Hiie Hinrikus

Hiie Hinrikus (sündinud 2. novembril 1934 Tallinnas) on eesti füüsik.

"Hetked ja aastad"

Hiie Hinrikus, "Hetked ja aastad", Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus, 2014.

• Hetked on need, mis salvestuvad mällu. Pisiasjadeni. Sõna-sõnalt. Hääletooni ja näoilmeni. Vähemalt minu mälu ütleb kindlalt, et just nii see oli. Mõnikord salvestuvad väga olulised hetked. Teinekord justkui täiesti tühised asjad. Aga miks nad siis salvestuvad, kui on tühised? Eriti selged on mälupildid kriitilistest hetkedest. Sellepärast ehk ongi neid mälus kõige rohkem. Õnnehetki on suhteliselt vähe. Pikemad süžeed ei ole selgelt mällu jäänud, neid tuleb järele aidata. Ja tulemus ei ole eriti usaldusväärne. Niisiis, hetked on need, mis annavad pildi olnust. (lk 7)
• Püüan mällu salvestunud hetki ritta seada. Alati ei õnnestu kronoloogilist järjekorda hoida. Üks hetk assotsieerub mõne teisega hoopis erinevast ajajärgust. Teine võimalus oleks grupeerida hetki temaatiliselt. Aga siis oleks ajamastaapi hoopis raske jälgida. Tekiks rida sõltumatuid tükke ja meenutaja isik – minu jaoks ju ikka kõige olulisem – laguneks kildudeks. (lk 7)
• Aastad on need, mis mööduvad tähelepandamatult. (lk 7)
• Mida lähemale tänapäevale, seda raskem on mälestusi kirja panna. Lihtsalt neid ei ole, mälestused ei ole veel välja kristalliseerunud. Meeles on palju sündmusi-tegemisi, aga mis on oluline, mis jääb, kui kõik tühi-tähi ära langeb? (lk 8)
• Pojal veel on, kes vastuseid annab. Olen tihti kahetsenud, et ei osanud õigel ajal vanematelt, eriti aga vanavanematelt küsida. Hiljem ei ole ju enam kelleltki küsidagi. Sellepärast panengi vastused kirja. Lapselaste jaoks. (lk 8)
• Elasime Imanta tänaval majas nr 22 korteris nr 2. Maja asus Imanta ja Vambola nurgal. Kõnnitee servas, just selle nurga peal oli suurem püstine kivi – vist selle tarvis, et sõidukid nurka lõigates kõnniteele ei satuks. Kuigi koerad kasutasid seda ka muuks otstarbeks. Selle kivi järgi tundsime ära oma kodu asupaiga maani mahapõlenud kvartalis peale 9. märtsi pommitamist. (lk 11)
• Nimeks sain Hiie-Anne. Seda nime palju ei kasutatud, enamasti olin lühemalt Hiie. Ainult Klemmi hüüdis mind alati Hiianneks. Teisest nimest vabastati mind passivahetuse ajal Moskvas. Olin ülikoolis, passi kehtivusaeg sai täis. Sealsele miilitsale ei meeldinud, et mul kaks eesnime on. Milleks kaks nime, valige üks, kumba tahate. Nii sai minust Hiie. Paradoks on, et MGU diplom on siiani Hiie-Anne nimele. See anti välja sisseastumisel esitatud dokumentide põhjal. Ühel korral on mulle öeldud, et see ei ole ju minu diplom ja ma pean nimemuutust kuidagi tõestama. Siiani pole töökohtades probleeme tekkinud, enam ehk ei teki ka. (lk 13)
• Onu Kusti oli Eesti ajal käredate vaadetega ja kaldus punaseid toetama. Mõni aeg Vene valitsust kasvatas ta ümber. Ta kuulutas, et selle tsaari ajal ta enam oma habet ei aja. Onu Kusti surigi pika habemega, enne, kui suri Stalin. (lk 16)
• Nende köögis nägin ka nn vargapesa: elektritriikraua juhtme pistik ühendati lambipirni pesa küljes oleva pistikupesaga. Sellise juhtme kõrgele lambi külge imeliku ühendamise pärast see vist mulle meelde jäigi. Vargapesa nimetus tuli sellest, et enne voolumõõtjate kasutuselevõttu maksustati elektrit ühenduspunktide arvu järgi. Ma ei tea, kas see maksustamissüsteem siis veel toimis või oli sealne "vargapesa" jäänuk. (lk 17)
• Kõige esimene hetk Imanta tänava kodust, aga vist ka kõige esimene meeldejäänud hetk üldse: läheme vanaemaga mööda Vambola tänavat meie toa aknast mööda. Vanaema hoiab mind nn jalutusohjadest. Kas see on mul tõesti meeles originaalist või hiljem ettekujutusest rekonstrueeritud? Ega seda ei saagi teada. Aga selline pilt mu mälus on. Vanaema Anna tuli tõesti linna mind hoidma, kui ma sündinud olin. Ema oli ju poes kogu aja kinni ja ei saanud mind kantseldada. On tõsi ka see, et vanaemal oli raske kummargil mul käest kinni hoides jalutada ja ta sidus ümber mu piha rihma – et last püsti hoida. Kas mingi spetsiaalse või tavalise rihma, ei mäleta. (lk 31)
• Mälupilt nn uue maja trepilt: kuskil olin näinud langevarju pilti, võtsin kodust bareti, lõikasin nööride jaoks augud sisse, riputasin midagi (mõne oma tinasõduritest?) nööridesse ja viskasin uue maja välistrepilt alla. Langevari ei tahtnud kuidagi liuelda, mul tuli katseid korrata. Asi lõppes korraliku riieldasaamisega bareti katkilõikamise eest. (lk 31)
• Selle trepikoja vastu jäid tagaseinaga kaks peldikuputkat. Sisse sai nendesse putkadesse õue poolt. Kogumiskast jäi ka õue poole. Haisu ma ei mäleta, küll aga porikärbseid seal ümber. Selgelt on meeles, kuidas üks suurem poiss näitas mulle suurt turris tiibadega kärbest ja ütles, et see on kurat. Mina pagesin hirmuga tuppa. (lk 32)
• Perenaine oli vana inimene, käis luitunud tumeda keebi ja kootud halli mütsiga. Tema arusaam asjadest tundus isegi mulle (või tundus see teiste mõjul?) natuke imelik. Kui sõda algas, käskis ta kõigil pommitamiste ajal majas sees olla, muidu kukub pomm pähe. Nagu oleks see vana maja pommi eest kaitsnud! (lk 32)
• Meie maja vastas, teisel pool Imanta tänavat, oli ka ärklikorrusega puumaja. Selle maja hoovimajas oli vist vedrumadratsi töökoda. Igal juhul oli seal õuel suurel hulgal vedrumoodi kõveraks keeratud traate hunnikus. See oli laste jaoks suurepärane võimalus: siit sai materjali ragulkade, aga ka muude asjade kokkukeeramiseks. (lk 33)
• Raadio peal seisis mulle kingitud suur kinni-lahti käivate silmadega ja häält tegev nukk, mille jaoks mind veel väikeseks peeti ja seda kätte ei antud. Laps lõhub ära! Ainult mõnikord sain seda vaadata ja kallutada. Ega muid variante kui mingi hääl ja silmade liikumine polnud, mulle erilist huvi see nukk ei pakkunudki. (lk 34)
• Poes oli kaks ruumi – eesruum-müügiruum mitmesuguse kaubaga (toidukaup, niidid-nõelad-pliiatsid-vihikud jmt) ja piimaruum. Niipalju kui ema jutust mäletan, oli see piimaruum spetsiaalselt tehtud sanitaarinspektori nõudel. Selles ruumis oli tsementpõrand, vist oli ka jääkast. Selles ruumis olid piimanõud, või kastides ja ehk ka midagi muud. Liha ega vorsti ei müüdud – see oli karni kaup. Ühest kastist oli või müügiks välja võetud ja läbi akna müügiruumiga ühendatud leti peal lõigati seda peene traadiga, mille kahes otsas olid puupulgad.

Ostjad said poodi sisse välisuksest Imanta tänava poolt. Selle küljes oli kell, mis tuppa kostus. Kohe uksest paremal oli petrooleumivaat koos pumbaga. Sellest edasi tulid heeringatünnid. Uksest vasakule jäi müügilett, millel seisid kaalud. Seinal leti taga olid riiulid igasuguste kaupadega: kommid, kohv, tee, maitseained, pudi-padi. Jahu-, suhkru-, soola- jmt kotid seisid leti all. Ema müüs ka mingis valikus köögivilja, kurki-tomatit, kui talumehed tõid. Aga mitte lõunamaiseid puuvilju. Olin väga palju emaga koos poes, sellepärast see pilt nii selge ongi. (lk 34)

• Poes oli ka küllalt suures valikus komme. Kas sellepärast mulle kommid polegi kunagi eriti ahvatlevad olnud, välja arvatud hea šokolaad? Ma võisin neid võtta, aga pidin emale ütlema. Mängukaaslased muidugi sageli nuiasid, et too kommi. Küsisin emalt, mõnikord ta andiski. Aga sellest ei jätkunud. Hakati peale käima – kui kommi ei saa, lähme su ema juurde ja räägime, mis sa tegid. Midagi paremat-hullemat polnud ma teinud kui nemad ise. Minu mälu järgi ei olnudki midagi karistamisväärset. Aga see ähvardus häiris. Läksin rääkisin emale ära – kui kommi ei saa, tulevad kaebama, ma ei tea, mille peale. Ema küsis, kas sa oled siis midagi halba teinud. Mina oma teada ei olnud midagi teinud. Ema ütles:

"Kui sa tead, et sa midagi halba teinud ei ole, ole rahulik ja kindel, ära lase ennast hirmutada ega kamandada." (lk 35)

• Üks hetk poest: istun leti taga akna all. Leti all on lahtine sahtel, kus õieti midagi ei hoita. Mul on tomat käes, ma tõmban tomati pealt koort maha ja panen näpuvahelt sahtli põhja külge. Mitte kõige kenam tegevus. Aga meelde on jäänud tomati maitse. Siiani otsin sellise maitsega tomateid – aga üliharva satub midagi sarnast. (lk 37)
• Nii oli meil Imantas ilus hallikirju kass. Ma ei tea, miks emal tuli pähe see kass puhtaks pesta – kassid ei ole ju tavaliselt mustad. Ema võttis köögis peale minu pesemist kassi ette. Kass karjus ja kriipis ema, kes teda sisse seebitas. Lõpuks pääses kass lahti, kargas üle terve köögi, ja mis kõige hullem, raske üleelamine oli ta kõhule lahtistavalt mõjunud. Kass oli peale sellist šokki mitu päeva peidus. (lk 38)
• Raamatuid meil kodus peaaegu polnudki. Vist oli piibel ja mingi poolvaimuliku sisuga "Pildid elust" (?) – haledad ja ilusad lood headest inimestest. Ema luges mõnikord õhtul sealt midagi ette. Minul olid mõned lasteraamatud, mäletan siniste kitsepiltidega raamatut ja "Väikest Mukki". Ega olnud raamatuid ka teistel sugulastel. Need olid kallid, neid ei ostetud. Klemmil olid säilinud mõned gümnaasiumiaegsed õpikud, aga venekeelsed. Muidugi oli raamatuid Loorentsite kodus – ilusates Taska köidetes. Aga need olid rohkem interjööri osa. Tädid, nii Meeta kui Lille, suhtusid lugemisse kui mõttetusse tegevusse. (lk 39)
• Laupal olen isegi jahil käinud koos Jaaguga. Pardile jahipüssist pihtagi saanud – kui kristalselt aus olla, siis vee pealt, mitte õhust. Huvitav, et jahti pidades tapmise momenti üldse ei tunneta. (lk 41)
• Laupal hammustas mind uss. Varasemas teismeeas. Püüdsime Jutaga suure voolu juures kassile kala. Mäletan, nagu lõin varba jõe kaldal millegi terava vastu ära. Vaadates nägin, kuidas uss kiiresti minema vonkleb ja leidsin varbalt kaks hambajälge. Olime Jutaga mõlemad nõutud ega osanud midagi ette võtta. Läksime koju. Seal oli ainult papa, kes ka mingit nõu ei osanud anda. (lk 41)
• Kui isaga koolimajja jõudsime, aktus juba käis. Räägiti midagi avarast Lasnamäest ja nüüdsetest kitsastest oludest. Isa taipas, et midagi on valesti. Me olime valesse majja tulnud – samal õuel oli kaks koolimaja. Olime tulnud esimesse – puumajja. Aga oleksime pidanud minema teise – hoopis suuremasse kolmekordsesse kivimajja tagapool. Kui isaga õigesse koolimajja jõudsime, oli avaaktus juba lõppenud. (lk 44)
• Meenub ainult, et klassis oli kapp, kus olid raamatud, mida kas õpetaja või keegi teine lugemiseks laenutas. Sain sealt korra "Onu Remuse jutud". Muidugi väga meeldis. Kui mõne aja pärast uuesti tahtsin neid lugeda, olin pealkirja unustanud. Ainult rebase järgi orienteerudes sain hoopis "Jutustusi reinuvader rebasest", mis polnud hoopiski see. (lk 44)
• Esimene sõda, millest palju räägiti ja millele kaasa elati, oli Soome talvesõda. Minagi andsin oma panuse. Joonistasin pildi, kuidas soomlane ja venelane teineteist varjendites püssidest sihivad (või tulistavad?). Mul polnud muidugi mingit ettekujutust varjendist. Pildil olid need piklikud kastid ümber kõhuli olevate sõdurite, kummalgi kastil siis Soome või Vene lipp küljes, vahemaa "varjendite" vahel väike, püsside otsad puutusid peaaegu kokku. (lk 45)
• Sõda algas meie, laste jaoks juba venelaste sissetulekuga. Vanemad käskisid meil Vene sõduritest eemale hoida. Minu mängukaaslased rääkisid, et kõige tigedamad on teravatipuliste mütsidega venelased. (lk 45)
• Ilusam vaatemäng kui päevane lennukite tulistamine oli öine õhutõrje. Prožektorite heledad kiired liikusid mitmest suunast üle tumeda taeva lennukeid otsides. Kui lennuk leiti, püüti see võtta kiirteristi, et ta peitu pugeda ei saaks. Lennukeid leiti harva, ka kiirtevihus ei saadud neile tavaliselt pihta. Aga väike lennuk helkimas kõrgel prožektorite valguses – see oli väga ilus pilt. Aga miski ilus ei ole kahjuks igavene. Just algava sõja ajal väljatöötatud radarid rikkusid selle kena vaatemängu tulevaste põlvede jaoks ära. (lk 46)
• Sakslaste tulek oli ka meie peres oodatud – küüditamise-vangistamise hirm oli möödas. Lilledega neid vastu võtma aga meilt küll keegi ei läinud. Käisime tänaval vaatamas. Minu mälu järgi Kaasani platsil oli rohkem rahvast, ka sakslasi ja lilligi. (lk 46)
• Mäletan üht pikka ja tüütut istumist seal. Häire ei tahtnud kuidagi lõppeda, aeg-ajalt lõhkesid üksikud pommid lähemal ja kaugemal. Varjendis oli ka tädi Meeta pere. Inge pakkus mulle lugemiseks raamatut – loe, väga hea raamat, saab nalja. Hakkasin lugema, aga meeleolu ei olnud lugemiseks kuidagi sobiv, varjendis oli umbne, olin tüdinud ja unine. See raamat oli "Kevade". Peale sellist ebaõnnestunud esmatutvust ei lugenudki ma "Kevadet" kaua aega, alati tuletas see mulle meelde pommitamist. (lk 46)
• [Märtsipommitamisest:] Me ei olnud veel magama läinud, kui hakkas kostma lennukite müra. Hääle järgi oli selge, et neid on palju. Mõne aja pärast süttisid "jõulupuud", mis tegid ilma valgeks. Ka meie kohal, kuigi kaugemal Tallinnast, rippus üks või kaks. Selliseid asju polnud keegi varem näinud. Ja siis hakkasid tulema pommiplahvatused. Need olid meile kuulda. Paar pommi kukkusid ka meie lähedale, aga õnneks sohu, nii et kahju ei tekitanud. Asi kippus hulluks. Panime riidesse ja läksime varju küüni taha kraavi. Kraav ei olnud sügav, aga, nagu Riks ütles, pomm ei pruugi pähe kukkuda, aga killud lendavad kaugele. Kildude eest see kraav kaitses. Tallinna poolt hakkas paistma tulekuma. See läks ikka suuremaks, kuni pool taevast oli punane. Üldise punase taustal lõid läbi heledamad sähvatused. Ei mäleta, kaua me küüni taga varjus olime ja millal tuppa tagasi julgesime minna. Ilm oli ilus, kevadine, mitte väga külm.

Hirm oli sel ööl. Kõige rohkem kartsin aga, et ema surma saab. Kas ongi sisse kodeeritud, et ise oled niikuinii olemas, midagi ei saagi juhtuda. Küll võib aga juhtuda lähedastega. Ja pabistadki nende pärast. Pabistan siiani, mõnigi kord saan ise ka aru, et põhjuseta, enda pärast sarnases situatsioonis ei pabistaks. See öö jättis minu 9aastasele isiksusele oma jälje. (lk 47)

• Ära põlenud oli meie kodu. Teiste kodud olid imekombel alles.

See teade oli nii emale kui mulle vapustav. Isal olid ka pisarad silmis, kui ta rääkis. Kõik asjad põlesid ju ka ära koos majaga.

"Mis sa nutad asjade pärast, sul polnudki seal midagi peale vana rämpsu," nähvas tädi Meeta isale.

Tädi Meeta pakkus mulle klaverit:

"Ma annan sulle klaveri."

Mina nutsin edasi: "Mul on hoopis kassist kahju, kass oli ju elus olevus ja sai surma."

Siiani ei taipa, miks meile hädapärast just klaverit vaja oleks olnud või kuhu me selle klaveri panema oleksime pidanud. (lk 47-48)

• Isa rääkis, et ta oli kohe pommitamise alguses võtnud kaks kohvrit käe otsa (need olid järgmiseks päevaks maale toomiseks valmis pakitud) ja läinud Tartu maanteele, et vajadusel ka Meeta perele abiks olla. Nad läinud Kunstikooli keldrisse. Isa arvas, et kui ta hiljemaks oleks jäänud, ei oleks ta enam suutnud Imanta tänavalt välja saada. Vanad tõrvatud katustega puumajad põlesid nii suure leegiga, et tänavad olid tuld täis ja läbi tulemere välja ei pääsenud. Inimesed olid tänavale ära põlenud. (lk 48)
• Mäletan, kui esimest korda sinna sattusin, näitas Inge mulle laudas pulli ja naeris, et see on hapupiima lehm. Nii narrilt ma ka õnge ei läinud. (lk 50)
• Läbi soise karjamaa läks metsarada tammikusse. Tammikus oli suurem kivi, mida peeti ohvrikiviks. Teel tammikusse vaheldusid kõvemad kohad poriste soontega. Neis oli mõnus ennast üleni poriga mustaks määrida. Pärast sai kaevu ääres jälle üle loputada. (lk 50)
• Ingega võtsime ette seikluse, arvan et vist 1944 varakevadel, kui meid koolist nii varakult lahti lasti, et lumi veel maas oli. Inge pani hobuse ree ette. Tegime endile kaasa võileivad, võtsime paki Eva suitsu (selgelt on meeles paki roheline värv) ja soru samakat. Seda oli lihtne saada, parajasti karjaköögis aparaadi torust tilkus. Sõitsime tammikusse, kus siis pidutsesime. Ei mäleta, palju me pudelist ära jõime – ega see jook ju meeldiv ei olnud. Hägusalt tuleb ette, et Riks leidis hiljem, juba suvel, kuskilt põõsast pooliku pudeli, mille me sinna olime jätnud. Siis sõitsime lõbusas meeleolus koju tagasi. Muidugi saadi aru, et lapsed on jokkis ja kogu lugu tuli välja. Loomulikult loeti meile sõnad peale – aga rohkem tehti meie kulul nalja ja narriti meid. (lk 51)
• Ema läks Tallinnas tööle Leivakombinaadi pagaritöökotta abitööliseks. Käisin sageli ema töö juures. Neil aegadel ei olnud seal mingit ranget sanitaarset kontrolli. Kui tuttav olid, said sisse. Pagaritöökoja juures oli ka kondiitritsehh. Seal oli mul huvitav vaadata, kuidas torti ja tordi peale roose tehakse.

Nälga meil tõesti polnud. Ema tõi pagaritöökojast nii võid, suhkrut ja isegi saia. Niipalju kui tean, ei olnud see isetegevus, et igaüks rabas. Brigadir jättis taigna segamisel võid ja suhkrut üle ja jagas ise jaopärast töökaaslastele. Muidugi oli see suur kuritegu, aga nii elati ja püüti mitte vahele jääda. Kuskilt ju midagi osta ei olnud. (lk 53)

• Koolis ma õppisin hästi. Õppimine oli minu jaoks kerge. Vist sellepärast, et enamik asju, mida õppida tuli, olid huvitavad. Matemaatikaga mul probleeme ei olnud, lahendasin iga ülesande. Klassikaaslased käisid peale kooli kodustes ülesannetes abi saamas. Sellepärast saingi hüüdnimeks Tiuks, mis säilis keskkooliski. Tegelikult, erinevus siiski oli: mina ei lasknud põhimõtteliselt oma lahendusi maha kirjutada, vaid seletasin, kuidas lahendada. (lk 56)
• Ema leppis kokku meie majanaabriga kõrvalkorterist, et mind aidata vene keeles. Seal elas Punaarmeest demobiliseeritud mees, eestlane vene nimega Ivanov, oma venelasest naisega. See mees oli noor, umbes kolmekümnene. Aga juuksed olid tal täiesti hallid. Ta püüdis mind tõesti aidata. Aga kuna tal ei olnud mingeid õpetamise kogemusi, piirdus see abi minu hääldamise parandamisega, kui ma ette lugesin. Muidugi oli ka sellest kasu. Ta armastas meie toas käia ja jutustada emale, mis ta sõjas oli üle elanud. Üks lugu on mul siiani meeles ja ettekujutus sellest kummitab aeg-ajalt. Ta oli olnud Kurski kaarel. Laibavirnad olid olnud nii suured, et nende tanki roomikud olid hakanud inimlihas ringi käima ja nad olid kinni jäänud, pole edasi saanud. Seal olidki ta juuksed halliks läinud, ühe päevaga. (lk 57)
• Kohalike kohanematust vene värgiga näitab mälus säilinud lugu. Kunagi hoopis hiljem meie naaber Läänemaalt, vana kalur, ütles:

"Vene värk ei ole õige öelda, tuleb öelda va vene värk." (lk 57)

• Õpetajate kohanematusest algaastatel räägib veel üks meenutus. Koolis tehti mulle ülesandeks midagi seinalehte kirjutada, vist oli Stalini sünnipäev või mingi muu Staliniga seotud püha. Ja mis tollal ei olnud Staliniga seotud?! Olin lugenud väikest raamatut "Neli sõjalugu", kus peategelaseks uhke ratsaväelane Kliment Jefremovitš. Mina muidugi arvasin, et see on Stalin. Kirjutasingi nende lugude ümberjutustuse laadis midagi seinalehte, pealkirjaks "Stalin noorena" vmt. Aga teksti jäigi Kliment Jefremovitš. Kust mina pidin teadma Stalini või Vorošilovi ees- ja isanime! Aga ka õpetajad, kes ju seinalehte toimetasid, ei märganud viga. Taipasin alles hiljem, vist lehtedest Stalini nimesid nähes, et see, kellest Stalini tähtpäevaks kirjutasin, ei olnudki Stalin. Aga ma ei hakanud oma pattu üles tunnistama. Ja kas pattu oligi: Suurele Juhile lihtsalt omistati uusi, varem teadmata saavutusi. (lk 59)