Ämblikuvõrk

(Ümber suunatud leheküljelt Ämblikuvõrgud)


PiibelRedigeeri

 
Ämblik võrku seadmas

Niisugune lõpp on kõigil, kes unustavad Jumala,
ja jumalatu inimese lootus kaob.
14 Ta usk on härmalõnga sarnane
ja ta usaldus on otsekui ämblikuvõrk.

ProosaRedigeeri

  • Nii ratsutas Toots oma nähtavale ja nägematute vaenlaste kiuste noatera peal edasi ja ei lennanud koolist kõigi ähvarduste peale vaatamata ometi minema. Küll rippus tema saatus vahel nagu ämblikuvõrgu küljes, aga see võrk pidas vastu, ja ei katkenud isegi siis mitte, kui Toots mõne uue tembu sinna juurele riputas. Võib-olla oligi see tema pääsemine, et ta koolivalitsusele kunagi aega ei andnud oma teenuste üle kauemini järele kaaluda; ikka uusi ja uusi juurde soetades langesid endised unustuse hõlma.
    • Oskar Luts, "Kevade". Eesti Päevalehe raamat 2006, lk 188


  • Mida kõike küll suudavad ühiskondlikud tavad! Vulkaani kraatrit katab vaid ämblikuvõrk, ent vulkaan hoiab end vaos.


 
Ämblikuvõrk Kakerdaja rabas
  • "Isa oli karust üle," rääkisid esimesed kaksikud isekeskis. Nad oleksid ehk veelgi midagi tähtsat öelnud, kuid ema võttis nad kordamööda kinni ja pani nad isa haavadele märga tegema, sest see pidi hea olema, parem veel kui ämblikuvõrk ja verihein. Peaaegu sama hea kui puskar. Poisid tundsid end oma talituses väga tähtsaina ja arvasid hiljem, et nemad päästsid oma isa elu. Ainult ühest oli kahju: neil ei tulnud nii pikka oja, nagu ema oli tahtnud, mitte ei tulnud.


  • Ruumi mustad seinad ja ämblikuvõrkudes lagi näisid nihkuvat kaugemale. Ja see andis mulle korraga mingi vabanemise tunde, ängistus mu hingest kadus.
Siis nägin, nagu oleks laboratooriumi suitsunud krohviga kaetud seinad saanud violetselt helkiva värvi, kuna ämblikuvõrgud laes lõid särama samal viisil nagu kastesel hommikutunnil metsa all.


  • Et tondinahad päeviti enamjaolt pikutasid ja öösiti sügavasti magades puhkasid, siis oli nende karv suurest lamamisest üsna tokerdunud. Ümmarguse kere kõige ümaramate kohtade peal oli nahk laiguti paljaks kulunud, aga paklas kõrvatagustes elasid väikesed sinised ämblikud. Need punusid sinna sasikarvadesse aina uusi ja uusi võrke, vaat et mässivad tondinahkade kõrvad tervenisti oma niitide sisse. Aga kõrvad olid tondinahkade eriline uhkus: suured, kikkis ja servast merekarbi moodi kaardus. Et tondinahad tillukeste siniste ämblikega sõda pidada ei viitsinud, läks neil vanemast peast kõrvakuulmine viletsaks. (lk 6)

LuuleRedigeeri

Must lagi on meie toal,
on must ja suitsuga,
sääl ämbliku võrku, sääl nõge,
on ritsikaid, prussakaid ka.


Umb-udu ammune õhu sees ujub,
päevade paine nii raskeks teeb sammu.
Vanadus hämbliku-võrkusid kujub,
soonte seest imeb see elu ja rammu.


Järvelappide üle
härmaniitide lend
Pohlade poeg mina olen
vaevakaskede vend