Mirkka Rekola

Mirkka Elina Rekola (26. juuni 1931, Tampere, Soome – 5. veebruar 2014, Helsingi) oli Soome kirjanik ja tõlkija.

Luule muuda

Valge kivi paistis. Ma ütlesin luik,
ja luik ujuski seal,
ma ütlesin lenda, ja ta sirutas kaela,
avas tiivad ja lainetel tallas.
Maailm - see on tegusõna,
lenda, valge, üle vete.

Mirkka Rekola, "*Valge kivi paistis. Ma ütlesin luik...", tlk Timo Maran, rmt: Timo Maran, "Las ma ümisen", 2015, lk 37

Kiiguvad järved, kiiguvad metsad,
sinipunased pajulilled
kiiguvad pea peal,
rahustavad päevad.
Õõtsuva suitsuga,
heinakõrguse käekirjaga,
justnagu laps,
kirjutab see maa mulle.

Mirkka Rekola, "*Kiiguvad järved, kiiguvad metsad...", tlk Timo Maran, rmt: Timo Maran, "Las ma ümisen", 2015, lk 38

Tuleb kõnelda
nii nagu mu sõnades
oleks ikka hääl
kui vastaksid kõigile enda ümber
selles tuules
mis tuleb algusest
käib üle ja ümber lakkamata
siin me oleme
nii ühevanused
et võiksime hüüatada samal ajal.

Mirkka Rekola, "*Tuleb kõnelda...", tlk Timo Maran, rmt: Timo Maran, "Las ma ümisen", 2015, lk 40

Mis on tasakaal,
küsimus,
vastandumata meel,
et see ei kõiguks,
kord lähemale, kord eemale.
Ootasin hetke,
ja kohe kui pääsesin sinna,
hakkas taevas hajuma
läbi kuu ümara värava.

Mirkka Rekola, "*Mis on tasakaal...", tlk Timo Maran, rmt: Timo Maran, "Las ma ümisen", 2015, lk 41

Liblika tiibadel on selline ilme,
arvad, et ta vaatab sind,
kui ta vaatab kõrvale, elu poole.

Mirkka Rekola, "*Liblika tiibadel on selline ilme...", tlk Timo Maran, rmt: Timo Maran, "Las ma ümisen", 2015, lk 42

Tõbi, sulle mis surmauni,
sõnasid nakatab.
Oma mustavat keelt on targem
suulakke suruda.
Sinu kõrvale tasakesi
poetumas ravija põletav käsi.
...

Mirkka Rekola, "Paranev", tlk Timo Maran, rmt: Timo Maran, "Las ma ümisen", 2015, lk 44

Roheline hämarus silmis, puud
just nagu eksitamas,
ja minul on kepp vasakus käes.
Vaatan fotot suguvõsa kokkutulekust,
rühm inimesi metsalagendikul,
kaks neist seisavad seljaga.
Aga kui vaatan metsa, teritan
pilku, ja seal nad ongi,
nende näod on puude seas,
ilmselgelt, mets ongi peegel.

Mirkka Rekola, "*Roheline hämarus silmis...", tlk Timo Maran, rmt: Timo Maran, "Las ma ümisen", 2015, lk 46