Daam

Proosa

Miski ei mõjuta daami väljanägemise elegantsi ja peenust rohkem kui õrnad käed, ja on hämmastav, kuivõrd suurel määral saab igaüks kohase hoole ja tähelepanuga neid parandada. Igal võimalusel tuleks kanda kindaid ja need peaksid kindlasti olema tallenahast. Siidkindad ja käpikud võivad olla küll kenad ja maitsekad, kuid ei täida kaugeltki sama eesmärki. Käsi tuleks korrapäraselt pesta leiges vees, kuna külm vesi muudab nad kõvaks ja paneb nad pragunema, kuum vesi aga ajab nad kortsu. Kõigi tindi jms plekid tuleks eemaldada otsekohe sidrunimahla ja soolaga; iga daami tualettlaual peaks olema selleks otstarbeks valmis pudel selle seguga. ("Tualett", 4. ptk, "Käed")
Moodi ei tohiks kunagi järgida liiga täpselt, veel vähem lasta end mõjutada ühestainsast stiilist; valdavat moodi tuleks muuta ja kohandada sobivaks isiklikule omapärale. Iga daam peaks kaaluma värvide erinevat mõju ja riietuse mitmesuguseid vorme, kuna peen maitse riietuses annab tunnistust laitmatust otsustusvõimest. ("Tualett", 5. ptk, "Riietus")
- Judith Montefiore, "Juudi käsiraamat", 1846

Daam on Läänemail aastasadasid seisnud suure armastuse-kultuse altaril. Kunstis ja luules, poliitikas, ajaloos ning üksikute inimeste elus mängib ta otsekoheselt või kulisside tagant mitte liig tähtsaks hinnatavat osa. — Algusest lõpuni liigub daami elu armastuse raamides. Meestele meeldimine, armastuse äratamine seisab ta huvide keskkohas. Daam elab armastusele, armastuses, armastusest. Kuidas on see erandita armastusele pühendatud elu naise enese hinge kujundanud? Kas on spetsialiseerumine armastuses nagu iga teinegi spetsialiseerumine iseäralikku täielikkust omal alal loonud? Kas suudab daam sügavamalt, kirglisemalt, kestvamalt armastada kui loomulik naine? Kas on armastusekultus ka armastuse-geeniusi sünnitanud? Oleneb asja enese iseloomust, et vastus neile küsimusile eitav on. Armastuses on voorused ja geeniused vast veelgi haruldasemad kui teistel aladel.
- Helmi Neggo, "Daam ja armastus", arvustus Marie Underi "Sonettidele". Naiste Töö ja Elu, nr 27, 1919, tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud Hando Runnel, Tartu: Ilmamaa, 2013, lk 206

Loomulikult oldi kõigi inimeste vastu armastusväärsed, seda mitte nende pärast, vaid lugupidamisest iseenda vastu. "Ära unusta, et oled väike daam," seda kuulsin lapsepõlves väga sageli. Ent tollal ei tähendanud daam hästi riietatud, jõude elavat, rikast naist, vaid inimest, kes taktitundeliselt arvestas teistega, säilitas igas olukorras armastusväärsust ja viisakust, varjas oma isiklikke tundeid ning oskas isegi halva enesetunde puhul käituda nii, et teised midagi ei märganud. Et aristokraadid pidasid ennast umbilicus mundi'ks, polnud vaid nende süü — aukartusest võdisevad kodanlased mängisid selles oma osa. (lk 9)
... "daami" esimese kohusena oli mulle sisendatud: külalised tundku end mugavalt. Teine seltskondlik reegel ütles: kui keegi on juba korra külas olnud, siis teadku perenaine täpselt, kas ta soovib tee juurde piima ja mitu tükki suhkrut ta võtab. Kui perenaine küsib neid asju teise külaskäigu ajal, siis annab see tunnistust vähesest huvist külalise vastu ning on ebaviisakas. Ja veel üks reegel kõlas: "Kui oled kord täiskasvanud ja annad dineesid või suareesid, siis ei tohi sa oma kõige ilusamat kleiti selga panna, sest võib juhtuda, et su külaliste seas on vaesemalt või viletsamalt riietatud naisi, kes siis ei tunne end hästi." (lk 23)
Muhamedlased põlgavad kristlasi, kuid sünnipärasest taktist hoiduvad nad teiste usku solvamast. Kuulsin korduvalt, kuidas vestluses isaga muhamedlased viisakalt seletasid, et austavad Jeesust, too olevat muidugi väike prohvet olnud, Muhamediga mitte võrreldav, kuid väga õilis. Ja madonnat nimetasid nad lugupidavalt sõnaga sit, mis tähendab daami. (lk 70)
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, Loomingu Raamatukogu, nr 48-51, 1981

Siis otsustas õpetaja rääkida Pipiga natuke sellest, kuidas tuleb käituda.

"Kuule, Pipike," alustas ta lahkelt, "sa ju tahad suureks saades olla tõeliselt peen daam?"

"Kas sa mõtled sihukest, kellel on loor näo ees ja selle all kolm lõualotti?"

"Ma mõtlen niisugust daami, kes teab alati, kuidas peab käituma, ning on alati viisakas ja hea kasvatusega. Tõeliselt peent daami — kas sa ei tahaks selleks saada?"

"Selle üle kannatab järele mõelda," arvas Pipi. "Sest saad aru, õpetaja, ma olen justkui juba otsustanud, et hakkan suureks saades mereröövliks." (ptk "Pipi teeb kaasa ekskursiooni")

Astrid Lindgren, "Pipi Pikksuka lood", tlk Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk, lk 139

[Poirot:] "Oh, ma foi, mitu korda pean ma kõike seda rääkima? Kui hulk sõjakirjasaatjaid ilmub äkki mingisse Euroopa punkti, mida see siis tähendab? See tähendab sõda! Kui arstid tulevad kogu maailmast mingisse linna kokku, mida see siis näitab? See näitab, et seal toimub arstide konverents. Kui te näete raisakotkast õhus tiirlemas, siis on all korjus. Kui te näete ajajaid mööda nõmme liikumas, siis peetakse ajujahti. Kui te näete meest äkki peatumas, kuube seljast tõmbamas ja vette hüppamas, siis tähendab see, et keegi päästetakse uppumissurmast. Kui te näete auväärseid keskealisi daame läbi heki piilumas, siis võite järeldada, et seal toimub midagi ebasündsat! Ja lõpuks, kui te tunnete isuäratavat lõhna ja panete tähele, et mitu inimest läheb mööda koridori sinnapoole, kust see lõhn tuleb, siis võite olla kindel, et seal serveeritakse einet!" (lk 189-190)
- Agatha Christie, "Eesriie", rmt: "Saladuslik juhtum Stylesis. Eesriie", tlk Ralf Toming, sari: Mirabilia, Tallinn: Eesti Raamat, 1984, lk ???–???

Ühel päeval kuulis ema pealt, kuidas üks meile külla sõitnud laps ütles põlglikult söögitoa teenijannale: "Teie olete ju tühipaljas teenija!" ja ema noomis ta otsekohe läbi.

"Et ma sind enam kunagi ei kuuleks teenijaga niimoodi rääkivat. Teenijaid tuleb kohelda suurima viisakusega. Nad teevad kvalifitseeritud tööd, millega sina ilma pikaajalise väljaõppeta ise üldse toime ei tuleks. Ja pea seda meeles, et nad ei saa sulle samaga vastata. Sa pead alati olema viisakas inimeste vastu, kelle seisund ei luba neil olla sinu vastu jäme. Kui sina oled ebaviisakas, siis nad põlgavad sind, ja täie õigusega, sest sina pole käitunud daamina." (lk 29)

... daam ei söö taldrikut kunagi viimse palani tühjaks; ära kunagi joo, kui sul on toit suus; pea meeles, et kunagi ei või kirjale kleepida kahte poolepennist marki, kui see just ei ole kaupmehele saadetav arve. Ja veel: kui lähed rongiga reisima, pane selga puhas aluspesu juhuks, kui peaks juhtuma rongiõnnetus. (lk 29-30)
- Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Tallinn: Sinisukk, 1996, lk 164

"See leedi Sybil on täitsa tore. Tõeline daam."

Kaks ülejäänud linnavalvurit pöördusid ja jõllitasid talle otsa. Need sõnad olid tõesti tulnud Noobli suust.

"Jätke see pagana vahtimine," ütles Noobel. "Mispärast ei peaks mina daami ära tundma? Ta andis mulle teed tassi sees, mis oli peenike nagu paber ja kus oli hõbelusikas sees," ütles ta, kõneldes nagu inimene, kes on heitnud pilgu üle seisuseid lahutava müüri. "Ja ma andsin selle talle tagasi, nii et võite jõllitamise lõpetada!" (lk 158)

Paar naisterahvast liikus sihiteadlikult kastide vahel. Pigem isegi paar daami. Nad olid kaugelt liiga räpased, et lihtsalt naisterahvasteks liigituda. Ükski tavaline naine ei julgeks uneski nii närune välja näha; selleks, et sääraseid riideid kanda, on vaja täielikku enesekindlust, mis tuleb sellest, et sa tead, kes oli sinu vanavanavanavanavanaisa. Riided aga, nagu Vimes tähele pani, olid uskumatult head, õieti olid kunagi olnud: riided, mille ostsid lapsele vanemad, kuid mis olid nii kallid ja sedavõrd kvaliteetsed, et neid ei kantudki ära, vaid pärandati põlvest põlve nagu perekonnaportselani ja lauahõbedat ja podagrat. (lk 350)
- Terry Pratchett, "Vahid! Vahid!", tlk Allan Eichenbaum, Tallinn: Varrak, 2002

Vana daam istus enamasti kindlas kohvikunurgas, ka siis, kui tütretütar talle külla tuli, sest ta näis pidavat hubast ruumi oma erasalongiks. Igivana daam võttis veel paar päeva enne oma surma isiklikul kohvikutoolil vastu neid, kes soovisid just temalt mõne haruldase keele või raamatu kohta teavet saada. Vanaema töökoht oli olnud Tartu ülikooli teaduslikus raamatukogus, aga sinna oli ju kohvikust vaid paarsada sammu nagu küll igale poole ses väikeses ülikoolilinnas.
- Reet Kudu, "Gratis", Tallinn: Eesti Raamat, 2004, lk 6

Proua Liia – nii teda kutsuti – oli daam minevikust. Ta kandis alati kübaraid ja korrektseid mantleid vööga, mis rõhutasid tema saledat taljet. Vaatamata kõrgele eale nägi ta super välja. Tema päritolu oli jäänud siiani saladuseks, kuigi Meeri tundis teda juba vähemalt kakskümmend viis aastat. Proua Liia ise rääkis, et tema vanaema olevat olnud Tai printsess ja vanaisa Poola aadlik. Välimuse järgi võis tõesti arvata, et temas on mingeid idamaiseid sugemeid. Kõrgete põsesarnadega näos särasid pruunid silmad, juuksed olid alati mustaks värvitud ja lokitud. Mati muigas eksootika jutu peale ning ütles, et sõjaväes olid sellise näoga kirgiisid. Proua Liiat ümbritses salapära oreool. (lk 24)
- Sirje Salu, "Prouad ja nende lustilised seiklused", Tallinn: Tänapäev, 2023

Luule

ta polnud tahtnud olla elus daam vaid jõgi
ja ta ei tahtnud nõnda noorelt surra
nii nukker daam nyyd akna lahti tegi
ja lasi hävitaval elutulel tuppa tulla

Jim Ollinovski, "DAAMI PORTREE", lk 34, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009