Liina Pihlak

Liina Pihlak (aastani 1963 Liina Sang; 26. aprill 1937 Ruhja – 21. juuli 2019 Tartu) oli eesti kunstnik, kes töötas peamiselt teatri- ja telekunstnikuna. Tema vanemad olid luuletajad Kersti Merilaas ja August Sang.

"Elu puu"

Tsitaadid postuumsest mälestusteraamatust: Liina Pihlak, "Elu puu", 2021.

• Mälestused on auklikud nagu vana pajapõhi. Miks mäletame just seda ja mitte teist? Mälu valib midagi mäletamiseks, midagi äraunustamiseks. Vöid üritada oma mälestustes olla aus, aga küllap hilisem läbielatu paneb su tegema möödunus tahtmatuid korrektuure. (lk 5, moto)
• Dokumendid on kuivad: mees sündis, võttis naise ja suri. Paljas kondiklõbin. Küll tahaks liha luudele kasvatada! Paraku on minul paadunud materialistina hingede rändamisse raske uskuda või nägid nad (hinged) mind läbi ega andnud end sellepärast kätte. (lk 16)
• Isa ja emaga olen nüüd vahel kõnelnud, neilt nõu küsinud ja seda ka saanud. Ihkaks uskuda, et nad on ka mujal olemas kui minu peas, olen vanaks jäänud ja surnutele ehk lähemal.

Nad on läinud, jättes meile ainult napid märgid vanadesse meetrikaraamatutesse ja endast meie sisse salapärased osakesed - geenid. (lk 16)

• Püüan taastada mälupilte inimestest, kes on olnud mulle tähtsad ja armsad. Eelkõige muidugi isast ja emast, kuid kardan, et minu lugu tuleb ikkagi üsna enesekeskne. Samuti kardan, et mälestused kallitest ja olulistest inimestest on vägagi subjektiivsed, ikka läbi enda. Kuidas see teisiti olla saakski? Kuidas küll olla objektiivne? Ka kaks ühes suunas vaatavat inimest võivad näha erinevaid asju. Pealegi on mälu valiv ja valikuprintsiip segane. Nii et kirjutan küll tõtt... aga mitte kogu tõtt. (lk 16)
• Siiski oli nii, et meie esimene dokumentaalselt tõestatav esiisa elas 18. sajandil ja ta nimi oli Jaan. Ta sündis, võttis naise ja suri - see on kõik, mis meil temast teada on. (lk 16-17)
• Vanavanaisa Aini ja tema pere saatus on mind vaevanud sestsaati, kui sellest kirikukirjadest lugesin. Ain ilmub mu ette Vargamäe Andresestki süngema kujuna, tõelise kollina. Ainile sünnitasid tema kaks naist 21 last (neid võis olla rohkemgi, sest esimese naise Eva lapsi, kes surnult sündisid ja ristimata jäid, kirja ei pandud). 21 lapsest jäi ellu 7 - hull arv ka selle aja kohta, kui lapsi suri kui loogu. Aini naistest esimene - Eva — suri 44-aastaselt, Tiiu, minu vanavanaema, sünnitas 11 last, mattis neist 7 ja suri 48-aastaselt. Kui sama oleks juhtunud Aini pudulojustega, siis oleks ta olnud väga halb peremees. Vana Ain ise elas 75-aastaseks ja häda polnud tal midagi. Võib-olla olen ebaõiglane, võib-olla oli ta kena inimene. Kuskilt pidid ju tema pojalapsed, minu isa August ning onud Ilmar ja Endel, oma iseloomu pärima. Nad kõik olid toredad mehed, targad, südamlikud, huumorimeelega. (lk 17)
• Mäletan vanaisa kodu lihtsat sisustust: köögis oli puupliit ja hädavajalikud mööblitükid, magamistoas kõrge kapp ja puust voodi treitud nuppudega kõrgetes voodiotstes, elutoast mäletan kummutit, mille peal olid lapsele huvitavad iluasjad: kaks kõrget rohelisest klaasist juugendstiilis vaasi (loomulikult ei olnud mul tol ajal aimu, et see juugend on), mõned fotod ja suur merikarp, mis kõrva juures kummaliselt kohises. Kummutil oli puuraamis peegel. Kindlasti oli vanaisa juures pommidega nikerdatud kell ja vana vaskse koluga kohviveski — mõlemad pulmakingiks saadud. Hiljem rippus see kell onu Ilmari seinal ja mõõtis seal tunde lüües aega, vana kohviveski jahvatas aastate kestel meie perele ube. Sellest jahvatusest keedetud kohvi juues olen mõttes oma lapsepõlvekodus palju ilusaid tunde veetnud. Kogu vanaisa mööbel oli pärit vanaisa-vanaema abielu algusaastatest ja täiesti erinev meie Tartu kodu kolmekümnendate stiilis mööblist. Igatahes oli see pudi-padi nii huvitav, et väike viieaastane Maarja sealt salaja mingeid nipsasju näppas ja meie ehmunud ema ahastuse äärele viis - "Mõtle, minu laps ja varastab!". Vidinad viidi vabandustega tagasi ja vaene Maarja sai kõvasti hurjutada. (lk 21)
• Kahjuks on vanavanemate noorpõlvepilte ainult mõned üksikud. Pildistamine oli suur asi, selleks pandi ilusti pühapäevariidesse ja mindi piltniku juurde. Vanaisa sõdurina, vanaisa portree, pulmapilt - see on peaaegu kõik. Imekena on perekonnapilt kahe väikese pojaga, väike August pikkade blondide lokkidega. Vanaema oodanud tütart ja kui siis poiss tuli, olevat ta teda natuke tüdruku moodi ehtinud, nii räägiti. Veel väiksemal Ilmaril pole lokke ollagi, aga see-eest on tal seljas kleidike. (lk 23)
• Oma mõjutajate kohta on isa ise 1930. aastate keskpaigas öelnud: "Mõjutanud on mind enim Visnapuu, kelle mõjust olen vabanenud; Adams, kelle mõjust pean vabanema, ja Heine, kelle mõju praegu on kõige sügavam." Julgen arvata, et Heine lihtsa selge vormi mõju kestis kaua, võib-olla koguni isa elu lõpuni. (lk 23)
• Üliõpilasena sai isast üliõpilasseltsi Veljesto liige, tema akadeemiline isa oli Bernard Kangro. Nimetan siinkohal seltsi liikmetest mõned isa sõbrad: kunstiteadlane Volli Erm, Heiti Talvik, Karl Ristikivi, Boris Kabur, Laur Tamm. Veljesto oli vabameelsem kui mitmed seltsid ja korporatsioonid, kus peeti au sees vanade saksa korpide kombeid. Selts asutati vabameelsete filoloogide poolt 1920. aastal, vapiks VVV - vabadus, võrdsus, vendlus - Prantsuse revolutsiooni õilis lipukiri. Hiljem võttis külalisena seltsi koosviibimistest osa ka minu ema. Eriti jäid emale meelde mardiooperid - vaimukad pilaetendused päevateemadel, mille tekstid tegi sageli Ott Kangilaski. Teemaks kultuurisündmused, ka poliitika, aga ikka vaimukad, esitatud riuklikust vaatenurgast. (lk 31)
• 1936. aasta suvel tegi isa aga sellise hullu tüki, et võttis naise ja täpselt üheksa kuud hiljem said nad esimese lapse. Vanaema Akelina olevatseda kuuldes minestanud - poiss on hull, tal ju kool pooleli! Aga mis teha, kui neile mõlemale tuli peale selline meeldiv hullus, tänu millele meie kolmekesi ja veel mitu nooremat inimest olemas oleme (lk 33)
• Emagi ei teadnud oma pärisisast, alles palju hiljem, kui ta oli juba täiskasvanu, söandas vanaema selle loo tütrele ära rääkida, siis ka ainult nappide faktidena. Tolleaegsete moraalinormide järgi oli tegemist suure häbiga, mis mu vaest vanaema surmatunnini vaevas. "Olen suur patune," ütles ta tihti ja kõik elus ette tulnud õnnetused - nagu noorema tütre surm — olid karistuseks selle patu eest. Vaene vapper vanaema, kes elas nii kitsa moraaliga ajal, aga suutis reeglitest üle astuda! Vanaema keelatud ja salajases armastuses on minu jaoks salapära ja romantikat, võib-olla just sellepärast, et ma sellest väga vähe teadsin. (lk 33-34)
• Loomingu toimetajast Semperist olen minagi lapsepõlves luuletuse teinud:

Lind laulab puu otsas: Pissile tahan, pissile tahan!

Juba onu Semper jooksebki potiga.

Ju oli mulle jäänud temast mulje kui eriti abivalmis isikust. (lk 35)