January Gill O'Neil

January Gill O'Neil (sündinud 1969) on USA luuletaja.

Luule

Pange mind naerma kohvitassi kohal,
tehke see topelt, tee tehke vahune,
nii et see pulbitseb meie naudingus.
Pange mu tass üle voolama
oma väikese õnnega.
Ma tahan huilata ja norsata ja kõkutada ja muheleda.
Las teie naer täidab mind kui kellahääl.
Las ma kuulan teie helinat ja laulu,
kui Billie Holiday kõõrutab meie peade kohal.
Sorry, nukrust ei leia mitte kusagilt.
Mitte täna. Mitte siin.
Ei mingit meiki. Ei mingeid pisaraid.
Ainult piirjooned. Ainult kurvid.
Iga lonks neelab naela,
iga röstitud keeris võtab me hinge.
Kas ma saaksin veel ühe tassikese, ainult ühe?
Las kibedus vajub meie elude põhja.
Võtame selle rõõmu endaga kaasa.

• January Gill O'Neil, "Naiste seltskonnas" ("In the Company of Women"), poets.org; luulekogust "Misery Islands", CavanKerry Press, 2014  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Mäletan, kuidas võtsin maast peotäie
liiva, siledaid kristalle nagu liivakellas,
ja viskasin selle poisi silmadesse. Johnny
või Danny või Kevin - tema ei olnud tähtis.
Olin viiene ja teadsin, et ta hakkab nutma.

Mäletan sellest kõike -
liivakasti Tuhkatriinu Lastehoiu
toanurgas; preili Lee'd,
kes jooksis kohale, kui poiss oma ema järele ulgus,
tema ranget näoilmet, kui ta huuled vormisid sõnu Ei mingit kommi.
Oma käsi nende räpaste poolkuukujuliste sõrmeküüntega,
mille peitsin oma sinivalge kleidi taskutesse.
Kuidas ta need leidis ja väikesed liivased rusikad lahti kangutas.

Minus pidi olema säherdune raev, et kellelegi
niisugust valu teha. Täna pärastlõunal
nägin, kuidas üks mees kiskus kuldketi kaelast
naisel, kes parasjagu teed ületas.
Ta karjatas häälega, mis pani mu kahvatama.
Kõndisin edasi, suutmata aidata,
teades, et mu lapsepõlve tuli
oli sügavale surutult mu taskutes kogu kodutee.

• January Gill O'Neil, "Lapsepõlvemälestus", ("Early Memory"), poets.org; luulekogust "Underlife", CavanKerry Press, 2010  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Sa oled nädala algus
või selle lõpp ja biitlite
andmeil hiilid sa tuppa
nagu nunn. Sa oled teine
täispikk päev, mille lapsed on
veetnud ära isa juures, teine
täispikk päev tühja majaga.
Pühapäev, olen sust puudust tundnud. Olen
istunud tagaaias klaasi
Pinot'ga, oodates sinu saabumist.
Kas sa teadsid, et esimesed Sweet 100d
aias on hakanud punaseks minema,
aga lehtsalat on muutunud
liiga kibedaks? Vaatan üles kõige
sinisemasse taevasse, mida ealeski näinud olen,
taevasinisesse, paradiisitaevasse,
mille all keegi mind olevat ei usuks.
Sina oled mu tunnistaja. Ükski päev
pole tõotatud. Sina oled lunastus.
Sina oled mu kirjutamata töönimekiri,
mu nõud kraanikausis, mu šokolaadikoogist
hommikusöök, mu rinnahoidjata päev.

• January Gill O'Neil, "Pühapäev" ("Sunday"), Poetry Foundation; esmatrükk ajakirjas Rattle nr 41, sügis 2013  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}