PiibelRedigeeri

ProosaRedigeeri


  • Viimane inimene! Jah, ma võin vabalt kirjeldada selle üksildase olevuse tundeid, tundes ennastki armastatud soo viimase jäänukina, kelle kaaslased on lahkunud enne mind...
    • Mary Shelley, päevikukirje romaani "Viimane inimene" kohta (14. mai 1824)


  • Sirget paratamatuselõime on võimatu lõppsuunast kõrvale kallutada, iga liikumine edasi-tagasi ainult katsub seda teha; vaba tahe võib oma süstikut volipärast paika pandud nööride vahel liigutada; ja kuigi juhuse tegevusvabadus on paratamatuse sirgjoonte vahel piiratud, kuigi ta külgsuunalist liikumist juhib vaba tahe, kuigi need mõlemad teda käsutavad, valitseb vahetevahel ka juhus ja tema anda jääb viimane otsustav hoop.


  • Ma olen alati arvanud, et järjekindlus on kujutlusvõimeta inimeste viimane pelgupaik.
    • I have always been of opinion that consistency is the last refuge of the unimaginative...
    • Oscar Wilde, "Riietuse suhe kunsti", The Pall Mall Gazette, 28. veebruar 1885


  • Oma esialgses, arenemata ja pimesi kobavas olekus tekib näitemäng muidugi väljaspool teatrit, auahne kirjaniku kirjutuslaual; teatrisse satub ta esmakordselt siis, kui autor arvab, et tükk on valmis. Muidugi üsna pea (umbes poole aasta pärast või sedasi) selgub, et ei ole valmis; sest kõige paremal juhul rändab tükk tagasi autori kätte koos ettepanekuga, et autor seda kärbiks ja peale muu viimase vaatuse ümber teeks. Salapärastel põhjustel on just viimane vaatus alati see, mis tuleb ümber teha, täpipealt samuti, nagu on viimane vaatus alati see, mis laval kindlasti ära vajub ja millest kriitika leiab harukordse üksmeelega üles kõik tüki nõrkused. Tuleb imeks panna, et draamakirjanikud jäävad säärasest kurvast kogemusest hoolimata jonnakalt seisukohale, nagu peaks nende tükil ülepea mingi viimane vaatus olema.
    • Karel Čapek, "Kuidas sünnib näitemäng". Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn: Perioodika, 1981, LR nr 45/46, lk 7


  • [Salvor Hardin:] Vägivald on asjatundmatule viimane väljapääs.


  • Mõnikord uskusin, et mu raamatu ja elu viimane lehekülg on üks ja seesama, et kui mu raamat lõpeb, lõpen ka mina, suur tuulepuhang pühiks läbi mu tubade ja viiks leheküljed kaasa, ning kui õhk nendest suurtest valgetest lehtedest puhtaks on saanud, on tuba vaikne, tool, kus ma istusin, on tühi.


  • Ma olen avastanud, peaaegu eranditult, et ükskõik kui hästi ma tunnen iga oma sahtli sisu, avan ma midagi otsides alati vale sahtli. Ja kui see ongi õige koht, siis on otsitav asi viimane, mille ma sealt üles leian.


  • Olles lülitatud pidevasse infovoogu, osaleme kas passiivselt või passiivsemalt teiste elumustreis, mis tekitab harva võimaluse päriselt üksi olla. Vaikus paneb nihelema. Selle vaikusega on aga vaja sõbruneda: see on meie viimane vahend viimsete asjade ees.


  • Akadeemilises maailmas on võtmas maad vaikus, kuna vanem põlvkond kardab probleemidest rääkida, võib-olla neid isegi endale tunnistada, sest nii võib kellegi ülevalpool ära pahandada, ning nooremad vaikivad, sest tundub mõttetu enesepiinamisena vastu müüri lennata. Palju lihtsam on lihtsalt minema lennata... lõunamaale, põhjamaale, lihtsalt ära, minema siit. Kellel tiivad vähegi kannavad, need lendavad. „Ja lennaku!“ kõlab neile järelehüüe... Ainult et kui viimane on ära lennanud ja järele on jäänud üksnes lennuvõimetu kanakari, mis siis edasi saab?



LuuleRedigeeri

Pooleks naljad ja südamevalu —
see mu viimane ulakas viis.
Oma lahkumisminutil palun
neid, kes viibivad minuga siis,

et mu raskete pattude märgiks,
ja et olin ma eksinud tall,
lastaks surra mul vene särgis
tarenurgas ikoonide all.


ning õigust ratsapiits
taas mõõdab turul, vereaurust purjus,
kus poodi viimane patriits.


Tunded - need varjavad alati püünist.
Tunded, need kardavad alati tuld.
Pilkases pimedas viimane sulg
liueldes langes mu luigekostüümist.

  • Doris Kareva, "Öö oli pime ja suur oli maja" kogust "Ööpildid"


KirjandusRedigeeri