Frances Itani

Frances Itani (sündinud 25. augustil 1942 Belleville'is Ontario provintsis Kanadas) on Kanada prosaist ja luuletaja.

"Kohvikukompanii" muuda

Tsitaadid väljaandest: Frances Itani, "Kohvikukompanii", tlk Riina Ruut, 2021.

Väikeste asjadega oli lihtne. Tema tingimused olid samuti lihtsad. Ära tõsta asju ühest kohast teise - see ei lahenda midagi. Saa kõigest lahti. Vabane ummistustest, luba endale veidi õhku. Mõtle, milline nauding on elada tühjas majas. (lk 9)
Hazzley oletas, et kui Sal sunniks teda seletusi andma, peaks ta tunnistama, et see, milleni ta päriselt tahab jõuda, on oma elu uuesti loomine - oma elu, omaenese loo, selliseks, nagu ta tahaks, et see just praegu oleks. (lk 10)
Tal polnud kavas oma majast välja kolida, isegi kui selle omamine hakkas muutuma... nojah, koormavaks. Nii lihtne see oligi. Ta meenutas ladina keelt: onerisus tahendab ühtaegu nii kohustust kui koormat, jah, tõepoolest. Kohustused võivad olla rõhuvad. Mida rohkem on asju, teda rohkem on, mille eest hoolitseda, Asjad - just neid tahtis ta kõige vähem. (lk 10)
Mis puutub teadetetahvlisse, siis Marvini jaoks tähendas see vastutust oma ostjate ees, olgu nad siis lojaalsed või mitte. Ka uskus ta, et mitte iga inimestevaheline kontakt ei pea toimuma ekraanivirvendusena, kõigest ei pea säutsuma Twitteris, kõik ei vaja pöidlalaike. Vaatamata tehnoloogia pidurdamatule pealetungile näitas Marvin, et nii kaua kui tema on poe omanik, seisab ta hea selle eest, et ruumi oleks ka pliiatsile ja paberile, sulepeale ja tindile, knopkadele ja nööpnõeltele. (lk 12)
Ühe teate nurgale oli keegi joonistanud vikerkaare, pooliku päikese ja mõned vihmapiisad. See pilt tõi talle pähe sõna "parsek", avastuse hommikusest ristsõnast. Paar korda nädalas sai ta mõne sellise sõnaga otsekui puuga pähe. Parsekil oli midagi tegemist astronoomiaga, kaugustega. Ta oli selle tähenduse järele vaadanud, kuigi teadis, et ei kasuta seda kunagi. (lk 12)
Poe tagumisest otsast hakkas levima leivaküpsetamise lõhna. Seda tundes sulges ta silmad ja kiigutas end kandadel, kaotades peaaegu tasakaalu. Kunagi ammu-ammu oli ta ise leiba küpsetanud. Ühel teistmoodi ajal tema elus. Kõik tema põlvkonna naised kasvasid üles teadmisega, kuidas leiba tehakse. Isegi kui nad seda ise ei osanud, olid nad vähemalt näinud oma emasid tainast sõtkumas ja niiskeid rätikuid üle kleepuvate küngaste laotamas, mis salapäraselt laiusse ja kõrgusse kasvasid. (lk 13)
Cass oli alati olnud vaimustatud oma nimest, mille ema oli talle valinud - Cassandra ja selle müütilisest tagapõhjast. Tema hüüdnimeks oli Case - samuti emalt, kuid seda lühivormi kasutasid ainult lähikondlased ja tema elukaaslane, Rice. Kõikide teiste jaoks oli ta Cass või Cassie. (lk 16)
Heakene küll, mõtles ta, ma võiksin iga kell ühineda reedese pokkeriklubiga, mida Marvini tahvlil reklaamitakse. Või ma võiksin panna valge soki käe otsa ja maalida sellele huulepulgaga suu ning silmad kummalegi küljele ja õppida iseseisvalt kõhurääkimist. Õppida ära need seitse võimatut konsonanti - BFMPVWY. Niipaljukest ma tean, mul oleks edumaa. Niikuinii räägin iseendaga, nii võin samahästi rääkida ka sokiga peeglis, suu endal poolenisti suletud.

Mida ta sokile ütleks? Kõhurääkimine on ainult ettekääne, kas pole? Tähelepanu kõrvalejuhtimiseks, suunamuutuseks.

Üks asi, mida ta võiks kindlasti öelda, on see, et Lew surmast peale on ta olnud nii üksi, nagu üks inimene iial olla võib.

Ja mida sokk vastaks? (lk 17)

Võtnud endale kord selle aja, hakkas ta avastama ema raamatukogu rikkusi. Ta alustas kuningas Arthuri lugudest, mis olid tõlgitud keskinglise keelest, ja talle meenus päev, mil ema oli võtnud raamatu välja ja ütelnud otsustava häälega: "Gwen, see ei ole tõlge. See on erakordne lugu, mis on juhtumisi kirja pandud inglise - sinu emakeele - varasemas versioonis." (lk 27)
Ema raamatute sorteerimine oli veel pooleli. Mõned neist olid kastides, mõned riiulites, mis täitsid koridori seina kuni ülesviiva trepini. Brigg oli olnud seisukohal, et kogu kraam tuleks müüa kasutatud raamatute poele. Aeg-ajalt avaldas ta selleks jõuliselt survet, aga Gwen lõi kannad maasse ega andnud alla - see oh üks väheseid kordi, kui ta seda tegi. Neid kordi - trotslikult põlglikke - võis üles lugeda ühe käe sõrmedel. Nüüd aga, ei tea kust, kargas tema mõtetesse sõna "allaheitlik", ning kurgust kerkis imelik heli, pooleldi norsatus. (lk 27)
"Häda tuli inimeste peale," ütles ta Ricole, tsiteerides Arthuri lugusid. Ta püüdis kujutleda nutta tihkuvaid võõraid. Oodatakse, et temagi ütleks midagi. Haliseks rahvaga kaasa. Või ehk ei halisetagi seal üldse. Ehk on seal hoopis võimalik koos naerda.

Ta oleks vait ja kuulaks. Võib-olla saaks ta kellegagi sõbraks. Inimesega, kes, nagu temagi, on üksinda hulpima jäetud. Kes on teravalt teadlik sellest uuest üksiklase staatusest. (lk 28)

Pärast insulti nõudis Brigg, et tal oleks päevateki peal käeulatuses käsikell. See tuli panna kindlasse kohta, tema ainsa liikumisvõimehse käe, vasaku käe alla. Gwen kuulis barbaarset kill-kõll-kill-kõlli kogu märtsikuu ja aprilli veel takkaotsa, lõpututel ja masendavatel päevadel, mis päädisid surmaga.

Ja sellele lisandus veel miski: Briggi kurgupõhjast tuli samuti hääl, mehaaniline heli, staccato, mis ilmselt küll ei allunud tema tahtele: klik-klikk, klik-klikk.

Gwen tuletas endale meelde, et ta ei pea enam keset ööd vastama tõttama, kuna mees oma voodis karjub. Klik-klikk, klik-klikk. Palju kordi proovis ta end veenda, et mees on läinud. Aga ikka vaatas ta vilksamisi üle õla, kuigi ei tahtnud seda teha. Ta ei pööranud selga ukse poole - ühegi ukse poole -, kuigi teadis, et mees ei tule tagasi. Ta püüdis kuulatamist lõpetada, lõpetada kellahelina ootamist, mis kuulutab mehe viha ja komistab tema nõudmisi. Gwen oli kolinud mehe haiguse ajaks ühte vabadest tubadest, kuid tema und katkestati pidevalt. Pärast mehe surma jäigi ta teise tuppa, soovimata minna ruumi, mida nad olid kord jaganud. Miks ta oh türanni talunud? Tal polnud sellele vastust. (lk 29)

Dave'ile meeldis lugeda, talle oli alati meeldinud luule, mis sest, et teda lapsena pikki salme pähe õppima sunniti. Neil olid Tomiga olnud mitmed pikad vestlused Seamus Heaneyst, Patrick Lane'ist ja Lorna Crozierist; Percy Bysshe Shelley südamest, mis pressiti raamatukaante vahele, pärast seda, kui ta surnukeha Itaalia rannas põletati - nii väitis tema biograaf Marchand, keda Tom oli lugenud, kui poes olid vaiksed päevad. Dave'i pani kokkupressitud südame lugu imestama. (lk 48)
[Tom:]

Mida hakata peale kogu selle valuga?

Tunnistada kaotusi ja lõpetada ükskord

see halemeelne nutt?

Olen hakanud leidma omaenda

käega kirjapandud ridu:

"Kui palju päevi veel tuleb lootuseta rännata?"

Miski ei aita:

vaata,

isegi kuusirbi nõgusat serva

kõrgel taevas

on keegi närinud. (lk 50)

Kahjuks ei võtnud keegi vaevaks nüüd, kui ema oli surnud, Addiega ühendust pidada. On inimesi, kellel on perekondade kooshoidmisel võtmeroll, see on elu tõsiasi. Addie isa polnud see inimene; ta abiellus uuesti ja kolis Hispaaniasse, nüüd elas ta Sitgesis. (lk 60-61)
[Hazzley:] Mu vanemad panid mulle nimeks Hazel. Mu vanaema - emapoolne - oli sündinud Hazel Grove'is Cheshire's, üleval kirdes. Minu sündimise ajal töötas mu ema Victoria ja Alberti muuseumis, mis asub Londonis Cromwelli tänaval. Ta oli üks neist töötajatest, kes aitas pakkida sadu esemeid, mis viidi kusagile, kus polnud oodata nii tõenäolist pommitamist. Mõned saadeti hoiule isegi nii kaugele nagu Cornwalli. Muuseum suleti 1939, aga ainult lühikeseks ajaks. Rahvas tahtis, et see oleks avatud, kuigi isegi sinna jäänud asjad olid nende ohutuse huvides keldrisse viidud. Sõda nõudis oma, ja muuseumi kasutati pelgupaigana, viimaks aga sööklana. Aga ema töötas veel kaks päeva enne minu sündimist. Kui ta haiglas oli - sünnitamine tähendas tol ajal seitset kuni kümmet päeva voodis, komme, mida praegu peetakse barbaarseks -, saatis ta isa mu sündi registreerima. Vanem meesametnik registreerimisbüroos küsis, mis lapse nimeks saab, aga kui mu isa ütles "Hazel", ütles ametnik: "O1ge nüüd, mõelge veel. Nagu Hazelnut? Ei saa ju panna lapsele pähkli järgi nime." Niisiis muutis mu isa kirjapilti - pani ühe z-i juurde, tõstis tähed ümber ja lõppu y-i. Nii sai minust Hazzley. Ema ei olnud just vaimustuses, aga ta ei võtnud ka vaevaks hakata jändama paberimäärimisega, mis olnuks vajalik mu nime muutmiseks selliseks, nagu see pidanuks olema. Isa aga pidi varsti oma väeüksusesse tagasi pöörduma ja nad tahtsid veeta kõik hetked koos, kui ema haiglast koju sai. (lk 82)
[Hazzley:] Ma mäletan selgelt ühte kummalist seika. Veidi pärast meie Kanadasse tulekut nägi Lew ajakirjas reklaami, kus mees mõõtis oma naise pikkust, et osta talle õiges mõõdus triikimislaud. Naine pildil, kes kandis kleiti ja pitsilist põlle, nägi välja reibas ja õnnelik. Näinud seda pilti, otsis Lew ühel õhtul välja mõõdulint ja selgitas välja, kui pikk ma olen. Mul polnud aimugi, milleks see; ma ei olnud reklaami näinud ja Lew ütles, et tal on plaanis mulle üllatus teha. Järgmisel päeval saabus ta töölt koju, triikimislaud õlal. Triikimislauda oli mul vaja küll, aga kui ta mulle reklaami näitas, ei olnud ma rahul. Ta näis arvavat, et kingib mulle pileti reisiks maale, mille nimi on õnn. Ütleme nii, et siis sai ära otsustatud - tema triigib omad riided ja mina triigin omad. (lk 83-84)
[Hazzley:] Ma tõesti loodan, et tänapäeva noored naised saavad aru, mis minu põlvkonnaga tehti. Isegi seebireklaamides öeldi sulle, kuidas tuleb käituda. Oo jaa, sa võisid saada endale hea mehe, aga mismoodi sa teda enda juures hoiad? Tuleb kasutada õiget seebibrändi, vaat kuidas! Nojah, aga olgu selle seebi või triikimislauaga kuidas on. Meil läks kõik hästi. (lk 84)
Hazzley valas klaasi Pellegrinot ja kuulas vaikset jutuvada, mis jookide rüüpamise kõrvale oli sugenenud. Ta mõte läks jälle tühjadele pudelitele; ta pidi need kuidagi oma keldrist minema saama. Miks Lew viimastel aastatel jooma hakkas? Kas ta oli tõesti nii suures masenduses pärast muuseumitööst kõrvale jäämist? Seda küsimust oli Hazzley küsinud endalt alatasa. Ta oleks võinud Lew'lt otse küsida, aga ei küsinud. Miks? Sest Lew oli selle teema ümber loonud vaikiva ruumi. Sest ta oli korraldanud nii, et enamik tema joomahooge leidsid aset siis, kui Hazzley oli magama läinud. Sest alguses oli ta püüdnud asitõendeid, pudeleid ja pudelikorke peita, ja see oli nii lapsik, nii amatöörlik, nii naeruväärne. Aga kunagi ei õnnestunud tal peita alkoholilehka, mida ta terve öö läbi nende magamistoa õhku hingas. (lk 85)
Ühe korra oli Hazzley tõstatanud tema joomise küsimuse, Lew vaidles vihaselt vastu. Vaidles vastu väitele, et tal on probleem ja et joomine tapab teda. Ja siis äkitselt, sellepärast et ka Hazzley ägestus, kukkus tema vastupanu kokku. Tema väited lagunesid laiali ja ta nõustus. Alandlikult. Pomises, et jah, tal on probleem. Hazzley oli tummaks löödud, ta ei osanud rohkem rünnata. Ta palus, et Lew otsiks abi, ja mees lubaski seda teha, kuid ei teinud. Järgnevatel nädalatel ja kuudel korrutas Hazzley endamisi, et see on mehe probleem ja mees peab selle lahendama. Aga mees ei olnud küllalt tugev, ta ei tahtnud piisavalt; Hazzley teadis seda siis ja teab seda nüüd. Me ise veename ennast midagi tegema - või mitte tegema. Meie "ise" võib meile vingerpussi mängida. Lew suri alkohoolikuna, tema maks oli aastatega rikutud. Suri varem, kui oleks võinud.

Ta oli teda armastanud, väga. Aga oli lugematuid põhjuseid, miks tal oli hea meel temast vabaks saada, tema joomisest. Vaba mehe võimetusest iseenda eluga hakkama saada. Hazzley andis endast parima, et seda süüd mitte jagada. Miks peaks tema ennast süüdi tundma? Keegi ei süüdistanudki kedagi. Mees jõi, mees jõi liiga palju, mees suri. Hazzley jäi üksi koos teadmisega, et tema elu ei lähe võibolla kunagi paremaks sellest, mis see praegu oli. (lk 85)

Hazzley vahetas vannitoas riided hommikumantli vastu, proovis vältida pilku peeglisse, siis aga muutis meelt, nägi, et see on salendav peegel, meelitav peegel, ning nentis, et keha, mida ta seal näeb, on samasugune, nagu tal kunagi oli. Pole hullu, ütles ta peeglile. Ma ei lollita ennast. Aga meeldiv on näha seda, mis kunagi oli. (lk 105)
"Hirm," ütles Tom äkki. "Hirm võib olla peidetud, silma alt ära... mõnikord. Pärast 9/11 ei tahtnud keegi lennukiga lennata - vähemalt mitte vahetult pärast. Minu naine, Ida, ütles, et tema enam ei sõidagi kuhugi, aga mina broneerisin piletid ja tegin õige mitu reisi. Hiljem sain aru, et ma tegin seda hirmu ületamiseks. Halvad asjad olid juhtunud. Mõeldamatu sündmus. Mõeldamatu sündmustejada. Ma ütlesin endale: ma lähen lennukile; ma lendan ilma hirmuta. Kas see õudus võinuks tõesti korduda? Ma lendasin Edmontoni, Willile, meie pojale külla. Seejärel lendasin New Yorki, Guggenheimis üles pandud Rockwelli näitust vaatama. Aga ma ei lennanud hirmuta. Paljud neist, kes neil päevil, vahetult pärast 9/11 lendasid, olid hirmul. Aga me olime ka valvel. Me vaatasime pidevalt ringi, kas keegi käitub ehk imelikult. Lennujaamades, lennuki istmetel. Saate aru, mida ma ilmas pean? Ma nägin, et teised jälgivad. Püüavad samas seda varjata. Mehed takseerisid üksteist - mina niisamuti." (lk 150-151)
Üks asi, mis oli tõsi - selles oli ta kindel -, oli see, et Ida oli teda armastanud. Kunagi? Aga kas ta oli teda armastanud ka hiljem, nende abielus olles? Samamoodi, nagu tema armastas Idat? Nad olid koos palju aastaid ja neil oli kõik hästi. Nad olid olnud sõbrad, tõelised kamraadid. (lk 151)
Ta võttis mantli seljast ja riputas varna, mõeldes samal ajal sõpradele ja sugulastele, kelle sünnipäevadel nad koos emaga käinud olid, kui Chiyo veel laps oli. Neid kutsuti lõunale, või siis õhtusöögile. Kõik sõid korraliku kõhutäie: veiseliha teriyaki-kastmes riisiga, võibolla vokirooga nuudlitega. Mõnikord, kui oli saada värsket lõhet, või mis veel olulisem - kui seda saadi endale lubada, oli menüüs lõhe-tempura. Kui kõik olid söömise lõpetanud, tehti laud tühjaks. Mehed ja poisid läksid õue või elutuppa, samal ajal kui naised ja tüdrukud pesid nõud ja sättisid need puhvetikappi. Niipea, kui need tööd olid tehtud, toodi välja Jaapani teekann. Pandi tõmbama roheline tee, ocha. Mõnikord pakuti lihtsa rohelise tee asemel popkorni teed - genmaicha't. See oli Chiyo lemmik, sest sinna lisati pruuni röstitud riisi, et anda pähklimaitset. Aga see polnud veel kõik. Värvilised kausid täideti ääreni igasugu Jaapani küpsistega, arare. Vahel pakiti lahti kandikutäis järelejäänud sushi't. Lauale pandi jälle nõud - seekord väiksemad kui need, mida kasutati peatoiduks - ja kõik kogunesid tagasi ümber laua. Kõik see tipnes sünnipäevakoogi serveerimisega.

Kus olid nüüd kõik need teised tüdrukud? Kindla peale ei olnud nad elanud neljakümnenda eluaastani koos oma emadega. (lk 174)

Chiyo juurdles omaenda kogemuse üle. Kuidas ta oli mõnda aega arvanud, et lein kuulub üksnes talle. Ja siis pandi ta tunnistama, et teised on samas paigas. Meil ei lubata seda endale hoida, mõtles ta. Leina ei saa purki pista ja omada. See nõrgub välja ja ühineb leinaojade ja -jõgedega, mis on juba varem olemas, suundudes kurbuse ookeani poole, mida ei märgita kunagi ühelegi kaardile. (lk 200)
See ei olnud mööduv, üle minev seisund. Mitte täielikult. Kas ema oli kunagi lakanud leinamast Chiyo isa, kuigi ta suri aastakümneid tagasi? Võib-olla oli olemas mingi panipaik, kus leina hoiti. Panipaik, mis lubab sul edasi elada, tõusta pinnale ja astuda välja sellest jõest või voolust. (lk 200)
Ohverdus. Allam oli näinud teda sel hetkel ohvri rollis. Gwen ei olnud seda eneseohverdusena tajunud. Kas see oligi seisund, mis luuras tema elu pealispinna all? Võimalik, et mõned naised olid eneseohverduses paremad kui teised, ja tema oli kindlalt parim. (lk 209)
Tom mõtles Idale, sellele, kuidas Idal oli olnud harjumus pärast hammaste harjamist loputada suud leige veega. Tal olid tundlikud hambad või igemed, üks kahest; külma veega ei saanud ta üldse loputada. Veider asi, millele praegu mõelda. Kord oli Tom teda selle pärast narrinud ja Ida oli nutma hakanud. Nad olid olnud siis kolmekümnendates, võib-olla neljakümnendates. Tuli välja, et mitte ainult hambad ei olnud tal tundlikud.

Tom oli öelnud endale varem ja ütles ka nüüd: meil oli hea abielu, tundlikud hambad ja puha. (lk 228)

"Naer on tervislik, pole küsimustki."

"Selge see. Ma olin kunagi abielus, oi kuidas me naisega vahel naersime. Aga ta suri ära. Juba ammu," ütles Dave. "Sul sama lugu, Tom? Sa pole sellest eriti rääkinud."

"Minu Ida suri möödunud aastal. Võin niipalju öelda, et ma tunnen temast suurt puudust." Tomi hääl murdus, see üllatas teda ennastki.

"Selle peaks seadusega ära keelama," ütles Dave. Tema pilk oli kangelt otse ette suunatud.

"Mille?"

"Leinamise." (lk 229-230)

Järgmisel aastal saab ta kaheksakümmend. Enne sünnipäeva ja edaspidi iga kahe aasta tagant peab ta käima nägemist kontrollimas ja läbima mingi testi, selleks et oma juhiluba pikendada. Temalt võidakse nõuda juhtimiskogemuse tõestamist ja osalemist neljakümne viie minutilises rühmatunnis. Võimalik, et ta peab läbima ka maantee katse - kui peetakse vajalikuks loodetavasti seda ei juhtu. Ta oli vestelnud ühe oma kauaaegse sõbraga, kes oli selle kõik juba läbi teinud. Üks ülesanne oli olnud joonistada kell, mille osutid näitavad teatud aega. Sõber oli joonistanud küll perfektse sihverplaadi, kuid seejärel joonistas ta eraldi osutid ja asetas need kellast väljapoole. Sellega olid tema juhtimised juhitud! Tom ei tahtnud niisuguseid vigu teha. (lk 230)