Merike Estna

Merike Estna (sündinud 6. aprillil 1980 Tallinnas) on eesti kunstnik ja skulptor.

Intervjuud

• Elame praegu jah Mexico Citys, mis koosneb mõnes mõttes nagu suurtest küladest. Iga linnaosa on nagu eraldi küla. Meie linnaosa, kus me elame, on Mexico City kohta ikka väga rahulik, ma arvan, aga Tallinnaga võrreldes mitte nii väga.

Kui elasin üheksa aastat Londonis, siis ma väga ei arvanud, et mind tabab koduigatsus, aga siin viimastes maalides on seda eriti tunda. Neid maale tegin päris pikka aega. Mexico Citysse kolisime eelmisel kevadel, enne elasime kahe koha peal, siin ja seal.

Neid maale hakkasin tegema augustis ja alguses olid Mehhiko asjad rohkem päevakorras – hobused ja kaktused –, aga mida aeg edasi, siis juba talvel tulid metsmaasikad ja piibelehed. See oli sujuv protsess. Minu maalid ongi kombinatsioon nii tehniliselt kui ka ideeliselt kontseptuaalsest ja intuitiivsest.

• Kui järgin mingit ideed, siis tehniliselt on mulle oluline, et pildid on üles ehitatud mingitest mustritest või tehnilistest võtetest ja samas on mingi osa teostusest hästi intuitiivne, näiteks värvide valik. Sama käib ka mingite teatud elementide kohta. Põhiidee on paigas ja siis ma lasengi end kanda selle päeva tunnetel.
• Võib-olla ikkagi see looduse igatsus on määrav, see värske mereõhk näiteks. Võtame kasvõi pargid. Mexico Citys on ka linnapargid nagu rohkem lõbustuspargi moodi. Me kodu lähedal on üks väiksem ja üks suurem park. Vahepeal tundub, et suuremasse parki ei saa lapsega üldse minna, sest seal on tema jaoks nii palju kiusatusi – saab väikese autoga sõita, tuhanded mänguasjad, õhupallid, jäätis... Kui käid lapsega, siis sa ei saa seda lubada, et lähed lihtsalt parki loodust nautima, vaid sa pead kogu aeg raha välja andma. Muidugi, on ka teistsuguseid parke, aga neid on vähem, ja kui on päris suured nii-öelda metsapargid, kus on suur ala, rahulik ja vähe inimesi, siis peab jälle vaatama, et lapsega kahekesi võibolla ei läheks liiga eraldatud kohta, sest see ei pruugi olla piisavalt turvaline. Ikka nagu veidi teised teemad.
• Eks see ole seotud ka Mehhikoga. Seal on rohkem sellist teatud müstilisust, pealegi kõik on väga intensiivne ning elu ja kultuur ikka hoopis teistsugused. Kogu see turvateema näiteks, sellest turvalisuse mullist väljas olek.

See ei pruugi olla see, et võid nurga taga kuuli saada, mis on meie linnaosas väga ebatõenäoline. Pigem ilmneb see tavalisemates asjades, näiteks paljudes autodes ei ole tagaistmel turvavööd, või näiteks see, et meil on lapsele ostetud küll spetsiaalne turvatool, aga Mehhiko vanaema paneb ta selle kõrvale istuma. Ehk siis see üldine suhtumine turvalisusse on teistsugune, seda on isegi raske mõista.

Mu abikaasa teeb nalja, et mehhiklased ei pea turvavööd kasutama, kuna mehhiklased ei sure. Suhtumine ohtu või ohutunne on seal teistsugune, võib-olla just selle pärast, et reaalselt on seda ohtu ka palju rohkem. Kui elad teadmisega, et kuritegevus su riigis on siiski üpris kõrge ka kogu maailma mastaabis, siis ei keskendu enam nii palju sellele turvalisusele või sellele hirmule. Tuleb elada pigem hetkele.

• Meie kardame siin pommi ja Vene impeeriumi rünnakut. Mehhikos elades näib see hirm vist olematuna?

Jah, kogu see Venemaa ja sõjateema on sedavõrd kaugel, inimesed aduvad seda hoopis teistmoodi. Võibolla selle pärast on ka mul endal veidi kergem olnud.

• Eestis olen ma tuntud, Mehhikos olen näituseid teinud alates 2016. aastast. Alguses sinna minnes tundub, et kõik on hästi lihtne – inimesed on väga sotsiaalsed ja kõik justkui sujuks väga lihtsalt. Pikema aja peale saad aru, et sealgi on kohalike kogujate skeene, kes eelistavad kodumaist Mehhiko kunsti neile välismaa kunstnikele, kes on Mehhikosse kolinud. Ma arvan, et Eestis on ikka üsnagi lihtne olla kunstnik.
• [---] meie koostöö oli väga mõnus just seetõttu, et oleme erinevad nii inimestena kui ka kunstnikena. Kui mina olen hästi visuaalne, siis mu abikaasa töötab pigem heli, bioloogia, matemaatikaga. Põnev on see tulemus ka endale, kui põrkuvad või saavad kokku need erinevad vaated ja maailmad.
• Kahjuks ma kohalikku pressi väga palju ei jälgi, kuna mu hispaania keel on veel väga kesine, turul saan käidud ja lihtsamad asjad aetud, aga üldiselt tundub küll, et poliitilised probleemid – nagu korruptsioon – on esiplaanil. Ma poleks ausalt öelda kunagi arvanud, et elaksin sellises metropolis.
• [Teoste saatusest:] Erakogudesse on ikka läinud väga palju, suurematest muuseumidest läks Kiasmasse just siis, kui mul eelmine näitus siin avati, aga ma ise seda üldiselt väga palju ei jälgi.

Mul ei ole see nii oluline, kuhu nad lähevad, mulle on oluline neid teha ja teha näituseid. Näitus on minu jaoks mingi etapi lõpptulemus. Muidugi ka see on mulle oluline, et mu tööd mingil hetkel kuhugi edasi läheksid, sest ega ma neid endale ei taha koguda. Aga see, kuhu nad konkreeetselt lähevad, see mind nii väga ei huvitagi.

• Nojah, kui mul oli 2014. aastal Kumu näitus, siis sealt läks üks suur ruumiinstallatsioon Kumusse ja see on olnud väljas vist ühe korra. Eks see ole keeruline, muidugi. Mind huvitab ka see, et sellised tööd jääksid elavaks, et nende ülesehitus sõltuks pigem ruumist. Kumusse andsin samuti kaasa juhised, mis võimaldaks seda tööd erineval viisil installeerida. Aga eks ta on veidi keeruline teema.

Mõnes mõttes on ju hästi hea meel, kui läheb installatsioon kogusse, samas minu kui kunstniku jaoks töö justkui sureb selles ajahetkes või muutub ajalooks. See pole enam elus töö, ehkki seda eksponeeritakse samadel põhimõtetel, samadel tingimustel ka järgmisel korral, aga see installatsioon enam edasi ei arene.

Kui olen püüelnud sellise elusa teose poole, siis midagi läheb siin hiljem sellises seoses kaduma. See kogu, muuseumikogu eriti, jäädvustab ikkagi selle ajahetke, seda on ikkagi raske muuta sealjuures.

• Ma olen oma lõuendile maalitud maalidesse suhtunud nagu pintslilöökidesse. Üks näitus koosneb erinevatest maalidest, mis moodustavad terviku. Nad saavad liikuda edasi teise maali või teise installatsiooni sisse, kus nad hakkavad rääkima võib-olla hoopis mingit teist lugu, olenevalt sellest, mis nende kõrval on. Kui seda enam ei toimu, siis muidugi salvestuvad nad ainult selles hetkes, milles nad on, mis on nagu hea ja ka kurb samal ajal.
• Jah, võib-olla väiksemate töödega on isegi lihtsam, kui ta läheb kogusse ja on kureeritud näitusel, siis tekib dialoog teiste töödega ja ta on jälle mingis diskussioonis, elab oma elu. Suurema installatsiooniga on selline protsess raskem.
• Mis neist autoskulptuuridest siin mere ääres võib edasi saada?

Eks nad siin oota oma aega, võib olla jäävad siia ootama seda Golfi hoovuse seiskumist.

• Jah, mind huvitab see elusoleku hetk. Töö sisenemine ellu, nagu töö oleks elu osa. Et teos ei oleks mitte ainult steriilses galerii- või muuseumiruumis eraldiseisev väärisobjekt, vaid see, mis juhtub siis selle maaliga, kui ta saab siseneda ellu. Mis juhtub sellega, kui ta on osa argipäevast.
• Su loomingu kohta on öeldud ka seda, et otsid viisi, kuidas siduda omavahel traditsiooniline käsitöö ja maalikunst, neid on isegi vastandatud nagu maalikunst kuuluks pigem meestele ja käsitöö siis naistele. Oled selle vastandusega päri?

Kindlasti mitte. Mind ongi käsitöö väga huvitanud, see visuaalkeel pärineb mu maalidel ju käsitööst. Mustrid ja traditsioonilise käsitöö või dekoratiivkunsti võtted, mida kasutan, tulenevadki mõttest, et seal seda vastuolu ei ole. Ja miks see üldse mind alguses huvitama hakkas, tuleb tagasi mõelda lapsepõlvele, mil veetsin koolivaheajad tihti vanaema juures maal. Ta oli usklik, luteri usku, ja mu vanaema armastas öelda: käed rüpes istuda on patt. Ja iga kord, kui ta istus, ta tegi ka käsitööd. See on meie kultuurile väga tavaline, ma arvan, et naised teevad kõigi teiste tööde ja tegemiste vahepeal veel ka käsitööd.

Huvitav on sealjuures mõelda, kuidas see visuaalkeel sai tõrjutud meie maalikunsti traditsioonis. See on nüüd aja jooksul paljuski muutunud, isegi sellest ajast, kui mina hakkasin maalima ja maali õppima, aga see mõte on mulle jäänud siiamaani ning on kindlasti hästi oluline nüanss mu tööde lugemise juures.

• Tegelikult olen ma päris hea puhkaja. Pean end heaks töötegijaks ja ka heaks puhkajaks, mul on need kaks asja kenasti kokku saanud.
  • Merike Estna, intervjuu: Tõnu Karjatse, "Merike Estna: kui installatsioon läheb kogusse, siis pole see enam elus töö", ERR, 26.05.2024