Rebecca Solnit

Rebecca Solnit (sündinud 24. juunil 1961) on USA ajakirjanik, esseist ja aimekirjanik. Tema esseest "Mehed selgitavad mulle asju" ("Men explain things to me", 2008) ajendatuna on vermitud sõna meestargutus ehk mansplaining.

"Mehed selgitavad mulle asju" muuda

Tsitaadid essee 2012. aasta versioonist ajakirjas Guernica, kus esseele on lisatud uus sissejuhatus: Rebecca Solnit, "Men Explain Things to Me", Guernica, 19. august 2012. ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Ühe õhtusöögi ajal viskasin ma, nagu sageli varemgi, nalja, et kirjutan essee "Mehed seletavad mulle asju". Igal kirjanikul on tallitäis ideid, mis kunagi hipodroomile ei jõua, ja ma olin seda poni aeg-ajalt meelelahutuseks jooksutanud. Minu külaline, särav teoreetik ja aktivist Marina Sitrin nõudis, et ma selle üles kirjutaksin, sest sellistel inimestel nagu tema noorem õde Sam on vaja seda lugeda. Noored naised peavad teadma, et alavääristamine ei ole nende endi salajaste läbikukkumiste tagajärg; see on ikka seesama vana ja tüütu soosõda.
Tundub, et seda esseed taaspostitatakse ikka veel rohkem kui ühtki muud teksti, mida olen TomDispatch.com-ile kirjutanud, ja sellest ajendatuna saabub saidile väga naljakaid lugejakirju. Kõige hämmastavam neist oli kiri Indianapolise mehelt, kes kirjutas mulle, et ta "ei ole kunagi isiklikult ega tööalaselt naist alahinnanud" ning jätkuks noomis mind selle eest, et ma ei suhtle rohkem "tavaliste meestega või vähemalt ei tee eelnevalt natuke kodutööd", andis mulle nõu, kuidas ma peaksin oma elu juhtima, ja seejärel kommenteeris mu "alaväärsustunnet". Ta arvas, et patroniseeritud saamine on kogemus, mille naine ise valib, ja ta võib otsustada seda mitte kogeda – seega oli kõik minu enda süü. Elu on lühike; ma ei hakanud kirjale vastama.
Hiljem on noored naised võtnud kasutusele sõna "meestargutus". Kuigi ma tõttan siinkohal lisama, et selgitasin oma essees, kuidas meestargutus ei ole ühe soo universaalne viga, vaid pelgalt liigse enesekindluse ja taipamatuse ristumiskoht, kuhu osa sellest soost takerdub.
Võitlus selle eest, et naisi koheldaks inimestena, kellel on õigus elule, vabadusele ning püüdlusele osaleda kultuuris ja poliitikas, jätkub ning see võitlus on mõnikord üsna sünge.
See on võitlus, mis toimub sõjast räsitud riikides, aga ka magamistoas, söögitoas, klassiruumis, töökohal ja tänavatel. Ja ajalehtedes, ajakirjades ja televisioonis, kus naised on dramaatiliselt alaesindatud. Isegi internetimängude maailmas seisavad naised silmitsi raevuka ahistamise ja kallaletungiähvardustega pelgalt sellepärast, et nad julgevad osaleda.
- Sissejuhatus

Valmistusime lahkuma, kui meie võõrustaja ütles: "Ei, jääge veel natukeseks, et ma saaksin teiega rääkida." Ta oli imposantne mees, kes oli teeninud palju raha.

Ta lasi meil oodata, kuni teised külalised suveõhtusse triivisid, istutas meid siis oma ehtsast puust süümustrilise laua taha ja ütles mulle: "Nonii, kuuldavasti te olete kirjutanud paar raamatut."

Ma vastasin: "Tegelikult päris mitu."

Ta ütles umbes samal moel, nagu julgustatakse oma sõbra seitsmeaastast last enda flöödiharjutusi kirjeldama: "Ja millest need räägivad?"

Need rääkisid tegelikult üsna mitmest erinevast asjast, mul oli selleks ajaks juba kuus või seitse raamatut, aga sel 2003. aasta suvepäeval hakkasin ma rääkima ainult kõige uuemast, minu raamatust "Varjude jõgi: Eadweard Muybridge ja tehnoloogiline Metsik Lääs", mis kõneles aja ja ruumi hävitamisest ning igapäevaelu industrialiseerimisest.

Ta katkestas mind varsti pärast seda, kui ma mainisin Muybridge'i. "Ja kas te olete kuulnud väga olulisest Muybridge'i-raamatust, mis sel aastal välja tuli?"

Olin oma naiivitari-rollist haaratuna täiesti valmis arvestama võimalusega, et samal teemal on ilmunud teinegi raamat ja ma pole seda kuidagi märganud. Ta juba rääkiski mulle sellest väga tähtsast raamatust – sel enesega rahuloleval ilmel, mida olen palju näinud meestel, kes lasevad kõnel voolata, pilk suunatud omaenda autoriteedi kaugele hägusale horisondile.

Nii et härra Väga Tähtis heietas enesega rahulolevalt selle raamatu teemal, mida ma oleksin kindlasti lugema pidanud, kuni Sallie teda katkestas ja ütles: "See on tema raamat." Või vähemalt üritas teda katkestada.

Aga mees lihtsalt jätkas oma rada. Sallie pidi kolm või neli korda ütlema: "See on tema raamat", enne kui see mehele lõpuks pärale jõudis. Ja siis, nagu üheksateistkümnenda sajandi romaanis, läks ta näost halliks. Tõik, et mina tõesti olin selle väga olulise raamatu autor, mida ta, nagu selgus, et polnud ise üldse lugenud, vaid oli tutvunud sellega mõni kuu varem New York Timesi raamatuülevaates, ajas täiesti sassi need hoolikad kategooriad, millesse tema maailm oli sorteeritud, nii et ta jäi jahmunult sõnatuks – hetkeks, enne kui ta targutamist jätkas. Kuna me oleme naised, ei haanud me naerma enne, kui olime viisakalt kuuldeulatusest välja jõudnud, ning me pole kunagi päriselt naermast lakanud.

Mulle meeldivad sellised juhtumid, kus jõud, mis on tavaliselt nii hiiliv ja raskesti märgatav, vingerdab rohust välja ja muutub sama ilmseks kui, ütleme, anakonda, kes on lehma ära söönud, või elevandi julk vaibal.

Kui "River of Shadows" ilmus, kirjutas keegi pedant ajalehele New York Times ägeda kirja, milles selgitas, et kuigi Muybridge on kaameratehnoloogiat täiustanud, ei teinud ta fotograafilises keemias mingit läbimurret. Tüübil polnud õrna aimugi, millest ta räägib. Nii Philip Prodger oma imelises raamatus Muybridge'i kohta kui ka mina olime seda teemat tegelikult uurinud ja teinud selgeks, et Muybridge oli teinud midagi keerukat, kuid võimsat tolleaegse märgplaaditehnoloogiaga, mis kiirendas seda hämmastavalt moel, kuid lugejakirjad ei läbi faktikontrolli. Ja võib-olla sellepärast, et raamat käsitles mehelikke teemasid nagu kino ja tehnika, ilmusid võpsikust välja Mehed, Kes Teadsid.
Jah, sellised sellid norivad ka teiste meeste raamatute kallal ning üritustel kargavad mõlemast soost inimesed püsti, et heietada ebaolulistest asjadest ja vandenõuteooriatest, kuid minu kogemust mööda on täiesti asjatundmatute jõuline enesekindlus siiski sooline. Mehed seletavad mulle ja teistele naistele asju olenemata sellest, kas nad teemast midagi teavad või mitte. Mõned mehed.

Iga naine teab, millest ma räägin. See eelarvamus teeb elu kohati raskeks iga naise jaoks mis tahes valdkonnas; see takistab naisi sõna võtmast ja kui nad seda teevadki, siis kuuldud saamast; see muserdab noored naised vaikima, andes mõista, samamoodi kui tänaval ahistamine seda teeb, et see siin pole nende maailm. See treenib meid eneses kahtlema ja ennast piirama täpselt samamoodi nagu see toetab meeste alusetut enesekindlust.

Äärmuslikumad versioonid meie olukorrast esinevad näiteks neis Lähis-Ida riikides, kus naiste tunnistustel pole õiguslikku tähendust; nii et naine ei saaks tunnistada, et teda vägistati, ilma et meessoost vägistaja vastu leiduks meessoost tunnistaja. Selliseid esineb harva.
Usaldusväärsus on üks elementaarse ellujäämise vahendeist. Kui ma olin väga noor ja alles hakkasin aru saama, mida feminism endast kujutab ja miks see vajalik oli, oli mul poiss-sõber, kelle onu oli tuumafüüsik. Ühel jõulupühal rääkis too – just nagu see olnuks kerge ja lõbus teema – kuidas naabrinaine tema äärelinna pommivalmistajate kogukonnas jooksis keset ööd alasti oma majast välja ja karjus, et tema mees üritab teda tappa. Küsisin, kust ta teadis, et mees ei üritanud naist tappa? Onu selgitas kannatlikult, et tegemist on auväärsete keskklassi inimestega. Seetõttu ei olnud mehe tapmiskatse lihtsalt usutav selgitus sellele, miks naine majast põgenes ja karjus, et abikaasa üritab teda tappa. Samas kui naise hullus, teisest küljest...
Isegi lähenemiskeelu saamine – üsna uus õiguslik vahend – nõuab usaldusväärsuse omandamist, et veenda kohut mehe ohtlikkuses ja seejärel panna politseinikud keeldu jõustama. Sageli lähenemiskeelud niikuinii ei tööta. Vägivald on üks viis inimeste vaigistamiseks, nende hääle ja usaldusväärsuse keelamiseks, kinnitamaks oma õigust kontrollida nende õigust olemas olla. Meie riigis mõrvavad abikaasad või endised abikaasad umbes kolm naist päevas. See on USA-s üks peamisi rasedate naiste surmapõhjuseid. Kui feminism võitleb selle nimel, et vägistamisest, kohtingul vägistamisest, abielus vägistamisest, perevägivallast ja seksuaalsest ahistamisest töökohal saaks seaduses kuriteod, siis selle võitluse keskmes on vajadus muuta naised usaldatavateks ja kuulatavateks.
Kui kategooriliselt väidetakse, et mees teab, millest räägib, ja naine ei tea, olgu see siis kui tahes vähetähtis osa ükskõik millisest vestlusest, siis põlistab see meie maailma inetust ja varjab selles valgust. Pärast minu raamatu "Wanderlust" ilmumist 2000. aastal leidsin, et suudan paremini vastu seista sellele, kui mind minu enda arusaamade ja tõlgenduste tõttu kiusatakse. Umbes samal ajal protesteerisin meeste käitumise vastu kahel korral, kuid mulle öeldi, et need juhtumid polnud üldse sellised, nagu mina kirjeldasin ja et ma olen subjektiivne, pettekujutelmades, üleskruvitud, ebaaus – lühidalt öeldes, naine.
Mehed seletavad mulle endiselt asju. Ja ükski mees pole kunagi vabandanud selle pärast, et seletas valesti asju, mida mina tean ja nemad mitte. Vähemalt siiani mitte, aga kindlustusmatemaatika tabelite koahselt võin ma elada veel umbes nelikümmend aastat, nii et see võib veel kunagi juhtuda. Kuigi ma ei hoia oodates hinge kinni.
[---] targutavad mehed eeldavad endiselt, et ma olen mingi nilbe rasestusmetafoori kohaselt tühi anum, mis tuleb täita nende tarkuse ja teadmistega. Freudist väidaks, et teab, mis neil on ja mis mul puudu on, ent intelligentsus ei asu jalgevahes – isegi kui keegi suudab ühe Virginia Woolfi pikkadest kaunikõlalistest lausetest naiste osava alistamise kohta oma nokuga lumme kirjutada.
Võitlus Meestega, Kes Selgitavad Asju, on tallanud jalge alla paljud naised – minu põlvkonnast, tulevasest põlvkonnast, mida me nii väga vajame, siin ja Pakistanis ja Boliivias ja Jaaval, rääkimata lugematutest naistest enne mind, keda ei lastud laborisse, raamatukokku, vestlusse, revolutsiooni ega isegi mitte kategooriasse sildiga "inimolendid".
Enamik naisi sõdib kahel rindel: ühel selle eest, mis iganes kõnealune teema on, ja teisel lihtsalt õiguse nimel sõna võtta, omada ideid, saada tunnustatud faktide ja tõdede valdajana, omada väärtust, olla inimene. Asjad on kindlasti paremaks läinud, kuid minu eluajal see veel sõda ei lõpe. Ma võitlen selles endiselt, kindlasti iseenda pärast, aga ka kõigi nende nooremate naiste pärast, kellel on midagi öelda, lootuses, et nad saavad seda öelda.