Laev

Laev on veekogul liiklemiseks (sõitmiseks) valmistatud, piisavalt stabiilse ja hüdrodünaamilise kerega ning üldjuhul suurem veesõiduk. Laeval on reeglina vähemalt üks laevatekk ja vähemalt kajut (laevaruum) või tekiehitis. Laevast väiksemat sarnaste omadustega veesõidukit nimetatakse tavaliselt kaatriks või paadiks.

Ivan Aivazovski maal "Tallinna merelahing" (1846) kujutab Vene-Rootsi sõja ajal 13. mail 1790 toimunud lahingut, milles Venemaa Balti laevastik Vassili Tšitšagovi juhtimisel võitis Rootsi laevastikku.

Eugène Louis Boudin, Laevad Portrieux' sadamas (1873)

Carl Locher, "Tulelaev Skageni riffil" (1892)

Dora L. Wilson, "Laevad ankrus" (1900ndad)

Eleni Prosalenti (1870-1911), "Laevad merel", s.d.

Proosa

• Meri on kena küll, aga purjelaeva mehele on siuke vaikne, ilma lainekurruta ja hauduv meri see kõige hirmsam, ta on puhtaksraamitud söömalaud, vana vaenlane ise, kes võtab laulu suust ja üdi kontidest. [---]

Sõukses tuulevaikuses põle sul muud kut seesama pisike kajut, ja su kolm meest, ja pumba lõksumine, ja teki soe puu paljaste päkkade all. Ümber on meri nii hele, et võtab silmad valutama. Ja igaüks vaatab sulle otsa, sest sina oled "Lootuse" kapten, ja sinu süü pärast sai liha otsa, ja sinu süü pärast hakkab vesi haisema, ja sinu süü pärast on rotid laevas, ja sinu süü pärast on vesi pilsis ja tuleb pumbata.

• Juhan Smuul, "Tuulevaikuse lugu". Mihkli monoloogid. Muhu monoloogid. Rmt: "Muhu monoloogid. Polkovniku lesk", Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 74

• Esimesed tunnid pärast sadamast lahkumist on alati pidulikud ja täis pinget, olgu siis vihma või päikesega, ja ma ruttasin kärsitult tekile. Mind haaras nii tuttav ja meeltülendav täiskäigu tajumise tunne, milles ei puudu põhjendamatu uhkus ja rõõmsa osasaamise nauding. Olen alati olnud võhik purjeasjanduses, kõiges, mis puutub seisvasse või jooksvasse taglasesse, kuid laiuvate purjede vaatepilt selgaheidetud pea kohal — kui vaadata neid alt üles — on selline, et näha neid nendega kaasa liikudes on suurimaid ja omakasupüüdmatumaid rõõme, mis ei nõua pealegi eriteadmisi. Läbikumavad, raanokkadel teravate nurkadega lõppevad purjekumerused paisuvad tilal ja ümberringi. Nende lend on suletud mastide ja raade liikumatusse. Purjed viivad edasi aeglaselt lainetesse sukelduvat keret, ja neisse on püütud rinnutsi rõhuv ja paisutav tuul. (lk 207)
• Laeval möödub päev kiiresti. Alguses näib ta pikk; nii päike tõuseb ookeani kohal, lähevad segi aeg ja ruum. Jumal teab, millal kord õhtu tuleb! Ometigi unustad sa kella, näed varsti, kuidas lõunasöök lauale tuuakse, ja siis tuleb ka tõtlik öö. (lk 239)
  • Aleksandr Grin, "Lainetel tõttaja", tlk M. Käbrik, rmt: "Sädelev maailm. Lainetel tõttaja", Tallinn: Eesti Raamat, 1972

• Kõige müstilisem laeva juures on see, et ta võiks nüüdsama sõita teistelgi meredel. (lk 22)
• Aerud on laevade ripsmed. (lk 43)
• Kajakad on ankrud, mille laevad heidavad taevasse. (lk 49)
• Kui ookeaniaurik magab, näevad kõik reisijad unes, et nad ei reisi. (lk 50)
• Pühapäeval tahavad kõik laevad merele minna, sest merel ei ole pühapäeva. (lk 53)
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. Loomingu Raamatukogu, nr 2, 1974

• "Rotid põgenevad uppuvalt laevalt," ütles Xavier. "Kõik nad püüavad Ameerikasse, kõik, kellele oleme varjupaika andnud. Nad on võinud elada meie keskel ja siiski jääda iseendaks, olgu nad venelased, poolakad, juudid või hispaanlased. Aga mis ootab neid Ameerikas? Suur sulatusahi, mis nad varsti ümber muudab, kõik ühesugusteks ameeriklasteks. Aga nad arvavad, et Euroopa on hukkuv laev ja on õnnelikud, kui nad siit pääsevad."
  • Karl Ristikivi, "Lohe hambad", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970, lk 248

• Elu on tõepoolest nagu laev — see tähendab, nagu laeva sisemus. Sel on veekindlate vaheseintega eraldatud osad. Sa väljud ühest, paned uksed riivi ja pitseerid kinni ning leiad end teisest osast.
  • Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, Tallinn: Sinisukk, 1996, lk 342

• Tema laevareis oli alanud. Suure, valge laevaga! Suure laevaga ja vägevate hõisetega! Tuhvlid pole ühtigi lööpas! Miks Isa peab nõnda ütlema? See on suur, valge laev. Laeval võib värske õhu kätte minna, vaadata sinist taevast, lasta päikesel valutavaid põlvi ja küünarnukke soojendada, ning suurt jõge sisse hingata. (lk 11)
• Laura saab suurel jõel ujuval laeval aru, mis on vaba­dus. Millest on jutt, millest kogu aeg räägitakse. Nõnda umbes hakkab aimama. Vähemasti sinnakanti. Vesi ja tae­vas. Tuul ja päike. Rõõm kalakestest südames. Laev, mis taltsalt ujub sinna, kuhu sa, inimlaps, kõige kuumemalt ihkad. (lk 12)
  • Māra Zālīte, "Viienäpu", tlk Hannes Korjus, Muraste: Randvelt Kirjastus, 2015

Luule

Kuldrannake,
mil jõuab laev su kaldale!

Ma ohkan siin kui väsind lind,
et vaikne elumere pind
ja torm ei laeva lendes a'a –
nüüd hilja sinu randa saa!

• Ado Reinvald, "Kuldrannake" [1875], rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637–1965", koostanud Paul Rummo, 1967, lk 103–104

Laev eksind põhja merele,
ta mehed meresse langend —
üle jäänud on üksainuke,
külmast sellegi käed kanged.

Ei laeva jõua ta juhtida,
pool omapääd luusib see veedel.
Ei laeva jõua ta juhtida,
laev sõuab juhuse teedel.

• Juhan Liiv, "Merehädaline" kogus "Juhan Liivi luuletused", Tartu: Noor-Eesti, 1910

• Trotsides katastroofi

tormipuskarit rüüpab laev.

• Heiti Talvik, "Dies irae" 12 kogus "Kohtupäev", Tartu: Eesti Kirjanikkude Liit, 1937

 Homme astume laeva ja sõidame teise randa,
 mitte et võimatut püüda — meri ja müürid on üks.

• Karl Ristikivi, "Kuidas võib õis, puhkenud elavast oksast" kogus "Inimese teekond" (1990), lk 14

meid kõiki maha jätab valge laev,
kuid sadamad on igale meist lahti.
Kui ainult unistada oleks mahti,
saaks ookeaniks umbne vanglakaev.

• Karl Ristikivi, "Hårsfjärden, fantaasia g-moll" I kogus "Inimese teekond", Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 35

Pärast surma ma saan oma laeva,
mille tulesid ise ei näe.
Enne seda, mu kallis, sain taeva
ja õitseva maa sinu käest.
...
Pärast surma ma laeva ei vaja.
Olles elus, ma palun Su käest:
ära iial mind minema aja,
minu viimaseks laevaks jää.

• Juhan Smuul "Viimane laev"

Laev tõstetud purjedega
mu rannale ligineb.
Ma aiman, ma tunnen seda ---
ja seisan, selg higine.

• Doris Kareva "* Laev tõstetud purjedega", rmt: "Armuaeg", Tallinn: Eesti Raamat, 1991, lk 239

Väga vaikne. Läänemeri loksub.
Kuskil kaugel upub üksik laev.
Süda rinnus õnnelikult tuksub.
Homme tuleb jälle ilus päev.

• Vladislav Koržets "Ood saabuvale ööle" Sirp, 18.08.2017

Film

• Laeva ehitamisega pilvi ei peata.
  • Eikeegi (Nobody) filmis "Surnud mees" ("Dead Man", 1995)  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud)}?