubas iga uus raamat midagi uut – salapärast, põnevat, naljakat või kurba - ja see tunne pole mind kunagi jätnud.
  • Camilla Mountbatten-Windsor, "Reading is cool so please find the time, Camilla tells children", Evening Standard, 10. aprill 2012 (ülemaailmse raamatupäeva puhul)

• Nagu te ehk teate, toetab mu abikaasa tohutult Briti toitu ja eriti kohalikke tooteid – loodetavasti on mõned teist proovinud üht-teist tema Duchy Originalsi mahetoidust. Kui ei, siis palun proovige – võin soojalt soovitada!
• Olen alati armastanud toitu ja naudin väga lihtsate roogade valmistamist parimatest Briti toorainetest. Minu jaoks ongi see Briti köögi tuum: loomulikku elu elanud, õues nokitsenud ja kraapinud kana, kuldpruuniks röstitud. Või rabelev värske makrell, grillitud, kuni nahk on krõbe. Esimene Briti spargel, just praegu võrsed püsti ajanud. Või korralik Somerseti Cheddar, mis on valmistatud taluniku enda karja pastöriseerimata piimast. Toit, mis järgib aastaaegu, mitte mõne suure rahvusvahelise toidukonglomeraadi kapriise.
• Minu perekonnas on alati valitsenud armastus toidu vastu. Minu vanaisa oli P. Morton Shand, kuulus toidukirjanik ja veinitundja. Ta oli jõuliste seisukohtadega mees, kuigi väljendas neid petlikult elegantses proosas.

"Religiooni, poliitika ja veel saja asja suhtes võib olla tolerantne," müristas ta, "kuid mitte toidu suhtes, mida sa sööd." Ta kuulutas ka: "Naistel, kes ei oska suppi keeta, ei tohiks lubada abielluda." Tema jauramisega ei pruugi tingimata nõustuda, kuid tema kires korraliku toidu vastu pole mingit kahtlust.

• Briti toitu on aastaid haletsusväärselt alahinnatud ja seda peetakse ekslikult mingiks rahvusvaheliseks kulinaarseks naljaks. Tuim, tursunud ja ülekeedetud, muiatakse kogu maailmas. Täielik jama, ütlen ma. Meie parasvöötme kliima tagab rikkalikud ja rohetavad karjamaad, mis omakorda annavad meile imelise või, koore ja suurel hulgal imepäraseid juustusid. Samuti aitab see toita meie kohalikke sea-, lehma-, lamba- ja kanatõugusid. Meie põllumeeste toodetud parimad toiduained on ületamatud. Pudingid, õlled, siidrid ja praed... meie oleme nende kunstide meistrid. Ja mitmekultuurilisuse traditsioon on andnud Briti toidule ka tõeliselt globaalse aspekti. Ehkki Indias pole kana tikka masala-st keegi enamjaolt kuulnudki, on see sama britilik kui rostbiif ja Yorkshire'i puding. Peaksime toetama ja ülistama oma tärkavat toidukultuuri, ostes briti toitu kõikjal, kus vähegi võimalik.
• Ma usun kirglikult suurepärasesse Briti toitu, mitte teiste maade köökide arvelt, vaid nendega võrdväärsena.
  • Camilla Mountbatten-Windsor, "A speech by HRH The Duchess of Cornwall to mark the launch of British Food Fortnight, Westminster Cathedral, London", Walesi printsi koduleht, 22. aprill 2010

• Minu kolm vanaonu tapeti kõik Somme'is kuue nädala jooksul. Ma ei kujuta ette, mis tunne võis olla mu vanavanavanematel, kuuldes nii laastavaid uudiseid. Sajand hiljem on meil raske mõista, mida sõdurid ja nende perekonnad Suure Sõja jooksul läbi elasid.
• Käesoleva antoloogia "Only Remembered" jaoks valisin poeet-laureaadi Carol Ann Duffy luuletuse "Jõuluvaherahu". See räägib spontaansest mitteametlikust relvarahust, mis tekkis läänerindel Briti ja Saksa vägede vahel jõulupühal.
• Luule on nagu ajarännak ja luuletused viivad meid asja tuumani. See luuletus pani mu nutma. Liigutavalt ja läbinägelikult manab see petlikult lihtsa keele toel esile võimsa kujutluspildi tõelisest elust kaevikutes ja tollest lootusehetkest, mil sõjahääled vaikisid.
  • Camilla Mountbatten-Windsor, "First World War centenary: the war poem that moves the Duchess of Cornwall to tears", The Telegraph, 28. juuni 2014

• Mäletan siiani võimast elevust, mida tundsin lapsepõlves oma taskuraha eest ostetavaid raamatuid valides – Anna Sewelli "Must Iludus", paruness Orczy "Põld-Varsapõlv", Arthur Ransome'i "Pääsukesed ja amatsoonid" – ja rõõmu teadmisest, et need hinnalised raamatud, mida kõvasti enda embuses hoian, on päris minu enda omad.
• Lugemine iseenda rõõmuks on lapse tulevase edukuse parim näitaja – rohkem kui perekondlik olukord, vanemate haridustase või sissetulek.

Ja ometi on meie riigis veel umbes 400 000 last, kellel pole ühtki omaenda raamatut.

• 2019. aastal teatas National Literacy Trust (mille patroon ma suure uhkusega olen) läbiviidud uuringust, mille järgi vaid veerand kaheksa- kuni 18-aastastest iga päev loeb.

Lastekirjastuse Farshore uuringutes leiti, et enamik poisse ja üle poole tüdrukutest igas vanuserühmas ütlesid, et eelistavad lugemisele veeta aega ekraani taga.

Meie multimeediaajastul vajavad raamatud kogu abi, mis vähegi võimalik.

• Lõppude lõpuks mõistame lugedes paremini iseennast, mõistame paremini teisi ja võidame eluaegseid sõpru.
  • Camilla Mountbatten-Windsor, "Camilla chooses her favourite books for children with some surprising choices", Daily Mirror, 24. veebruar 2022