Toomas Alatalu

Toomas Alatalu (aastani 1951 Toomas Kärp; sündinud 23. augustil 1942 Rakveres) on Eesti ajaloolane, politoloog ja poliitik.

Kirjutised

• [Vene-Ukraina sõjast ja Iisraeli-Hamasi/Hezbollah' sõjast:] Saab öelda, et tegemist on konkureerivate sõdadega, sest vähemalt USAs pälvis uus võitlusväli kohe suuremat tähelepanu ja osalust ning seda tehti selgelt Ukraina toetamise arvelt.
• Samas on sõjad – neis otsene või kaudne kaasalöömine – alati võtnud kõik ühiskonnad alasti, sest eksistentsiaalses seisus, kus tuleb valida õige või vale pool, on võimatu pikalt vahepealset juttu rääkida.
• Eestil on saatus olla piiri- või rinderiik, mis suurriikide vahel puhkevate sõdade olukorras eeldab suuremat joondumist oma pealiitlastele. Seda ka niisuguste demokraatlike koosluste raames, nagu Euroopa Liit ja NATO. Saab öelda, et rahu ajal kehtib siiski üks võrdsus, sõja ajal teine.
• USA välispoliitika on viimaste presidentide ajal ohtlikult kõikunud ja samas teevad nemadki vigu. Meenutagem kasvõi nende tegevust Afganistanis ja eriti ebaõnnestunult välja kukkunud lahkumist sealt. Pole juhus, et just pärast seda panigi Kreml lauale kurikuulsa ultimaatumi, milles nõuti NATO taganemist 1997. aasta piiridesse.
• Põhimõtteline otsus selles, et demokraatlikud riigid sõdivad riikide õiguse nimel otsustada iseseisvalt oma saatuse üle tehti siis, kui USA ja NATO lükkasid tagasi Putini ultimaatumi. Tõsi, Putinile jäi mulje, et NATO saatkondade üleviimine Kiievist Lvivi tõotab talle midagi muud, ent selle dilemma lahendas ukrainlaste vaprus. Ukraina valmidusest enda iseseisvust kaitsta sai kogu demokraatliku maailma valmidus seda õigust kaitsta.
• Ka palestiinlastele anti omal ajal ÜRO kollektiivse otsusega õigus oma riigile. See pole küll realiseerunud, ent toona ei nähtud ka ette, et demokraatia ja vabaduse võidukäiguga lähevad 21. sajandisse ka autoritaarsus ja kurjus. Võitlus jätkub ja ükski rahvas ei koosne ainult kurjamitest.
  • Toomas Alatalu, "Kahe sõja vahel: kelle jälgedes kujuneb Eesti välispoliitika?", 20. september 2024

• Juba 1992. aasta kiirelt jõustatud uue valimisseadusega läbi viidud valimised andsid Eesti tulevasele võimuliidule üksnes 51 kohta. Riigikogu kogunedes üllatati aga kõiki teatega, et nendega on liitunud kaks ülejooksikut opositsiooni leerist, kellest üks sai komisjoni esimeheks ja teine riigiettevõtte nõukogu liikmeks. Erakonnad alles kujunesid, kuid juba tehti puust ette, et põhimõtteil ja sõnadel pole kaalu – seda on võimul ja rahal.
• Riigikogus on kahe aastaga fraktsioone vahetanuid 17 (101st), Tallinna volikogus sai võidukast positsioonist (44:35) tänu ülejooksikuile opositsioon (39:40) ja pea pooltes kohalikes omavalitsustes on võimukoalitsioonid korduvalt ümber mängitud. Isegi Europarlamendis on kaks Eesti esindajat seitsmest fraktsiooni vahetanud. Ehk siis esindusisikute ideoloogilis-poliitilised hoiakud ei maksa Eestis enam midagi.
• Et kõigest 12 populaarset isikut tagavad koha, kellele vaja, sai selgeks juba 1992. aastal, kui riigikogusse ei pääsetud 5007 häälega ja pääseti 51 häälega. Pole ime, et need, kes sääraselt võimule pääsesid, kinnistasid koheselt ka antud süsteemi. Nende järgmine suurtemp – valimiste võit ei maksa midagi, maksab võimukamba loomine - otsustas 1999. aastal lõplikult selle, et haritud eesti rahvas pööras selja võimule, mis sealtpeale toimetab napilt 60 protsendi valimisõiguslike mandaadiga. Seejuures kasvab viimaste leppimine teadmisega, et poliitikud pahatihti lihtsalt valetavad.
• Tasub mäletada, et Eesti esimese, 1920. aasta põhiseaduse eeskujuks oli Šveitsi oma ja kõik teavad, et praegugi toimub seal olulistes küsimustes igal aastal kümneid rahvahääletusi. Eesti tänase põhiseaduse eeskujuks on aga autoritaarse ajastu 1938. aasta põhiseadus, mis tugines arusaamal, et rahvas on haige ja talle ei saa otsustamist usaldada. Nii pole nüüdki rahvaalgatust ette nähtud.
• Eesti esindusdemokraatia pärliks tuleb pidada seisu, kus riigikogu lihtsalt vaatab valitsuse moodustamist ja ametisse astumist pealt, sest pärast peaministrikandidaadi jutu heakskiitmist pole teda võimalik enam mõjutada-kontrollida, kuniks vormistub võimalik umbusaldamine.
• Eesti esindusdemokraatia nõrkuseks on opositsiooni seisukohtade ja huvide ignoreerimine. Seda algusest peale. Siimanni valitsuse päevil algas eelarvest n-ö katuserahade jagamine nii omade teise ešeloni kui ka opositsiooni maharahustamiseks, et igaühel oleks uutel valimistel midagi kasulikku ette näidata. Ideede valdkonnas on aga kõikvõimalikud arutelud osavalt kontrolli alla võetud.
  • Toomas Alatalu, "Eestis sööb võim nii erakonnad kui ka demokraatia", Õhtuleht, 17. september 2024