James Joyce

James Joyce (täisnimi James Augustine Aloysius Joyce; 2. veebruar 1882 Dublin – 13. jaanuar 1941 Zürich) oli ingliskeelne Iiri kirjanik.

Luule

Mu arm on kergeis rõivastes
õunapuude all,
kus erksad tuuled tahavad
olla seltsiks tal.

Kus erksad tuuled möödudes
noori lehti võluvad,
mu arm käib tasa, rohu peal
ta vari kumaras.

Kus taeva sinikahkjas tass
käib üle naerva maa,
mu arm käib kergelt, õrnal käel
hoides kleiti üleval.

James Joyce, "Laul" ("Song"), 1907; poets.org ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Proosa

"Ulixes"

James Joyce'i tuntuimat romaani "Ulysses" on eesti keelde tõlkinud ositi mitu tõlkijat, tervikuna ei ole teos veel ilmunud.

"9. ptk: Skylla ja Charybdis"

Tõlkinud Kullo Vende, ilmunud ajakirjas Akadeemia 7/2021, lk 1221-

Viisakalt, soovides neid lohutada, nurrus kveekerbibliotekaar:

– Ja meil on ju, eks ole, need hindamatud Wilhelm Meistri leheküljed. Suurelt poeedilt suure vennaspoeedi kohta. Kõhelev hing, kes tõstab relvad hädamere vastu, kui teda rebestavad vastukäivad kahtlused, mida päriseluski näha võib.

Härjanaha kriuksudes astus ta pühalikul põrandal galjardahüpakuga sammu ettepoole ja teise galjardahüpakuga sammu tahapoole. Käratu teenindaja andis vaid pisut paotatud ukse vahelt talle käratult märku.

– Otsekohe, ütles ta ja juba kriuksatas minema, ometi viivitades. Ilus saamatu unistaja, kes karmide faktide ees hätta jääb. Alati on tunne, et Goethe arvamused on nii tõesed. Tõesed, kui analüüsida igapidi.

Topeltkriuksudes kurantis ta analüüsiga minema. (lk 1221)

Ja pilliv Saatan hulga ristipuid

täis nuttis inglipisaraid.

Ed egli avea del cul fatto trombetta. (lk 1224)

Mu narrused on tema käes pantvangis. (lk 1224)
– Meie noortel iiri bardidel, laitis John Eglinton, tuleb alles luua selline kuju, mida maailm seaks saksilasest Shakespeare'i Hamleti kõrvale, kuigi see, et ma teda imetlen nagu ka vana Ben, on kaugel jumaldamisest. (lk 1224)
– Kõik need küsimused on ju puhtalt akadeemilised, kuulutas varjust Russell. Et kas Hamlet on Shakespeare või James I või Essexi krahv. Või vaimulike arutlused Jeesuse ajaloolisuse üle. Kunst peab meile ilmutama ideid, vormituid vaimseid olemusi. Kunstiteose puhul on ülimaks küsimuseks, kui sügavalt elust see lähtub. Gustave Moreau maalidel on maalitud ideid. Shelley sügavaim luule, Hamleti sõnad viivad meie meeled ühendusse igavese tarkusega, Platoni ideede maailmaga. Kõik muu on koolipoiste omavaheline mõlgutlemine. (lk 1225)
– Koolimehed olid algul kah koolipoisid, ütles Stephen üliviisakalt. Aristoteleski oli kunagi Platoni koolipoiss.

– Ja loodetavasti on selleks jäänudki, ütles tõsimeelselt John Eglinton. Seda on temast ju nähagi: musterkoolipoiss, diplom kaenla all. (lk 1225)

Proua Cooper Oakley nägi kord vilksamisi meie väga lugupeetud õe H. P. B. elementaali.

Ptüi küll! Häbi, ptüi! Pfuiteufel! Sa ei pidaks kaema, maadam, ei pidaks jah mitte, kui üks daame oma elementaali välja näitab. (lk 1227)

John Eglinton, kulm kortsus, ütles sisemiselt vihast vahutades: – Ausõna, mind ajab marru, kui ma kuulen, et keegi võrdleb Aristotelest Platoniga.

– Kumb neist kahest, küsis Stephen, oleks mind oma riigist pagendanud? (lk 1227)

Tõmba tupest oma kaheteralised definitsioonid. Igahobuse olemuseks on ideehobune. Pendelvoole ja eoone kummardavad nad. Jumal: melu tänaval: vägagi peripateetiline. Maailmaruum: kindla pääle peab seda nägema. Läbi inimvere punastest verelibledest väiksemate ruumide judiroomavad nad pärast Blake'i kannikaid igavikku, sest siinne taimelik maailm on vaid selle igaviku vari. Püsida selles, mis on praegu, mis on siin ja mille läbi kogu tulevik vajub minevikku. (lk 1228)
– Inimesed ei tea, kui ohtlikud võivad armastuslaulud olla, hoiatas okultselt Russelli kuldmuna. Liikumised, mis maailmas revolutsioone esile kutsuvad, sünnivad unistustest ja kujutlustest talupoja südames kuskil künkanõlval. Neile pole maa mitte pinnas, kust kasu lõigata, vaid elav ema. Akadeemia ja areeni hõrendatud õhust saavad sündida vaid kuuešillingised romaanid, vodevillilaulukesed. Prantsusmaa sünnitab Mallarména rikutuse maitsekaima õie, kuid ihaldatud elu saavad näha ainult puhtad südamelt, niisugust elu, mida elavad Homerose faiaagid. (lk 1229-1230)
– Hinge timukaks nimetas teda Robert Greene, ütles Stephen. Ega tal ilmaaegu olnud lihunikust isa, kes pihku sülitades raius ree pealt võetud tapakirvega. Üheksa elu läks maksma Hamleti isa üks elu. Meie Isa, kes sa oled purgatooriumis. Khakis Hamletid ei kõhkle tulistamast. Verijuusne tapatalgu viiendas vaatuses ennustab ette seda koonduslaagrit, mida kiidab härra Swinburne. (lk 1231)
– Misasi on vaim? küsis Stephen, ise energiast pakil. Keegi, kes on surma tõttu, äraoleku tõttu, käitumise muutumise tõttu kombitamatuks haihtunud. Elizabethi-aegne London asus Stratfordist niisama kaugel, kui kõlvatu Pariis asub neitsilikust Dublinist. Kes on see vaim, kes limbus patrum'ist naaseb maailma, kus ta on unustatud? Kes on kuningas Hamlet? (lk 1232)
[Russell:] Tähendab meil on ju näidendid. Tähendab kui me loeme poeetilist Kuningas Leari, mis loeb meile siis see, kuidas elas poeet? Mis elamisse puutub, siis seda võivad meie eest me teenrid teha, nagu ütles Villiers de l'Isle. Milleks piiluda ja kiigata oma aja kulissidetagust keelepeksu, et kas poeet on võlgades või joob? Meil on Kuningas Lear ja see on surematu. (lk 1234)
– Jama! Ütles Stephen jämedalt. Geenius ei väärata. Tema vead on tahtlikud, on avastuste väravaiks. (lk 1236)
– Krõhvast, lausus krõbedalt John Eglinton, ei ole mingit erilist avastusväravat, tuleks nagu arvata. Mida kasulikku avastas Sokrates tänu Xanthippele?

– Dialektikat, vastas Stephen; ja oma emalt seda, kuidas mõtteid ilmale tuua. (lk 1236)

Stephen vaatas alla laia, ilma peata kaabulotu pääle, mis rippus saarepuukepi käepideme otsas ta põlve kohal. Mu kask ja mõõk. Puuduta kergelt kahe esisõrmega. Aristotelese katse. Üks või kaks? Paratamatus on see, mille põhjal on võimatu, et üks asi saaks olla teisiti kui üks. Ergu - üks kaabu on üks kaabu. (lk 1241)