Vikitsitaadid

Meeled

(Ümber suunatud leheküljelt Meel)
Viis meelt ja vastavad meeleelundid
Jacques Linard, "Viis meelt ja neli elementi" (1627)

Proosa

muuda
  • Usk ütleb küll seda, mida meeled ei ütle, aga mitte vastuolus sellega, mida need näevad. Ta on kõrgemal, mitte vastu.


  • Meie mateeria vahekord meie vaimuga on ehk niisama palju vastastikku kaalutletud kui meie päevade ja ööde pikkus. Meie mõtete kiirus on tõenäoliselt võrdeline meie planeedi ümber oma telje pöörlemise kiirusega ja ümber Päikese tiirlemise kiirusega teiste tähtede kiiruse või aegluse suhtes, nii nagu meie meeled suhestuvad orgaanilise ehituse keerukusega, mida oli võimalik meie Maal saavutada ning mida pidi seal saavutatama. Mõlemalt poolt võib tõenäoliselt ette tulla suurimaid lahknevusi. Seega lastagu meil, senikaua kui me siin elame, arvestada ei millegi muu kui keskpärase maise mõistuse ja veel kahetähenduslikuma inimliku voorusega.


  • Lord Henry läks välja aeda ja nägi, kuidas Dorian Gray mattis oma näo suurtesse jahedatesse sireliõitesse, ahmides nende lõhna palavikuliselt, nagu oleks see vein. Ta astus noormehele ligi ja asetas talle käe õlale. "Te talitate täiesti õigesti," pomises ta. "Mitte miski peale meelte ei suuda hinge terveks teha, nagu mitte miski peale hinge ei suuda terveks teha meeli."


  • Meie privaatsed meeled ise ei ole kinnised süsteemid: alatasa ja lõputult tõlgib neid üksteiseks see, mida me nimetame teadvuseks. Kuid meie meelte laiendused, tööriistad, tehnilised vahendid on läbi aegade olnud kinnised süsteemid, mis ei ole suutelised koostööks ega kättesaadavad kollektiivsele teadvusele. Nüüd, elektriajastul, on just meie tehniliste instrumentide kooseksisteerimise lühiealine iseloom põhjustanud kriisi, mis on kogu inimkonna ajaloos täiesti uudne. Meie avardunud võimed ja meeled moodustavad nüüd ühtse tajuvälja, millest tuleb saada kollektiivselt teadlikuks. Nagu seni meie privaatsed meeled, nii nõuavad nüüd ka meie tehnikasaavutused koostööd ja tasakaalu,mis teeks võimalikuks nende ratsionaalse kooseksisteerimise.


  • Meeled ei püüa elust ainult söakalt või teraselt selgust otsi­des aru saada, vaid rebivad tegelikkuse tuikavateks tükkideks ja panevad neist kokku tähendusrikka mustri. Nad võtavad võimalikkuse proove. Nad peatavad rahvahulgale hetke. Nad kauplevad ja otsustavad mõistliku versiooni kasuks ning sõlmivad osavalt väikesi tehinguid. Sädelev, pulbitsev elu uhkab kõigest üle. Meeled söödavad ajule infokilde otsekui tillukesi mosaiigitükikesi. Kui "tükke" koguneb piisaval hulgal, ütleb aju: "Lehm. Ma näen lehma." (lk 15)
  • Olla surelik ja tulvil aistinguid tähendab meile ühtaegu paanikat ja privileegi. Me elame oma meelte lõa otsas. Olgugi et nad meid arendavad, nad ka piiravad ja kitsendavad meid — aga kui ilusasti. Armastuski on ilus ike. (lk 16)


  • ... vajadusest võib tärgata kõik, mida selle rahuldamiseks tarvis on. Himustamine ja omamine on niisama sarnased nagu ese ja tema vari. Sest kas ei purune mari keelel kõige magusamalt siis, kui sa seda maitsta ihkad, ja kas ei murdu maik just siis kõige mitmekesisemateks küpsuse varjunditeks ja mulla kõrvalmaitseteks, ja kas ei taju meie meeled mis tahes eset kõige teravamalt siis, kui see meil puudub? Ja seeläbi antakse meile taas aimu, et maailmast saab tervik. Sest soov tunda kellegi kätt oma juustel on peaaegu sama mis selle tajumine. Mida me ka ei kaotaks, pelk himu selle järele annab selle meile jälle tagasi. Ehkki me näeme und ega tea sellest suurt midagi, hellitab igatsus meid nagu ingel, silub meie juukseid ja toob meile metsmaasikaid.



  • Kuna inimesed pole tumeainet kunagi näinud (ega tajunud ega haistnud), on paljud neist, kellega ma sel teemal rääkinud olen, tumeaine olemasolust üllatunud ja peavad seda üsna müstiliseks - või kaaluvad isegi, kas tegu ei või olla veaga. Inimesed küsivad, kuidas on võimalik, et suuremat osa ainest - mida on tavalisest ainest umbes viis korda rohkem - pole võimalik tavaliste teleskoopidega näha. Mina isiklikult ootaks otse vastupidist (ehkki arusaadavalt ei paista see kõigile samamoodi). Minu jaoks oleks veelgi kummalisem, kui silmaga nähtav mateeria oleks ainus, mis olemas on. Miks peaks meil olema täiuslikud meeled, mis suudavad kõike tajuda? Füüsika suur õppetund on sajandite vältel olnud see, kui palju jääb tegelikult meie pilgu eest varjule.
    • Lisa Randall, "Tumeaine ja dinosaurused: universumi uskumatud seosed", tlk Vahur Lokk, 2017, lk 23


  • Uskumine on üks mõistmise vorme, isiksuse jätkumine aineliselt fikseerimatu suunas, olgu see siis õnnetäht või sõbra truudus. Uskuda saab üksnes seda, mis ei ole ilmne. /---/ Ilmne ei ole see, millega meeled ja tekstid kokku ei puutu. (lk 13-14)
    • Jaan Undusk, "Asju, mida ma arvan". Rmt: "Eesti kirjanike ilmavaatest". (Eesti mõttelugu 118). Tartu: Ilmamaa, 2016, lk 7-16.


  • Kui me oma nägemist ja kuulmist väga teritame, allutame nad kõvale paastule, ei vaata ega kuula kõike seda, mida inimesed vaatavad ja kuulavad ja mida nad väga tähtsaks peavad ja mida nad isegi kutsuvad uudisteks (kuigi pole midagi kulunumat kui need niinimetatud uudised), siis me võime saada aimu, milline see nägemine ja see kuulmine olla võisid. Maailm muutub meilegi korraks nagu natuke läbipaistvamaks. Ja läbikostvamaks. Maailm! See vana Hütt, mille seinad lasevad läbi nii tuult kui ka linnulaulu. (lk 102)
  • Talvel on Lõpmatuses niisugune asi, et su meeled terituvad. Inimesi on vähe, ja inimesed on muidu need, kes meie meeltel ei lase liiga teravaks minna, sest seda ei peeta üldiselt normaalseks. Aga Talvel sa tajud siin kohe, kui keegi on tulnud. Miski on teisiti. Üks inimene lisaks on väga suur Muutus. (lk 154)


Luule

muuda

Igavesti mulle antud olla kurb,
    olla rõõmust hull,
    olla hell, olla karm.
Võlund tunnil sel meeled sinu arm.
    Jälle süda mul
    tuikab, tuikab sull'!


Nii lihast said valla mu meeled
ja Kiusaja lahkus mu leest.
Said ribidest kandlekeeled,
mis ootamas Mängumeest.

 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Meeled&oldid=110699"