Elizabeth Alexander

Ameerika Ühendriikide luuletaja

Elizabeth Alexander (sündinud 30. mail 1962 New Yorgis) on USA luuletaja, esseist ja näitekirjanik.

Elizabeth Alexander, 2015.

Luule muuda

Mu ema armastab võid rohkem kui mina,
rohkem kui kes iganes. Ta lõikab kamaka küljest
tükke ja sööb seda paljalt, seletades,
kuidas koor klopitakse võiks! Lastena
sõime kalkuniliha praetuna sidruni
ja võiga, võid ja juustu rohelistel nuudlitel,
võid, mis sulas väikestes loikudes keset
Yorkshire'i pudingut, võid, mis oli parem
kui praekaste ja värvis valge riisi kollaseks,
võid, mis glasuuris maisi libisevate ruutudena,
võid kui laavat maisitangudest
valgetes vulkaanides, võid, mis pehmenes
valges kausis, et seda saaks hõõruda kreemiks
valge suhkruga, võid kadumas
vahtu klopitud kartulitesse, koos ananassiga,
sulatatud ja tarduvat võid, mis valati
pannkookidele, võid, mis lakuti taldrikult
koos sooja Alaga siirupiga. Kui kujutlen
vanu häid aegu, muigan rasvaselt
koos vennaga, olles vaadanud, kuidas tiiger
jälitab omaenda saba ja muutub võiks. Me oleme
Mumbo ja Jumbo lapsed vaatamata
ajaloorevisjonile, vaatamata
meie vanemate pingutustele, särame seestpoolt
väljapoole, sada megavatti võid.

  • Elizabeth Alexander, "Või" ("Butter"), poets.org; esmatrükk luulekogus "Crave Radiance: New and Selected Poems 1990–2010", Graywolf Press, 2010
    • Luuletus viitab Helen Bannermani lasteraamatule "Väikese Musta Sambo lugu" (1899), kus Lõuna-India poiss Sambo kohtab nelja tiigrit, kes lõpuks ajavad üksteist taga nii kiiresti, et muutuvad selitatud võiks, millest Sambo vanemad Mumbo ja Jumbo pannkooke teevad. Uuemaid väljaandeid on toimetatud, et 19. sajandi kõnepruuk ei mõjuks tänapäeval solvavalt.  (Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)


Iga päev tegeleme oma asjadega,
kõndides üksteisest mööda, vaadates üksteisele
silma või mitte, rääkides peaaegu või päriselt.

Kõik meie ümber on müra. Kõik meie ümber on
müra ja võsa, okkad ja lärm, igaüks
meie esivanematest me keeltel.

Keegi õmbleb äärist, nõelub kinni
auku mundris, lapib rehvi,
parandab asju, mis vajavad parandamist.

Keegi üritab kuskil muusikat teha,
paari puulusikaga õlitrumlil,
tšello, maki, suupilli, häälega.

Naine ja ta poeg ootavad bussi.
Põllumees uurib muutuvat taevast.
Õpetaja ütleb: Võtke pliiatsid välja. Alustage.

Kohtume üksteisega sõnades, sõnades, mis on
ogalised või siledad, sosistatud või hüütud,
sõnades, mida tuleb uurida, üle kaaluda.

Me ületame kruusateid ja kiirteid, mis tähistavad
kellegi ja siis teiste tahet, kes ütlesid:
Ma pean nägema, mis on teisal.

Ma tean, et tee viib kuhugi paremasse paika.
Peame leidma koha, kus meil on turvaline.
Kõnnime sellesse, mida me veel ei näe.

Ütelge otse: paljud on selle päeva eest surnud.
Laulge surnute nimesid, kes meid siia tõid,
kes rajasid rongirööpaid, ehitasid sildu,

korjasid puuvilla ja salatit, ehitasid
kivihaaval säravaid ehitisi,
mida siis hoidsid puhtana ja mille sees töötasid.

Ülistuslaul võitlusele, ülistuslaul päevale.
Ülistuslaul igale käsitsi kirjutatud sildile,
nuputamisele köögilaudade taga.

Mõne sihiks on armasta oma ligimest nagu iseennast,
teisel eelkõige ära tee kahju ega võta rohkem
kui sul vaja. Mis siis, kui võimsaim sõna on armastus?

Armastus, suurem kui abielus, pojalik, isamaaline,
armastus, mis heidab avarduva valgusvoo,
armastus, mis ei pea ennetama ülekohut.

Tänases teravas sädeluses, selles talveõhus
saab teha kõike, alustada iga lauset.
Alguses, äärel, tipus,

ülistuslaul selles valguses edasi kõndimisele.