Nahkhiir

(Ümber suunatud leheküljelt Nahkhiired)
Hans Holbein noorem, nahkhiireetüüd (u 1523)
Albert Joseph Pénot, "Nahkhiirnaine" (u 1890)
Ernst Haeckel, nahkhiired teoses Kunstformen der Natur (1904), tahvel 67: Chiroptera
Biho Takashi, "Nahkhiir ja kuu" (1910)
Sergei Sudeikin, afišš "Nahkhiire" lavastusele (1920ndad)

Proosa

muuda
  • Looduse kauneimaid vaatepilte on, kui kuu neelab alla nahkhiire. (lk 31)
  • Inimene muutub nahkhiireks, sest tal tuleb lendama hakata igaveses öös. (lk 45)
  • Ükski teine lind peale nahkhiire pole suutnud oma käsi varrukatest välja tõmmata. (lk 47)
  • Nahkhiir paneb ehavalguse silmi pilgutama. (lk 48)


  • Teis­pool järve lüpsavad naised lehmi – ka sääl on talu –, ja ise laulavad piimasorinale kaasa, kuna sääsed tantsivad õhus ja mängivad inisevalt viiulit. Nahkhiired, otsides valget, lendavad sulps ja sulps lüpsikusse ja siis märgade nõretavate tiibadega välja, pritsides naiste silmad piima täis, et need peavad vahetevahel katkestama laulu, ning suured lehmad vaatavad vagusalt üle õla tagasi, et mis sääl oli.



  • Meie oma kogemus annab põhilise materjali meie kujutlusvõime jaoks, mistõttu viimane on piiratud ulatusega. Sellest pole abi, kui püüame kujutleda, et meie käsivarte külge kinnitub lennunahk, mis võimaldab meil videvikus ja koiduajal ringi lennata ning putukaid suhu püüda; et meil on väga vilets nägemine ja et me tajume ümbritsevat maailma peegeldunud kõrgsageduslike helisignaalide abiga; ja et me veedame päevaaja pea alaspidi pööningul rippudes. Niivõrd, kui ma suudan seda kujutleda (mitte eriti), ütleb see mulle ainult seda, mis tunne oleks minul käituda nii, nagu käitub nahkhiir.


  • [S]einad olid hellusest lapiliseks kulunud. Päike, niiskus ja tolm olid oma töö küll teinud, kuid olemuse jätnud puutumata. See oli seinte süda, mis öösiti vaikselt hingas nagu nahkhiir, pea alaspidi.
  • Ene Mihkelson, "Roheline tänav", Vikerkaar 10/1988, lk 4-5


  • Öös teie ei lenda, pääsukesed. Lendavad ainult ahistused ja nahkhiired. Või ongi nahkhiir teie öökuju? Libisev valgusse nagu äraspidine Ikaros. Pimeduseriigi väike lunaatiline astronaut.

Luule

muuda

Ja kuigi juba nahkhiir vaikselt liugleb
ja enam pääsuke ei vidista,
üks üksik kumalane siiski laulab
oaõies!


                           Nahkhiir,
            kes püsib pea alaspidi või otsib mida-
                    gi söögi-

poolist, pingutavad elevandid, maas veerlev metshobune,
                väsimatu hunt puu
    all, nihkumatu kriitik, kelle nahk tõmbleb nagu
                hobusel, kes tunneb kirpu, pesa-
    pallihull, statistik – üksteise järel
        võib loetleda juhtumeid, kui
        keegi tahab; ei ole ka kohane
            põlastada "äripabereid
                    ja

kooliraamatuid"; kõik need nähtused on tähtsad.


Sul koolis käies võõraks jäi see klass,
kus suur Minerva pää on uksel vapiks,
portjeeks ürgvana vosvorsilmne kass
ja sarkofaagid pärgamendi-kapiks.

Sääl kustutavad, kui on käimas loeng,
nahkhiired tahvlilt salapärast šrifti,
ja kurjal sisinal Meduusa soeng
papiirusele pritsib musta kihvti.


Kesk niisket keldrit, videvat ja ahast,
laest ripuvad nad, alaspidi pea,
ning avastanud nende tumma rea,
me võpatame justkui endest pahast.

Nad näivad koosnevat vaid luust ja nahast.
Me nende elust midagi ei tea.
Nad päikest pelgavad ja neil on hea
ööhämaras vaid, keset valgust vahast.

  • Kalju Kangur, "Nahkhiired" kogus "Portselantantsud" (1981), lk 12

Kirjandus

muuda
  • Thomas Nagel, "Mis tunne on olla nahkhiir?", tlk Tiiu Hallap, Akadeemia 10/1996, lk 2098-2108