Pille Kannisto

Pille Kannisto (sündinud 14. novembril 1967) on Eesti kirjanik.

"Britaga juhtub"

Pille Kannisto, "Britaga juhtub", 2022.

• "Näha ei ole muud kui hiiresitta," teatas vanaema. Ta jätkas pahasel häälel, vaadates emale ja Britale kordamööda otsa: "Kas keegi teist juba teadis, et meil on hiired?"

Ema tegi, nagu otsiks midagi riiulilt. Brita vaatas maha. Tegelikult oli ta juba mitu õhtut köögist krabistamist kuulnud. Ja kraanikausikappi oli tõesti imelik lõhn siginenud. Aga Brita oli viimse hetkeni lootnud, et vanaema ei märka midagi. Sest siis juhtub ju tedagi mis... Vanaema eest aga ei jäänud kunagi miski varjule. (lk 14)

• Vanaema arvas, et ema peab hiire lõksust välja võtma ja prügikasti viskama. Ema vaatas vanaemale otsaja teatas väga konkreetselt, et tema mingeid surnud hiiri katsuma ei hakka. Ja vanaema, kes muidu oli jube vapper, polnud seekord millegipärast üldse vapper ning üritas ikka ema nõusse meelitada, et too musta töö ära teeks. (lk 15-16)
• Nii võttis ema lõpuks ikkagi ettevaatlikult lõksu nurkadest kinni ja tõstis püünise prügikasti kohale. Äkki ta käsi peatus. "See hakkab siin haisema. Viskame parem õue, kassid söövad ära," ütles ema. Sellega oli vanaema kohe nõus. Ema kiskus natuke aega kardinat aknalaual laiutavate kaktuste küljest lahti, pääses lõpus aknani ning viuhti! tegi hiireke koos lõksuga kena õhulennu ja maandus akna all. Kõik hingasid kergendunult. (lk 16)
• Kolmandal hommikul ema ja vanaema enam ei vaielnudki, üksmeelselt haarasid nad hiire koos lõksuga ja lennutasid aknast õue — mispeale väljas vallandus äkiline vali kisa ja sõim.

Metsviinapuu varjust hüppas lagedale seal ilmselgelt luuranud kortermaja koristajatädi oma hallis kitlis, käes pang, hari ja kühvel.

"Teie!" karjus ta üle õue. "Teie loopima hiired välja! Ma iga päev koristan siit teie hiired! Mis inimesed niisugused?! Kes see sedamoodi käituma! Ise täiskasvanu ja kõik. Kas korralikud inimesed nii teevad? Ah? Kakie ljudi! Nüüd koristage ise see hiir! Kas tahate, toon kaks tükki ka tagasi, ahh!?" Pea kuklas jäi ta äraootavalt vaatama Brita köögiaknasse, silmad punnis ja nägu vihast punakaslilla. (lk 17-18)

• Lilled lõhnasid ja puud vaatasid Britat. Tüdruk uuris väikest põrnikat, kes parajasti aiateel ukerdas. Kui Brita järsku pilgu tõstis, ahhetas ta, sest nägi aiaväravas istuvat hiigelsuurt rohelist konna. Too oli kõrgem kui värav ning ta lihtsalt istus seal ja vaatas Britat. Tema omakorda vaatas konna. Nii suur. Brita polnud sellist kunagi enne näinud. Konna kõht oli helekollane, silmad ümmargused ja sõbralikud. (lk 22)
• Järgmisel päeval koju sõites vaatas Brita kogu aeg hoolega bussiaknast välja ning uuris mööduvaid põlde ja metsi. Juhtunu ei andnud talle kuidagi rahu. Kas maailmas on siis selliseid imelikke asju ja leidub tegelasi, kes näitavad ennast ainult korraks, vilksamisi? Miks nad ei näita ennast kõikidele, kasvõi emale? Kus nad siis vahepeal on? Kas mingis teises maailmas? Ja kuidas saaks Brita sinna teise, vahvasse maailma minna, kus on koos kõik need ägedad konnad ja muud tegelased? (lk 24)
• Pärast paari tiiru maja ees suundus Brita korrusmajade vahele suure tee poole, kus sõitsid autod.

"Sinna ei tohi minna!" kisas Paul Britale, õigemini küll tüdruku seljale.

Brita vaatas korraks üle õla ja hüüdis, nagu kops võttis: "Minu ema lubab mul suurel teel sõita!" Nüüd juba metsikult pedaale sõtkudes suunduski ta suurele teele. Brita oli nagu unenäos, tuul vuhises kõrvades, patsid lehvisid, kiirus aina kasvas. See oli nii vägev! Aina edasi ja edasi pressis ta sõita. Paks tädi Valja vaatas talle aknalt hämmingus järele. Brita tundis ennast väga erilise, tugeva ja julgena: oh, mismoodi kõik vaatavad, kuidas ta uhkelt autoteel tuhiseb. Nagu lennuk! Britale sõitis vastu üks pruun auto ja põikas kihutavast tüdrukust mööda. Brita jõudis märgata üksnes autojuhi kohkunud nägu.

Paul vahtis hämmastunult Britale järele. Mis oli just äsja juhtunud? Miks on tema ratas Brita käes ja kuidas tüdruk tohib sellega sõiduteel kihutada? Pahane Paul lonkis pettunult koju. (lk 27)

• Miskipärast olid Pauli ema ja Brita ema veendumusel, et nende lapsed peaksid koos mängima. Veel parem, kui nad saaksid sõpradeks. Nii oligi emadel kombeks kokku saades lapsed teise tuppa saata ja magusalt naeratades neile toredat mängimist soovida.

Brita ja Paul aga istusid siis enamasti ikka kumbki omaette ja ootasid, et emadel saaksid jutud räägitud. Brita mõtles oma mõtteid ja Paul mängis mingite vidinatega. Mõnikord ta üritas küll Britaga juttu teha, aga too ei viitsinud kunagi Pauli targutamist kuulata. Brita arutas vahel endamisi, miks ta üldse peaks mingi poisiga mängima, eriti veel Pauliga. (lk 31)

• Järsku ütles Elli: "Tahad, Brita, ma vaatan, kui palju sa võid oled söönud?" Loomulikult Brita tahtis. Elli pani võilille Brita lõua alla, uuris kollast peegeldust tema kurgualuses ja ütles lugupidavalt: "Oi, ma näen, sa oled väga palju võid söönud!"

Britale muidugi maitses või, eriti koos saia ja vorstiga. Samas tundus mõte, et ta on liiga palju võid söönud laps, ka natuke ebameeldiv. (lk 35-36)

• Siis vehkis Elli võililledega üle Brita näo ja naeris, kui õietolm Brita näo kollaseks tegi.

Äkitselt kukkus Brita hirmsasti aevastama ning tema silmad hakkasid kangesti sügelema. Ta nühkis neid, aga asi ei läinud paremaks, vaid hoopis palju hullemaks.

"Uuh, küll su silmad on punased!" Elli vaatas Britat suure põnevusega. (lk 36)

• Polikliinikust arvati, et Brital on ilmselt allergia. Tuleb minna arsti juurde. Kirjutatakse ravimid. Neid peab hoolega võtma. Võililledega mängimine on nüüdsest täiesti keelatud. Parem, kui laps oleks üldse kogu aeg toas.

Kuuldu rikkus Brita tuju lõplikult ära. Esiteks nägi ta oma punaste silmadega välja nagu kodujänes ja teiseks ei saa ta nüüd enam ka õues mängida, rääkimata võilillede puutumisest. (lk 37)

• Teised tüdrukud olid tema kõrvarõngaste peale hirmus kadedad. Anna ja Elli isegi palusid kodus, et ka neil lubataks kõrvaaugud teha. Aga nende emad arvasid nagu ühest suust, et ei tule kõne allagi. Mis kõrvarõngaid lapsele vaja on! Ja mis see Brita ema ometi arvab endast, et lasi lapsele augud kõrva teha? Nii noorele!

Elli läks asjaga veelgi kaugemale ning nühkis oma nägu võililledega, lootes, et saab samasuguse vahva allergia, nagu oli Brital, ning siis ehk ka kõrvaaugud. Aga nühkis, mis ta nühkis, allergiat kahjuks ei tulnud ja kõrvaauke ei lubatud ikkagi teha. (lk 42)

• "Brita, seal seisab üks mees. Ta ütleb, et on sinu isa ja sa pead kohe sinna minema! Tal on sulle kingitus ka!" lõõtsutas Paul tüdrukute juurde jõudes.

Mis isa? Brita kohkus. Ta ei mäletanud, millal ta viimati oma isa nägi. Või kas ta üldse oligi kunagi varem oma isa näinud, võibolla lihtalt kujutas teda endale ette?

Alati, kui Brita isa kohta küsis, läks ema väga ärevile. Ta seletas midagi mujal elamisest ja kinnitas, et muidugi on tal isa ikka olemas. Aga Brital ei olnud sellist tunnet. Ta oli hoopis väga kurb, et temal ei ole isa nagu teistel lastel. (lk 44)

• Brita suundus tuppa, kaenlas raamat ja kommikott. Ta püüdis vaikselt oma tuppa hiilida, kuid ema muidugi märkas teda kohe. Ja nägi komme ning raamatut. Ema silmad läksid väga suureks.

"Kust sa need said?" küsis ta ärevalt.

"Üks mees andis, ütles, et on minu isa. Ta lasi Paulil mind maja nurga taha kutsuda," vastas Brita väriseval häälel ning tundis järsku suurt hirmu. Ja häbi. Et võttis võõralt mehelt kingituse vastu. Tegelikult ta ju ei teadnudki, kas mees ikka oli tema isa. Kas ta peab nüüd asjad ära viskama? Võibolla oleks ikkagi tore neid komme süüa ning uus raamat lõhnas samuti kuidagi eriliselt, uuelt. Ema oli väga häiritud ja lasi Brital võõrast meest täpselt kirjeldada.

"Ta oli pikk, noh, ja palju hambaid. Naeris kogu aeg," ütles Brita. Muud nagu ei jäänudki meelde. (lk 47)

• Brita majas elas palju huvitavaid inimesi. Näiteks üks väga rinnakas tädi Valja, kes päevad otsa valge rinnahoidja väel esimese korruse köögiaknal passis ja oma kidura mehikesega rääkis. Mehike nühkis tavaliselt nende autot läikima. Ta kasutas selleks mingit suurt ja halli kaltsu, ja nagu selgus, olid need kunagi vist olnud hiigelsuured naiste aluspüksid.

Köögiaknast viisid laadimisjuhtmed auto kapoti alla, kus ka vanamees ise innukalt midagi uuris, lotendav püksitagumik upakil. Brita ema ja vanaema arutasid vahel, et ei tea, mis seal kapoti all küll põnevat toimub. (lk 49)

• Siis oli veel üks tädike, selline pisike, aga väga kärme, ümmarguse kuunäoga ja siniste silmadega. Tema ei sallinud mitte üks põrm, kui keegi muru peale astus. Lapsed aga tahtsid just murul joosta, sest väikene asfaldiriba oli autosid täis pargitud. "Kohe ära!", "Ruttu minema!", "Pahad lapsed, muru katki, kus ema!" — need olid tädikese kummalised karjatused. Täna hommikul oli tädike kõik oma laused juba ära hüüdnud, seega otsustasid lapsed minna naabermaja juurde. Seal vähemalt ei karjutud nende peale. (lk 50)
• Ahvitädil olid aga asjad vahepeal käest läinud. Loomake tegi läbilõikavat häält, põgenes tädi käekotiga kase otsa, avas koti ja hakkas sealt asju välja loopima. Alla lendasid kamm ja võtmed, rahakott, peegel, päikeseprillid ning lõpuks veel ka äratuskell ja lusikas. Miks olid tädil käekotis äratuskell ja lusikas? (lk 52)
• "Oo, ta oskab huuli värvida!" ahhetas Anna. "Oleks ometi mul ka selline ahvike, nagu sõbranna kohe!"

Aga ahvike ei tahtnudki suud värvida. Kuigi Ahvitädi vehkis kätega ja kiljus: "Bimbo, ei, ei-tohi-ei-tohi!" kruttis ahvike asjalikult huulepulga lahti ja sõi selle mõnuga matsutades ära. Natuke punast värvi jäi suu juurde pidama, nii et ta nägigi välja, nagu oleks äsja huuli värvinud, Pärdik torutas naljakalt suud, kriiskas kiledalt, ronis puu otsast alla tagasi ning maandus jälle Ahvitädi õlal. (lk 53)

• "Küll on ikka imelikud inimesed siin majas," ütles Elli rahulolevalt.

"Hea, et tulime," oli ka Paul rahul.

Elli tundis järsku, et ta pea kiheleb hirmsasti. Ega ta ometi Ahvitädilt kirpe ei saanud? Murelikult kiirustas ta kodu poole, teised sabas.

"Tuleme homme jälle, äkki siis näeme ka ristiga meest," ütles Brita.

Kõik olid nõus. Ristiga mees nimelt kandis seljas suurt puust risti ja rääkis väga kummalist juttu. Seda tasus kuulata. (lk 56)

• Ema rääkis, et kui Brita väike oli, kartis ta ämblikke. Isegi nii väga, et kui pere kolis uude korterisse, ei olnud Brita nõus minema oma tuppa, sest pruunid täpid sealsel hallil tapeedil meenutasid kangesti putukaid, Brita meelest just nimelt ämblikke. Ta olevat teinud kõva kisa ja asi lõppes sellega, et tapeet vahetati ümber roosatriibulise vastu. (lk 57)
• Nüüd aga ei olnud Brital väiksemat sorti ämblike vastu midagi. Ta kükitas Annaga murul, kui äkki märkas, et võilille ja raudrohuvarre vahele oli kootud kena võrk ning seal kiikus rõõmsalt väike pruun ämblik.

"Vaata, Anna, tal on võrkkiik," ütles Brita.

Ämblik liigutas jalgu.

"Tal on kindlasti kuskil väikesed kudumisvardad," arvas Anna, "või heegelnõel nagu sinu emal."

"Ei paista," ütles Brita, "küllap need vardad on tal kodus lõngakorvikeses." (lk 57-58)

• "Ämbliku kodu ongi tema võrk, ta lihtsalt kiigub seal ja sööb kärbseid," teadis Anna rääkida.

Brita vaatas ämblikku. Esiteks ei olnud võrgus mitte ühtegi kärbest. Küllap ämblik on väga näljane. Aga kes üldse kärbseid sööks! Küllap mõtles Anna selle kõik ise välja. (lk 58)

• Brita kõndis tuppa. Mida ämblikud söövad? Kas kommi? Või suppi? Köögis ei olnud ühtegi kommi ja suppi ka mitte. Aga kapil lebas sai. Brita võttis tükikese saia ja pani selle tikutoosi. Ämblik püüdis ennast toosist välja pressida.

"Oh sa mu rumaluke," ütles Brita, "siin on sul ju parem. Söö nüüd ilusasti oma sai ära!" (lk 59)

• Muidugi, küpsis või ja moosiga, just seda ämblikud söövadki! Brita valmistas erilise hoolega pisikese eine. Ta murdis tillukese tüki küpsist, määris sellele sõrmeotsaga võid ja tilgutas korralikult moosi peale. Natuke läks ka põrandale ja kleidile. Aga sellest polnud midagi, tegijal ikka juhtub, nagu ema alati ütles. Maitsev amps rändas tikutoosi ja tops taskusse. (lk 59-61)
• "See on minu ämblik ja moos on tema õhtusöök!" selgitas Brita ruttu. "Ja tikutoos on tema kodu. Vanaema, palun pane ämblik kohe toosi sisse tagasi!"

Ema ja vanaema vaatasid Britat üllatunult. (lk 62)

• Teel tuppa kohtus Brita Anna ja tema emaga, kes parajasti trepikojast väljusid. Anna ema oli väga ärevil, juuksed sassis ja näost punane. Anna näis üsna pahur.

Suures klaaspurgis Anna käes käis tõeline möll. Seal olid peale kahe hiigelsuure ämbliku veel vihmauss, paar põrnikat ja priske tõuk. Purgi põhjas rullis ennast ringi viiner, vedeles üks sprott ja natuke hapukoort. Ilmselt oli Anna serveerinud uutele sõpradele kõik oma lemmiksöögid. Brita ema keeras pea kõrvale, aga Brita nägi ikkagi, et ema hoiab kangesti naeru tagasi. (lk 63)

• Brita perel oli putka. Putkaks kutsusid nad oma suvilat Muugal, pisikest majakest keset suurt külluslikku aeda. Aia olid vanaema ja vanaisa igasuguseid taimi, puid ja põõsaid täis istutanud. Seal oli mustsõstra- ja punase sõstra põõsaid, vaarikaid, õunapuid, pirne ja torkivate okstega tikreid. Suured peenrad olid täis värvilisi imeliselt lõhnavaid lilli. (lk 64)
• Brita lemmikud olid lõvilõuad, sest kui ta neid küljelt pigistas, tegid õied oma pisikese armsa suukese lahti. Britale meeldis pista oma sõrm sinna sisse ja tunda, kuidas väikesed karvased lõuad õrnalt tema näppu suruvad. (lk 64-65)
• Suvilas oli ka muidu vahva. Putka kõrval kasvas hiiglaslik kask ja selle oksa küljes rippus kiik. Kiikumine oli loomulikult Brita meelistegevus. Ja maasikad! Vanaema tundis maasikate vastu erilist nõrkust, seetõttu oli ta tohutult suure platsi muutnud maasikapõlluks. Keset suve, kõige kuumemal ajal, said maasikad ühekorraga küpseks. Sellega kaasnes iga-aastane draama. Nagu ka nüüd.

Vanaema seisis kaeblikul ja ahastaval ilmel keset esikut. "Maasikad on valmis! Nüüd peate kõik tulema marju korjama. Muidu lähevad pahaks."

Ema vaatas maha.

Vanaema võttis tuurid üles. Süüdistavalt nii ema kui ka Brita otsa vaadates teatas ta kurjalt: "Moosi tahate küll süüa, aga korjata ei viitsi keegi! Kes marju ei korja, see moosi ei saa!" (lk 65)

• Moosi saada oli paraku raske isegi tublidel marjakorjajatel. Kui uus laar valmis, rändasid purgid keldrisse ja enne jõule polnud lootustki moosi maitsta. Alles siis tõi vanaema vahel suure lunimise peale keldrist mõne purgi välja. Teised ei tohtinud tema moosimajandusse sekkuda. (lk 65-66)
• Tegelikult oli ema muidugi väike moosivaras, ta näppas vahel ka ise keldrist mõne purgi. Siis sõi vanaemagi isuga moosi, kiitis maitset ega märganudki, et keldris on varud vähenenud. Seal oli lihtsalt tohutult palju moosi, lausa aastakäikude kaupa. Ema oli korra toonud üles isegi sellise purgi, millele oli tegemisajaks peale märgitud Brita sünniaasta.

Muidugi ei võtnud vanaema riiulilt kunagi värsket moosi, vaid ikka mingi üle-üle-üle-eelmise aasta oma. Keedis oli vahel juba nagu natuke kuivanud ja mõnikord isegi kerge hallitustupsuga. Aga vanaema napsas hallituse ära, vahel keetis moosi veel kord läbi ja valvas siis avatud moosipurki väga hoolsalt, et keegi üksinda liiga suurt kogust nahka ei pistaks. (lk 66)

• Algas vaevarohke teekond putkasse. Kõigepealt troll, täis uniseid ja pahuraid inimesi. Siis pikk kõmpimine bussipeatusesse jahedas hommikutuules ja potsikute plagisedes. Brita kahetses mitu korda, et oli nõus olnud vanaemaga kaasa minema. Pealegi oli buss vastupidiselt trollile täis erksaid särasilmseid tädikesi, sekka ka mõned rõõmsad onud. Ilmselt mõtlesid nad kõik ees ootavast võimsast marjasaagist ja võitlusest pealetükkiva umbrohuga. (lk 67)
• Vanaema haaras oma ämbri ja surus Britale kätte väiksema potsiku. "Täna peame kõik marjad ära korjama, enne me siit minema ei lähe!"

"Vanaema, aga neid on ju nii palju!" ütles Brita, vaadates punavat maasikavälja.