Sõnarelv

Proosa

• Kui D. Vaarandi ballaadipärane "Laisad poisid" oli veel avalik sõnarelv (kuivõrd "Tont unkaaugus" ja "Vana laadalugu" juba varjatult, osatades oletamisi pagulaspoeetide B. Kangro rehetontide- või K. Lepiku "rattad ruttavad rattad"-poeetikat), siis lõhestava "Ballaadi" või Juhan Smuuli hilisema, saare huumorist pakatavate "Mere ja taeva vahel" ning "Hang nagu härg magas akna taga" puhul seda vaevalt et silmatorkavalt võiks täheldada. Niiviisi näib propagandaveski kohati juba tagurpidigi jahvatavat, nagu Kristjan Lible unistas...
  • Arne Merilai, "Eesti ballaad", lk 813

Luule

Veres õhetab kui hõõgab
raev ja viha paisuv salmis,
karasta siis ennast tules,
luuletaja, vaim et võidaks,
tarvis: relv et räägiks sules,
muus et sõjavankril sõidaks!

• Johannes Barbarus, "Muuside mobilisatsioon" (mai 1942), rmt: "Relvastatud värsid", 1970, lk 7

Luuletaja, kas veel kärsid
olla erandlik — passiivne?
Asjata sa endas pärsid
rütme sõjakaid ja riime,
relvastet et oleks värsid.
...
Värsijalge taktis sammu!
laetud relv, kuul — laskevalmis.
Annab ridadele rammu
lõhkeaine — peidet salmis,
mis on hinge kuhjund ammu.

• Johannes Barbarus, "Relvastatud värss I" (1941), rmt: "Relvastatud värsid", 1970, lk 9

Nii nagu relvil, lööme vaenlast sõnul,
et ühiselt teed murraks meie ründ,
et tulevikus võitjatena mõnul
sealt jätkaksime, kuhu lõppes künd.

• Johannes Barbarus, "Luulevendlus" (mai 1942), rmt: "Relvastatud värsid", 1970, lk 11

Peab luule vaimu relvastama —
seks rikas sõna-arsenal.
On sõna relv ja mürsk seesama,
mis käsitada võitlejal.

Võib peita hirmsat mõttejõudu
ja vihatunde võimsust see,
mis külvab vaenlasele õudu,
kui selle süütab suur idee.

Siis sõnad paiskavad kui laavat,
kus surmav iga piisk ja kild,
jõuks survest vabastavaks saavad
nii tundepursk kui mõttepild.

Tuld annab iga värsirida
nii nagu iga relvaliik,
mis purustab "uut korda", mida
kui orjust kannab "kolmas riik".

• Jaan Kärner, "Luule kohus" (27.05.1943), rmt: "Kodumaa käsk", 1970, lk 49

Mu sõna on mürsk
vabadustahte kahurist,
aja ükskõiksusse lastu.

Riivates magava maailma katust
see prahvatab
põikpäisuse vastu
ja plahvatab
keset väikeste rahvaste matust.

Eestlus! Nüüd võitlusse astu!
Võimsam valede vihurist
on sõna, mu mürsk!

• Harri Asi, "*Mu sõna on mürsk...", rmt: "Sõdalane värsivibuga", Göteborg: Orto, 1950, lk 5

Sõna on relv
lause on lask
lehekülg vaenlasi niidab
luuletus — kahur
jutustus — tank
taga vaid laipade riidad
romaan aga on
aatomipomm
mis meie read
ühte võitmatuks sõjaväeks liidab!

• Priidu Beier, "Sõnarelvaga", rmt: "Tulikiri", 1989, lk 26