Vikitsitaadid

Jänes

(Ümber suunatud leheküljelt Jänku)


Jänes (Lepus) on jäneseliste seltsi jäneslaste sugukonda kuuluv perekond.

Albrecht Dürer. Noor jänes (1502)
Hans Hoffmann. Jänes metsas (1585)
Rosa Brett (1829-1882), "Etüüd kahe jänesega", s.d.
Johann Georg Seitz (1810-1870), "Vaikelu jäneste ja köögiviljadega", s.d.
Elihu Vedder, "Noor Marsyas jäneseid lummamas" (1878)
Bruno Liljefors, "Jänese-etüüdid" (1885)
Pekka Halonen, "Talvepäev" (1895)
Niels Peter Rasmussen, "Jänes talvemaastikus" (1909)

Rahvalaul

muuda

Oh sa vana valgõ jänes,
Koh sa eelä üüse ollit?
Poksa mõisah talli pääl!
Tulli maaha valgõt kaema,
Nipse-näpse kõtutävve,
Kesvä’ oll’ kuvvõkeerulitsõ.
Kaara katsakandilitsõ.
Lätsi alla juuma,
Johtu herrä püssägä,
Katõ paari hurdaga.
Püss läts valla, piu-pau,
Hurda’ takah, hiu-hau,
Mõtsaladva liu-lau!
Ära tapi jänesekõsõ,
Innõmuistsõ eläjäkõsõ!
Sjaksa latsõ, padakunna,
Söövä lihha, niu-niau,
Kahvli-väidse, kliu-kliau!
Olõ terve tarõ tüdär,
Kiä luu kokko koräs,
Köüdi valgõ räti sisse,
Veie mõtsa kannu otsa,
Säält sai jälle jänesekene,
Innemustine eläjäkene!

  • "Valgõ jänes", seto rahvalaul

Proosa

muuda
  • Emajõe kaevamist on mõned pidanud Fählmanni omaks luuleks, kuid sel lool leidub alus tõesti rahvasuus; mõnikord ei nimetata jõe nime, vaid loomad kaevavad lihtsalt jõe.
Võhandu jõe teab rahvasuu niisama tekkinud olevat kui Emajõe. Võhandus määratakse aga sihiajajaks jänes, kuna muud loomad kaevanud. Jänes jookseb siia-sinna, sellepärast jõgi nii kõver ja keeruline.
  • Matthias Johann Eisen, "Eesti vana usk", III peatükk "Elemendid"


  • Jänes esineb praeguse rahvausu järele sagedasti õnnetuse ennustajana. Alati ei ole ometi jänes säärases kuulsuses olnud. Muiste peeti teda palju enam pühaks loomaks. Missugused olud talle pühadusekuulsuse andsid, on raske kindlaks teha. Kõigiti arvati teda vagaks loomaks, keda keegi ei tarvitsenud karta. Siiski kartis teda muiste lambakari, kui jänes ta juurde jooksis. Lambad kargasid tuhatnelja laiali. Jänes aga hakkas selle nähtuse üle nii valjusti naerma, et ta pealmine mokk lõhkes, ja nii lõhkiseks on ta mokk tänapäevani jäänud.



  • Sel momendil astus Bazin spinati ja omletiga sisse.
"Katsu, et sa kaod, õnnetu!" karjus Aramis, visates oma kaloti talle vastu nägu. "Mine tagasi sinna, kust sa tuled, ja vii kaasa see õudne juurvili ning kohutav magussöök! Mine! Too üks pekitud jänes, rasvane kukk, lambakints küüslauguga ja neli pudelit vana burgundia veini." (lk 265)
  • [Athos:] "Pole kõrbe, kus lind üle pea ei lendaks, kala veest ei hüppaks või jänes oma urust ei tuleks, ja ma usun, et olgu see siis lind, kala või jänes - kõik nad on kardinali nuhid." (lk 430)


  • "Öökull," alustas Jänes ilma pikemata, "sina ja mina oleme ainukesed, kellel on mõistust peas. Teistel pole seal muud kui paljas pahn. Nii et kui siin Metsas mõtlemist vaja läheb - ma ütlen mõtlemist -, siis tuleb ikka meil kahel seda teha."
"Jah," vastas Öökull. "Seda'nd küll." (lk 166)
  • "Jänes on ikka tark küll," lausus Puhh mõtlikult.
"On jah," oli ka Notsu nõus. "Täitsa tark kohe."
"Ja mõistust on tal kah."
"Jah," kostis Notsu. "Seda tal on."
Tükk aega vaikisid mõlemad.
"Eks sellepärast ta vist ei saagi kunagi millestki aru," lisas Puhh lõpuks. (lk 204)


  • "Kindlasti te murrate nüüd pead, miks me pidime kõik need kotid kaasa võtma?"
[---] Vimes pöördus jälle preili Beedle'i poole ja ütles: "Noh, see on lihtsalt oletus, aga siin on näha palju jäneseluid ja ma olen kuulnud, et ainult jäneselihast toitudes võib ära surra, kuigi ma ei tea, miks see nii on."
Preili Beedle lõi särama. "Teate, komandör Vimes, te tõusite just praegu minu silmis! Jah, jäneseliha on olnud härjapõlvlaste nuhtluseks! Nagu ma aru saan, ei leidu jäneselihas üht hädavajalikku toitainet ja keha jääb sellest ilma, kui midagi juurde ei sööda. Abi on peaaegu igasugusest rohelisest kraamist, aga meeshärjapõlvlased arvavad, et õige söök on ikka jänes kepi otsas." Preili Beedle ohkas. "Päkapikud teavad seda ja on hea toidu osas täiesti fanaatilised, nagu peaks olema igaüks, kes on palju aega maa all. Härjapõlvlastele pole aga keegi vaevunud rääkima ja ega nad ei kuulaks niikuinii, seepärast ongi nende osaks halb tervis ja enneaegne surm. Mõned jäävad muidugi ellu, peamiselt need, kes eelistavad rotiliha või söövad ära terve jänese, mitte ainult need osad, mis on kõigile arusaadavalt söödavad, ellu jäävad ka need, kes lihtsalt söövad köögivilju." (lk 175)


  • Samal ajal jooksis vee- ja mudasambaid tekitades otse minu poole suur, üleni mudane jänes. Tal vedas sama vähe kui minul: tema põikab vasakule — ja miin kukub vasakule, tema teisele poole, ja too äraneetu sinnasamasse. Nähtavasti täiesti hullunult jooksis ta vett ja pori pritsides otse minu peale ja peatus, peaaegu nina vastu nina (täitsa võimalik, et minu silmad olid samuti kõõrdi nagu temal). Me vaatasime hämmingus teineteisele otsa. /---/
Üks miin kukkus päris kõrvale ja mattis meid täiesti vee ning muda alla. Jänes nähtavasti otsustas, et see on juba liiast, ning tormas vett mööda teisele poole./---/ Joosta oli võimatu, ma sumpasin minema. Kogemata tagasi vaadates nägin, et ka jänes sumpab, kuid hüpetega, vaevaliselt jalgu porist välja tirides (arvan, et zooloogid pole iial näinud jänest sellises seisundis). Ma tegin talle silma ja mulle tundus, et ta irvitas. Rohkem me ei kohtunud.


  • Neid ootas hästi kummaline sõiduk - tilluke saan ilusa kirju kattevaibaga, kümme valget jänest ees.
Sõbrad võtsid jäneserakendis istet, katsid põlved pehme vaibaga ja Une-Mati hüüdis uljalt:
"Hoppadi-hei!"
Vastuseks liigutasid kõik kümme jänest oma kõrvu. See oli ütlemata uhke vaatepilt — kakskümmend pikka valget kõrva ühtses taktis liikumas, just nagu võimlejad spordipeol! Siis jäid kõrvad paigale, aga sibama hakkasid jäneste käpad — neid oli kokku nelikümmend! — ning saan nihkus paigast. (lk 24)
  • "Jänesesõit oli ju üsnagi lõbus," jätkas peenike kare hääl.
"Joosta jänesed oskavad. Kuid isa ja ema otsimisel pole neist küll mitte mingit kasu. Siin läheb ühte tublit koeranina tarvis." (lk 31)
  • Dagmar Normet, "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979


  • Öösel näeme unes halljänest, kes on meie maja oma valdusse võtnud. Ta istub pühapäevakanapeel ja nugade-kahvlite sahtlis, me leiame ta vannist ja jääme pesemata. Tubades, laudadel ja põrandapragudes leiame riivitud porgandite jäänuseid. Meie ema porgandkollased sõrmed meie juustes ütlevad meile, et lahjad aastad on möödas. Me kõrvad muutuvad pikaks ja pehmeks meie ema silitamise all, me kõnnak kärmeks ja paindlikuks, me silmad õrnaks ja niiskeks harjumatust õnnest. Me hakkame palvetama, et meie isa ei saaks kunagi valmis raamatut halljänesest, sest meid on tema töö ajaks kooliskäimisest vabastatud, et võiksime talle nüüd tasahilju vett ja suppi ulatada.

Luule

muuda

VIII
wantsis uhkelt karuhärra,
weeres siili okaskera,
jänes nudisabaga,
oraw kikkiskõrwaga;
...
X
Karu imes mesijooki
jänes rüüpas õllejooki,
wares mune krõbistas,
harak sülti lobistas.
...
XIII
Jänes tantsis, õlletujus
siili käpa peale vajus.
Siilikene kiljatas –
linnupere ehmatas.
...
XVIII
Harakal ei olnud saba,
jänes otsis karku taga,
kaaren paistes nokaga,
põder jäigi lonkama.

Vanasõnad

muuda
  • Jänes teeb öösi rohkem jälgi kui lammas kogu suvel.
  • Lobasuul koera suu, jänese süda.
  • Näljane sööb jänestki.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Jänes&oldid=123631"