Ketli Tiitsar

Ketli Tiitsar (sündinud 15. juulil 1972) on eesti ehtekunstnik.

Intervjuud

• [Tallinna Juveelitehase ümberprofileerumisest 70ndatel, nõudelt ehetele:] Sõjatööstus vajas hõbedat, mida tehas kasutas varasemalt laialt nõude ja söögiriistade tootmiseks ja seda hõbedat ei olnud enam võimalik sellistes kogustes saada, nii tehti sortiment ümber ja hakati jällegi tegelema ehetega.
  • Ketli Tiitsar, intervjuu: "Näitus "Kohalik ilu. Tallinna Juveelitehas" tõstab esile valiku Eesti ehteid ja lauahõbedat", ERR/ETV "Aktuaalne kaamera", 04.05.2023

• Rohkem kui 20 väljastpoolt Eestit kohale saabunud kunstnikuga vesteldes pidin sageli selgitama, millest siis ikkagi väikse Eesti tarbekunstilembus ja kuidas on võimalik, et selline üritus toimub just siin. Valdavalt räägitakse mujal käsitööst ja kunstist ning nende vahel haigutavast kuristikust. Enamasti hoiab iga eriala omaette, igaühel on oma probleemid ja hingamine. Kokkuleppeliselt nimetatakse tarbekunstiks ehk veel muuseumi seinte vahel eksponeeritavat esemelist ajalugu.
• Eesti tarbekunsti renomee on aga olnud suletud N. Liidus väga kõrge, mis on kindlasti vaadeldava triennaali jätkusuutlikkuse üks mõjuvaim põhjus. Sõjajärgselt Adamson-Ericu välja võideldud uudne õppesüsteem, kus tarbekunsti õpetati kõrghariduse tasemel viis aastat, lõi soodsad tingimused kõigi tarbekunstierialade arenguks. Arengut toetasid ka kümnendid, kui ideoloogilistel põhjustel polnud kujutavale kunstile pooltki nii palju lubatud kui tarbekunstile. Järjepidev areng ja pikad traditsioonid on põhi, millele tarbekunst Eestis ka täna kindlalt toetub. Kummaline, kuid hea on tõdeda, et maailma mastaabis on rakenduskunsti triennaali formaat eriline.
  • Ketli Tiitsar, intervjuu: Reet Varblane, "Pealelend: Ketli Tiitsar", Sirp, 31.03.2006

• 1995. aastast on pilt läinud jõulisemalt mitmekesisemaks: õpetamisse on sisse toodud uusi aineid, palju neist seminaride ja workshop'i vormis. Meie õpetus on läinud sootuks rahvusvahelisemaks, varem piirdus see vaid Eesti jõududega. Kadri Mälguga on kaasa tulnud avatus.
• Meil on käsitöölikud elemendid, juveliirsus olnud küll kogu aeg seotud ideedega. Ei saa öelda, et kummastki oleks puudus.
• Vaid kunstist elatuvaid inimesi on alati vähe. Alustajana tuleb nagunii leida mingisugune kompromiss. Arvan, et idealistlik hoiak kaob tahes tahtmata koolist lahkudes. Samas paneb see olukordi reaalsemalt ümber hindama.
• Ma arvan, et noorematele on avatus eelkõige info küsimus. Praeguse avatuse juures ei saa küll suletud infopunktidest rääkida. Niipea kui oled ise püüdnud rahvusvahelises karussellis omal jõul pöörelda, hakkavad tekkima ka kontaktid. Kahtlemata on väga palju suhteid alguse saanud Kadri Mälgu kaudu, kuid edasi on see juba igaühe oma teha - kas arendada neid kontakte edasi ja leida mõttekaaslasi või jääda kõrvale. See on ikkagi eelkõige isiksuse küsimus, kes mida hindab ja vajab.
• Isegi suurepäraste tingimuste juures on alati asju, mis inimesi ükshaaval hakkavad pigem pärssima. Võibolla on tõesti tudengite jaoks pind kunstiakadeemias nii ette valmistatud, et välja minnes ei suudeta kohaneda. Ma arvan, et reaalsuses pole see nii traagiline - tagasilöök võib tulla kas pärast kooli lõpetamist või paljudel juba hoopis varem. Kuid sellest on võimalik välja tulla.
• Uued meediad ja käsitöö on kaks erinevat lähenemisviisi. Sellel teemal pole mõtetki diskussiooni alustada.
• Erialade süntees on järjest suuremaks läinud. Keha ja ehte tugev side on praegu peaaegu olematu, olen kindel, et mõne aja pärast võib sellel pinnal näha ka uusi nähtusi. Akadeemia ajal on ju võimalus teiste erialadega kokku puutuda, tihti aga ei anta endale aru, et teisi teid on ka olemas. Akadeemia eesmärk on ju valgustada seda pilti, edasiarendamisest saab rääkida ikkagi alles siis, kui üliõpilased on koolist väljas ja jätkavad omal jõul.
• Kuna Eestis puudub metallikunstnike keskastmekoolitus, siis on meil koos nii vabaakadeemia kui ka rakendusliku ettevalmistamise elemendid. See omamoodi miksmeedia mõjub hästi. Meie kool on selles mõttes väga eriline. Võrdleksin seda õunapuuga, millele on külge poogitud palju pistikuid, igaühele jääb vabadus oma oks leida.
  • Ketli Tiitsar, intervjuu: Reet Varblane, "Ferrumi fenomen kunstiakadeemias", Sirp, 16.04.1999

• Pidasime silmas kunstnike individuaalset kontseptsiooni, seda, et neil oleks mingi oma käsitlus, mis töös ka välja paistab. Aga sellega oli ka nii, et alles töö käigus selgus, et me mitte niivõrd ei otsinud originaalse kontseptsiooniga kunstnikke, vaid avastasime valiku tegemise käigus, et meie valitud kunstnikel on see olemas, neil on, mida öelda.
  • Ketli Tiitsar, intervjuu: Peeter Helme, "Heas mõttes segased "ülestähendused"", Sirp, 08.08.2003

Artiklid

• Soomes, vastupidiselt Eestile, puudub seadus, mis määraks ühiskondlikesse hoonetesse kunsti tellimise riigihanke korras. Küll on see pigem hea tava, mida enamasti järgitakse. Avaliku hoone arenduse juurde palgatakse kuraator, kellele kunstnikud saavad oma ideed välja pakkuda. Kuraator teeb oma valiku ja esitleb seda nii hoone arendajale kui arhitektile.
  • Ketli Tiitsar, "Nii lähedal, kuid kaugel", Sirp, 21.10.2013

• Kunstnike ellujäämiseks kuluv energia ja isiknäituste tegemiseks sobiva galerii puudumine laostab ega motiveeri just paljusid sahtlisse nokitsemist jätkama. Kuigi sobiva näitusepinna puudumine on palju laiem, kõigi tarbekunsti erialade probleem.
• Uue tendentsina on 1990ndatel alguse saanud kontseptuaalne objektikesksus ja väheldane huvi ehte funktsionaalsuse vastu taandunud ja asendunud kindla kasutusega. Nõelad, võrud ja teised kinnitusdetailid on kindlalt tagasi, et tõestada ka kõige eksperimentaalsemate ideede kasutuskõlblikkust ja sidet inimkehaga.
  • Ketli Tiitsar, "Ehte järelkasv ja klassikud laegast täitmas", Sirp, 15.10.2004

Tema kohta

• Ketli Tiitsari taieseid vaadates mõtlesin ma sellele, et tõeline ja väärtuslik on ju kokkuleppelised mõisted ning ajalugu kirjutame ja selle tegelasi ülendame tegelikult meie ise. Otsekui "pildi pealt maha astunud" barokk- ja rokokoodaamid (siidtrükis portreed medaljonides) on pärjatud hõbedase aupaistega. Ühes medaljonis aga puudub koguni daami nägu - kunstnik on pidanud oma tähelepanu vääriliseks üksnes tema luksuslikku kleiti. Ja kuna ka rituaale loome me ise, ei ole Ketli Tiitsar teotanud pühakut, kui paigutas tema kujutise pärltikandite ja ilunarmastega kaunistatud siidkotikesele. Kunstniku enda sõnade kohaselt tekkis tal sellise pehme, mõnusalt pihku istuva asjakese loomise idee palvehelmeste sõrmitsemist jälgides.
  • Pille Väljataga, "F.F.F.F.", Sirp, 12.01.2001