Vikitsitaadid

Marje Josing

eesti majandusteadlane, Eesti Konjunktuuriinstituudi direktor

Marje Josing (16. juuli 1959 Tallinn – 15. veebruar 2023) oli eesti majandusteadlane, Eesti Konjuktuuriinstituudi pikaajaline direktor.


Intervjuud ja esinemised

muuda
  • Eesti ja Ida-Euroopa riikide fenomen kipub olema selles, et meil on siidrid ja õlled tunduvalt kangemad kui näiteks Põhjamaades. Kui meie õlu ja siider oleksid natuke lahjemad, siis seda absoluutalkoholi tarbimise näitajat annaks väga ilusasti ja kiiresti alla tuua, sest praegu on keskmine müüdava õlle protsent Eestis üsna kõrge – viie ja kuue vahel.



  • Kuigi keskmine sissetulek on jõudsasti kasvanud, on see täna ometi väga viltu sinna vaesuse poole peale. 70 protsendi leibkondade sissetulekud jäävad alla Eesti keskmist. Eesti vaesus on lapsega naise nägu.
  • Kuni riiklikud registrid pole korras, käib toetuste jagamine põhimõttel - kes aktiivsemalt nõuab, see saab. Kuni puudub ülevaade tegelikest abivajajatest, tuleks kasutada otseselt lapseni jõudvaid toetusi: tasuta sportimisvõimalused, huvialaringid, lasteaiad, koolides pikapäevarühmad, suvelaagrid, tasuta õppevahendid ja töövihikud. Ei nõrgemate abistamiseks mõeldud fondidele ja sihtasutustele, kes suurema osa rahast kasutavad enda ülalpidamiseks. Näpud eemale lastele mõeldud abirahast. Rohkem ujulaid, vähem pildialbumeid!


  • Alkoholi tõttu sureb aastas 675 inimest, mis teeb kaks laipa päevas. See on päris suur laipade rida. See teeb kaks laipa päevas, ning need, kes surevad, kipuvad olema mehed.
  • Teine suur mure on laste ja noortega ehk et mida varem hakatakse alkoholi tarbima, seda tõenäolisemalt lõpetatakse elu Balti jaamas alkohoolikuna. Vanemad kujundavad oma lapse saatust sellega, kas lubavad talle alkoholi või mitte. Ka rasedad emad, kes tarbivad alkoholi, loovad eelduse, et laps hakkab juba noorena alkoholi tahtma.
  • Iga päev räägitakse uudistes, et tabati 10, 20, 30 purjus juhti, aga ega autojuhid ei kuula ega õpi.
  • Eesti linnades leiab aga igal pool kümne minutiga koha, kus alkoholi osta ja tarbida. Eestis on 100 000 inimese kohta 199 poodi, kus müüakse alkoholi, Soomes 107 ja Rootsis 82. Ühtekokku on meil 2609 kohta, kus müüakse kanget alkoholi, seda on äärmiselt palju.
  • Kuigi kange alkoholi välireklaam on keelatud, siis lahjat võib reklaamida, samas arvab suur osa ühiskonnast, et ka see peaks olema keelatud igal pool mujal kui alkoholipoes.




  • Eesti on selline riik, kus on olnud ka väga kiiret inflatsiooni, näiteks 10%. Me oleme viimase aastakümne jooksul saanud lihtsalt hulga madalamate inflatsiooninumbrite üle rõõmustada. Ehk midagi väga erakordset tegelikult praegu Eesti või maailma mõistes pole.
  • Eesti majandus on hulga muutlikum kui suuremate riikide majandus. Kui vaadata majandusnäitajaid, siis meie majanduskasv on sel aastal olnud samuti hästi suur. Kui vaadata palkade kasvu, siis on seegi teiste riikide omast kiirem. Prantsusmaal näiteks niimoodi palgad ei kasva. Samuti on Eestis hinnatase olnud alla Euroopa Liidu keskmise.
Lisaks on Eesti väike ja me oleme tõmbetuultest väga sõltuvad, eriti energiahindadest. Siin ei ole midagi parata. Meil lihtsalt kipuvad hinnad tõusma palju kiiremini kui suurtes ja n-ö vanades Euroopa Liidu riikides.
  • Eks energiakandjad kanduvad mujale üle. Kütusehind läheb transporti, gaas kodukuludesse. Mingil hetkel hakkab see mõjutama kaugküttehinda; puiduhinda neil, kes ahju kütavad. Lõpuks jõuab elektrihind paratamatult kõigisse kaupadesse ja teenustesse. Siin on oluline aga jälgida, kui palju näiteks elekter mingit ettevõtet mõjutab. Sageli kipub olema nii, et elekter kallineb 30% ja siis tõuseb kohe ka kauba hind sama palju, kuigi tegelikult on elektrikulu vaevalt 10%. Psühholoogiliselt on aga lihtne põhjendada, et elekter läks kallimaks, meil tuleb nüüd ka hinda tõsta.
  • Kaup saab kallineda aga alati täpselt nii palju, kui tarbija ostuvõime võimaldab.
  • Mis mõjutab toiduhinda? Number üks on maailmaturg. Me impordime väga paljusid toidukaupasid – suhkrut, õli, kohvi – kõigi nende hind on tõusnud. Viimase poole aastaga on maailmaturul üldse väga paljude kaupade hinnad tõusnud. Rekordtasemeni, kus me 2007. aastal olime, on aga õnneks tükk maad veel minna.
  • Samuti on oluline komponent kõikide asjade tootmisel palgatõus ja tööjõukulu. Lisaks tuleb kaubad ka kuhugi vedada. Globaalne transport – konteinerid, merevedu – on samuti hinnas kasvanud. Ka riigisisene transport kallineb, kui vaadata tanklate kütusehindu.
  • Baromeetriuuringud on näidanud, et inimeste kindlustunne on hoolimata hinnakasvust päris hea. Teisest sambast välja võetud raha tahab kulutamist. Paljudel inimestel on praegu kahjuks rohutirtsu mentaliteet – tarbime kohe ja praegu ning elu peab ilus olema.
  • Inimesed ei teadvusta, et suhkur on nende kuludes minimaalne. Maksis enne 50 senti, hakkab maksma 1 euro, aga keegi sellest ei pankrotistu. Samal ajal tasub pigem mõelda, mis summa lastakse endale bensiinipaaki või makstakse korteri kommunaalkulude eest.
  • Kartul on aastataguse ajaga võrreldes kallim nii turul kui ka poes. Eelmisel aastal oli kartulihind aga häbiväärselt madal – müstilised 15 senti. See ei ole jätkusuutlik. Sama müstiline on importsibula hind. Ma ei mõista, milleks nii madala hinnaga sibulat üldse kasvatada ja müüa.
  • Kilepiim on aga praegu Eestis samasugune paanikakaup nagu suhkur. Poed on võtnud endale mingil põhjusel kinnisideeks, et kilepiim peab olema võimalikult odav. Ja kui see on võimalikult odav, siis inimesed tulevad ainult nende poodi. Kel on täna 27 senti liiter, kel 29. Ma ei tea, kust on poed selle arusaamise võtnud.
Joogipiima hinna madalal hoidmine on tegelikult reklaamitrikk, sest samal ajal maksab jogurt 1,50 eurot, juustud mitu eurot. Ehk inimene võidab joogipiima pealt 10 senti, aga maksab jogurti pealt ühe euro rohkem. Sageli on kauplused nõus selle piimahinna vahe oma taskust kinni maksma, et see näiks tarbijale nii odav. Tegelikult keegi vaid piima peale poodi ju ei lähe.


  • Nii raske pole prognoosi olnud veel kunagi varem teha. Prognoos kehtib situatsioonis, kus midagi erakordset ei juhtu, vaid on tavapärane majandusareng.
  • [Naiste teravamast inflatsioonitajust:] Suurem osa toidu ostmisest on ju naiste õlul.


  • Ma olen ikka poolenisti huumoriga öelnud, et kuni inimene tellib endale kulleriga valmistoitu, ei ole häda suur. See näitab, et rahakott võimaldab kallimat hinda taluda.
Inimesed on ju väga erinevad. Edukamatele, kellel on palk kiiresti tõusnud, ei ole see hinnatõus probleem ja ta lepib sellega. Aga hammasrataste vahele jäävad need, kes elavad mingist riiklikust toetusrahast, ka pensionärid ja üldse väiksema sissetulekuga pered ja inimesed, kelle palk ei ole niimoodi tõusnud.
  • Kartulit ja köögivilja ma väga esile ei tõstaks, sest seal on hindades olnud väga suur kõikumine. Ja need on inimeste jaoks olnud ka suhteliselt odav toidugrupp. Kui kartul maksis 30 senti ja maksab nüüd 50 senti, siis kasvuprotsent on kõrge, kuid tegelikku tarbimist see nii palju ei mõjuta. Kulutuste mõttes on kõige kallim kaubagrupp ikkagi liha, kus sealiha hind nii palju kasvanud ei ole.
  • [Kuidas vabaneda hinnatõusu survest:] Venemaa peaks ütlema, et ta kuulutab kõik tehtu veaks ja kapituleeruma selles sõjas. Kui tarneahelad hakkavad jälle normaalselt toimima ja energiaturg rahuneks, siis see mõjutaks maailmahindu oluliselt ja väga kiiresti. Aga see on nii utopistlik stsenaarium, et selle tõenäosus on null.
  • Eestis on olnud väga kiire palkade tõus, elanike kindlustunne on hea olnud. See on ka võimaldanud kiiremat hinnatõusu. Et meil Soomega hakkavad mingi kauba hinnad juba sarnaseks muutuma — see on paratamatus. Me ei jää lõputult selliseks odavriigiks. Kui me tahame, et meie palk oleks kõrge, siis on ka meie hinnad kõrged.
  • Oleme konjunktuuriinstituudis uurinud, millised on hinnamarginaalid, kuidas need jagunevad ja kes turult sellest kõige enam saab. Kaubagrupiti on pilt olnud väga erinev. Kallimatel toodetel on marginaalid suuremad ja sealt saavad kaupmehed rohkem. Samas on ka gruppe, mille hinda püüab just kaubandus madalamal hoida, ja seal on juurdehindlused väiksemad.
  • [Juurdehindlusest:] Kaubandusel on muidugi kõige parem positsioon mitte ainult Eestis, vaid ka mujal Euroopas. Kui on väga suured rahvusvahelised ketid, siis on neil võimalik väga laia territooriumi pealt endale kaupu valida. Tootja on rohkem aheldatud selle piirkonna külge ja temal ei ole nii palju valikuid, sest oma kaup tuleb ju maha müüa.
Ikka on näha, et kui kokkuostuhinnad langesid, siis jaehinnad sageli ei muutunud ning kaubanduse ja tööstuse marginaal suurenes. Eks kriisis on ka näha olnud, et põllumeestel on raske, aga kaubandus tuleb sellest lihtsamini välja.
  • Kaubandusketid on tihti suured ja rahvusvahelised ning nad saavad oma soove ja nõudmisi dikteerida. Mida väiksem ja killustatum sa oled, seda keerukam on läbirääkimistele minna nii põllumehel kui ka tööstusel.
  • Viimased kuud on näidanud, et sa võid arvutada, trendi jälgida ja prognoosida, aga siis tulevad mingid jõud ja teevad asju, mida ette ei näe.
  • Hinnarekordid tulevad kogu maailmast ehk siis midagi teha on raske. Konkurents peab kindlasti toimima. See on ülemaailmne probleem ja väikesel Eestil on avatud turu tingimustes raske üksi midagi ette võtta.
  • Maailmas on käibemaksu alandamist proovitud ja esimesed kuud on mingit efekti saavutatud, kuid siis on hinnad tagasi vanal tasemel. Tähtsam on tagada, et konkurents toimiks ning tarbijal oleks võimalik soodsamaid alternatiive otsida ja leida.
  • Ja muidugi saab tarbija ise palju selleks teha, et kulutused toidule oleksid väiksemad. Saab ju valida, saab ise teha. Kas sa valid näiteks lahtise või pakendatud kauba. Köögiviljal on hinnaerinevused sellisel juhul kordades. Lahtise kartuli kilo maksab 40 senti, pakendatul ligi kaks eurot. Toitu ise teha on ka alati odavam kui valmistoitu osta.
  • [Viilutatud ja pakendatud toidust:] Osalt on see tarbijate mugavus, aga eks neid on sellega ka harjutatud. Kaubandus on seda samuti soovinud ja meid survestanud, sest nõnda on temale kulud väiksemad — ei pea nii palju töötajaid palkama, sest jube tüütu on seda vorsti letis ise lõigata.
Aga jällegi peavad inimesed ise vaatama ja otsustama. Milline on pakitud kümne singiviilu hind ja kui palju maksab see lõikamata. Kas osta valmis köögiviljahautist või osta need asjad lahtiselt ja ise teha. Hinnavahe on taas mitmekordne.
  • Kahjuks on niimoodi, et praegu on maailm täis odavat importkaupa. Üks põhjus, miks näiteks meie seakasvatajatel on raske, on see, et osa tööstusi ja kauplusi tegelikult eelistavad importliha, mis kipub odavam olema. Ja seda ootab ju ka tarbija.
Mina näen seda rohkem toidujulgeoleku probleemina. Kuni piirid on lahti ja kaubad liiguvad, on hästi ja süsteem toimib. Aga kui läheb nii nagu pandeemia ajal, tarneahelad hakkavad katkema, või on veel mingid hullemad probleemid, siis on igal riigil küüned ikka enda poole. Hakatakse seadma kunstlikke eksporditõkkeid.
Selles mõttes on Eesti kodumaise kauba ja põllumajandustootmise säilitamine ja hoidmine toidujulgeoleku osas hästi oluline.
  • Me ei saa ju öelda inimestele, kelle rahakott on parasjagu tühi, et eelista nüüd kodumaist, kuigi see on kallim. Kui tal on kõht tühi ja rahakotis ulub tuul, siis on selge, et ta võtab ikkagi importkauba, mis on odavam.
  • Riik peab mõtlema, kuidas tootmist säilitada ning kas meie ettevõtetel on tingimused ja toetused sarnased teiste riikidega. Et konkurentsivõime säiliks. Raske on võistelda riigiga, kus maksud on madalamad ja energiakandjate järsk hinnatõus kompenseeritakse ettevõtjale.
Lisaks veel bürokraatia ja lõputu kontrollimine, mis ettevõtjaid pitsitab. Et oleks vähem rumalaid käsulaudu, sest tootja ellujäämine sõltub igast pisiasjast.


Tema kohta

muuda
  • Mu meelest peaks Loomingu Raamatukogu arvestatama eestlase nn minimaalsesse ostukorvi, millest Marje Josing Eesti Konjunktuuriinstituudist ikka nii sisenduslikult kõneleb. Iga kord, kui ta seda huvitavat nähtust kirjeldab, taban end mõtlemast, miks ei kuulu sinna pudel veini ja Loomingu Raamatukogu number – kui see tegelikkuses ju kuulub. Käsi tahab alati haarata paberit, et kirjutada kiri: ostukorv on tasakaalust väljas, see tuleb kujundada adekvaatseks!


Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Marje_Josing&oldid=128226"