12 tooli
(Ümber suunatud leheküljelt Kaksteist tooli)
"12 tooli" on Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi romaan.
Tsitaadid väljaandest: Ilja Ilf, Jevgeni Petrov. "12 tooli". Tänapäev, 2005. Tõlkinud Harald Haug.
- Äkki ütles Klavdia Ivanovna puise, ükskõikse häälega:
- "Ma õmblesin oma briljandid tooli polstrisse."
- Ippolit Matvejevitš jäi vanaeidele otsa vahtima.
- "Missugused briljandid?" küsis ta masinlikult, kuid järsku taipas. "Kas neid siis tookord, läbiotsimise ajal, ära ei võetud?"
- "Ma peitsin briljandid tooli sisse," kordas vanaeit kangekaelselt. (lk 24)
- Reisija sööb väga palju. Lihtsurelikud öösiti ei söö, reisija aga sööb ka öösel. Ta sööb praetud kanapoegi, mis on tema jaoks liiga kallid, kõvu mune, mis on seedimisele kahjulikud, ja oliive. Kui rong ületab pöörangut, siis plärisevad riiulitel rohkearvulised teekannud ja hüplevad ajalehepaberisse mässitud praetud kanapojad, kelle koivad on reisijate poolt juurtega välja rebitud. (lk 38)
- "Onu," karjus rüblik lõbusalt, "anna kümme kopikat!"
- Noormees võttis taskust soojaksläinud õuna ja andis selle kodutule, kuid poiss ei jäänud maha. Siis jäi teekäija seisma, vaatas irooniliselt poisile otsa ja ütles tasa:
- "Võib-olla anda sulle veel selle korteri võti, kus raha seisab?"
- Räbaldunud kodutu sai oma pretensioonide täielikust alusetusest aru ja jäi maha. (lk 43)
- Kojamees ei imestanud põrmugi.
- "Mõnele on mära ka pruut," vastas ta, olles meelsasti valmis juttu ajama. (lk 45)
- [Ostap Bender:] Jää hakkas liikuma, härrad vannutatud mehed! (lk 53)
- Räpase kojamehekambri pimedates nurkades helkles ja väreles teemantne kevadvalgus. Lae all hõljus briljantne vine. Pärlid veeresid laual ja hüplesid põrandal. Tuba oli täis kalliskivide kangastust. (lk 54)
- [Ostap Bender:] Aga vast te tahate, et ma töötaksin jumalamuidu ja annaksin teile veel selle korteri võtme, kus asub raha? (lk 55)
- Üksikasjalisemalt ennustati käe järgi. Madam Gritsatsujeva käejooned olid puhtad, võimsad ja laitmatud. Elujoon kulges nii kaugele, et selle ots kadus pulssi ja kui joon tõtt rääkis, siis oleks lesk pidanud elama viimsepäevani. (lk 89)
- Gavrilin alustas oma kõnet hästi ja lihtsalt:
- "Trammiehitamine," ütles ta, "pole eesliostmine." (lk 133)
- Viimane rahvaloendus tegi kindlaks, et liiduvabariikide elanikkond moodustab sada nelikümmend kolm miljonit inimest. Kui kõrvale heita üheksakümmend miljonit talupoega, kes toolide asemel tarvitavad pinke, lavatseid ja muldrikke, Idas aga kulunud vaipu ja matte, siis jääb ikkagi viiskümmend miljonit inimest, kelle koduses elus toolid on esmajärgulise tähtsusega mööbliesemed. Kui aga arvestame võimalikke arvutusvigu ja mõnede Liidu kodanike harjumust istuda kahe tooli vahel ning vähendame nende üldarvu igaks juhuks poole võrra, siis leiame, et meie maal peab olema vähemalt kakskümmend kuus ja pool miljonit tooli. Tõepärasuse huvides loobume veel kuuest ja poolest miljonist. Järelejäänud kakskümmend miljonit on minimaalne arv.
- Kesk seda toolide ookeani, mis on tehtud pähklist, tammest, saarest, palisandrist, punasest puust ja karjala kasest, kesk kuuse- ja männitoole peavad romaani kangelased leidma painutatud jalgade pähklipuust Gambsi tooli, mille Inglise sitsiga ületõmmatud kõhus on peidus madam Petuhhova aarded. (lk 159)
- Inimene, kel pole madratsit, on haletsusväärne. Ta ei eksisteeri. Ta ei maksa makse, tal pole naist, tuttavad ei anna talle "kesknädalani" laenu, taksojuhid hüüavad talle järele solvavaid sõnu, tütarlapsed naeravad tema üle: nad ei armasta idealiste. (lk 172)
- Äärmisel paremal tiival asus tuletõrjepealik. Ta oli niivõrd parempoolne, et ta isegi ei teadnud, millisesse parteisse ta kuulub. (lk 195)
- William Shakespeare'i sõnavara moodustab uurijate arvates 12 000 sõna. Inimsööjate suguharu Mumbo-Jumbo neegri sõnavara koosneb 300 sõnast.
- Ellotška Štšukina sai hõlpsasti läbi kolmekümne sõnaga. (lk 223)
- Suur kombinaator sattus Teatri väljakul hobuse alla. Talle tormas täitsa ootamatult peale kartlik valgetkarva elukas ja tõukas teda oma kondise rinnaga. Bender kukkus maha ja läks üleni higiseks. Oli väga palav. Valge hobune palus valjusti vabandust. Ostap tõusis kähku püsti. Tema võimas kere polnud üldse viga saanud. Seda enam oli põhjusi ja võimalusi skandaaliks. (lk 256)
- Käigu kuradile uksed! Käigu kuradile sabad teatriuste juures! Lubage sisse astuda ilma ette teatamata! Palume ära koristada tõkkepuu, mille saamatu majavalitseja on seadnud katkise kõnnitee juurde! Minema kummulikeeratud pingid! Pange nad oma kohale! Iluaias on meeldiv istuda just öösel. Õhk on puhas ja pähe kipuvad targad mõtted! (lk 285)