Tiina Tambaum

Tiina Tambaum (aastani 1992 Tiina Tootsi; sündinud 17. septembril 1968 Tartus) on eesti haridusgerontoloog.

Artiklid

• Pension on suurem muutus kui tööelu algus, kooselu algus või laste sünd. Kui pere loomise kohta saab lugeda kirjandust, osaleda foorumites, valmistada ennast ette kursustel, siis pensionile minnakse tavaliselt märkamatult, halvemal juhul isegi ootamatult.
• On suur erinevus, kas me jääme pensionile või läheme pensionile. Uurijad on näidanud põhjuslikku seost omal vabal tahtel pensionile jäämise ja tervisenäitajate paranemise vahel. Nagu arvata võib, ja seda kinnitavad ka uuringud, on need inimesed, kes on oma pensionile minekut ette planeerinud ja ette valmistanud, oma pensionipõlvega rohkem rahul kui need, kelle jaoks on pension ootamatu käik või pole nad ettevalmistust ise oluliseks pidanud.
• Pensioni planeerimist kaldume käsitlema kitsalt majanduslikus võtmes: millest ja kus ma elan, kui enam tööl ei käi. Töö ei ole aga pelgalt sissetuleku allikas. Töö aitab struktureerida aega, säilitada sotsiaalseid kontakte, pakub võimaluse töötada teistega koos ühise eesmärgi nimel, on staatuse ja identiteedi allikas ning hoiab keha ja vaimu interaktiivsena.
• Rahulolu pensionipõlvega mõjutavad lisaks inimese enda hoiakud – suhtumine pensionisse ja pensionäridesse; samuti identiteetide rohkus. Mida rohkem on pensionieas identiteete (nt olen vanavanem, olen kirjutaja, olen moe-eeskuju, olen meister), seda enam ollakse pensionipõlves eluga rahul.
• Uuringud osutavad, et meeste jaoks on pensionile minek üldse kõige suurema mõjuga muutus kogu elu jooksul. Liili Abuladze ja tema kolleegid osutasid SHARE (Survey of Health, Ageing and Retirement in Europe) andmete põhjal, et tööhõive puudumine (sh mitte ainult töövõimetus ja töötus, vaid ka koduseks jäämine) on Eesti 50+ vanuses meeste depressiivsuse üks kahest kõige suuremast mõjutajast.
• Inimese otsust minna pensionile mõjutab informeeritus, täpsemalt selle puudumine. RAKE uuringus need inimesed, kellele ei antud informatsiooni, millele toetuda pensionile jäämise otsustamisel, olid rohkem valmis lahkuma tööturult kui need, kellel oli teadmine, mille alusel otsustada.
  • Tiina Tambaum, "Me vajame pensioneerumise kompetentsikeskust", ERR, 11.08.2022

Intervjuud

• Küsisid, kas see on mure, et mina vananen ja ühiskond vananeb? Sama hästi võiks küsida, kas on mure, et igal õhtul läheb päike looja. Kuna see on paratamatus, ei peaks selle üle üldse muretsema. Me peame nende muutustega lihtsalt kohanema. Mida vähem muretsed paratamatute asjade pärast, seda ilusam ja kvaliteetsem on elu. Kui naudid vanemaks saamist, siis teed sellega ka oma vanemapõlve heaks. Paremaks kui nendel, kes ei taha vananemist tunnistada, siluvad kortse jms. Kui sa ei varja oma vananemist, ei tähenda, et sa ei püüaks terve olla või füüsiliselt tervete eluviisidega elada, millega muidugi kaasnebki, et näed oma vanusest noorem välja. Minu arvates tasuks üldse lõpetada individuaalsel tasandil muretsemine, kui vana keegi on. Ühiskond aga peab muidugi arvestama sellega, et rahvas vananeb, ja vastavalt ka ressursse ümber jagama.
• Vananemisteooriad on arenenud. 50–60 aastat tagasi oli valdav eraldumisteooria ehk et mingist vanusest alates eeldati, et astud sammu kõrvale ja hakkad pensionäri elu elama. See tähendab eraldumist. Veel hiljuti oli Madalmaades reegel, et kui oled 70-aastane, siis pidid tagasi astuma 3. sektori organisatsiooni juhi kohalt. Meilgi muudeti alles 2000ndate alguses ära see, et tööandjale kuulub õigus sind pensioniea saabudes pensionile saata. Eraldumisteooria on olnud valdav erinevates ühiskondades, sh Nõukogude Liidus.
• Vilumus aitab vanemal kompenseerida seda, mis tal jääb puudu füüsilisest jõudlusest.
• Mida nooremad inimesed on, seda sarnasemad on nad üksteisega. Mida kauem aga inimesed elavad, seda üksteisest erinevamaks nad muutuvad. Sellepärast ei saagi vanuse järgi kehtestada mingeid reegleid.
• Tõtt-öelda teatud võimed ikka paranevad vanusega. Näiteks kristalliseerunud intelligentsus, eeldusel, et haigused sind liiga ei kuluta ja inimene on elus kasutanud oma aju. Siis kristalliseerunud intelligentsus paraneb. See on võime vastu võtta otsuseid uues olukorras, kus kõik komponendid on tuttavad. Voolav intelligentsus on võime võtta vastu otsuseid, kus paljud komponendid on uued, see võime vanusega aga väheneb. Näiteks kui inimene pole digitehnoloogiat kasutanud ja kõik on uus, siis sellises olukorras saab noor paremini hakkama.
• [K]ristalliseerunud intelligentsus paraneb, ja selle füsioloogiline põhjendus on, et mida vanem oled, seda rohkem on ajus seoseid. Aju on rohkem klasterdunud, on arenenud dialektiline mõtlemine ja seoste loomise võime.
• Minu arvates on küsimus selles, millega sa oma elu jooksul kogutud kogemusi seod. Ühel hetkel ei tule enam uut teavet, sest vanemas eas ei huvituta enam maailmast, mida elavad 40–50 aastat nooremad inimesed. Siis võidki leida end oma teadmistega üksikul saarel, sest sa ei oska seda kõike enam seostada, mida näed.
• Eluga rahulolu sõltub ka eluetapist – kui palju on mööda otsusest või perioodist, mida hakkad takkajärgi hindama. Mind häirivad need raamatud, kus surivoodil istunud medõed jagavad surijate sõnu, kuidas need kahetsevad, et kulutasid oma elu vaid tööle ja oleks tegelikult pidanud elama teisiti. Kui ma olen sellises eluetapis, kus olen ainus toitja kolmele inimesele, siis tulge mulle rääkima, et tee vähem tööd! Mis on aga vanematel inimestel puudu – ei ole sellist inimest, kellega rääkida, et süütundest vabaneda. See, mida vanemate inimeste õppeks nimetatakse, on näha enda sarnasusi teiste põlvkondadega ja seda, kuidas mingid asjad korduvad – see teeb lõpuks rahulikuks.
• Tean naist, kellel oli töö tõttu ligipääs keemilistele ainetele. Ta pätsas endale arseeni või midagi sellist ja rääkis, et pelgalt fakt, et tal on see kodus olemas, annab talle rahu. Siis läks ta Venemaale doktoritööd tegema, keemiline aine kaasas. Elu ja õppimine seal oli väga raske, nii et tema kaastudengid sooritasid enesetappe. Vana professor korjas üliõpilased kokku ja ütles: kui teil on mure, siis tulge ja pöörduge minu poole, räägime. Sellele naisele aga ütles professor, et teie pärast ma ei muretse, teie olete ju Eestist. Ta vist mõtles, et teil on seal parem elu. Peale seda jutuajamist läks naine oma ühiselamusse ja valas arseeni kraanikausist alla. Sest tal tuli peale vastutustunne – sest ta on ju Eestist ning siin peetakse vastu!
• Uuringud näitavad, et sotsiaalsed suhted määravadki kõigi teiste tegevuste kvaliteedi. Kuni selleni, et kas teed füüsilist trenni üksi või kellegagi koos. Samas, mitte lihtsalt kellegagi koos, vaid see suhe peab olema kvaliteetne. Me pakume vanematele inimestele igasuguseid teenuseid kogukonnas, aga meid ei huvita, kas nad seal suhtlevad ja kas need suhted on kvaliteetsed. Sotsiaalsete suhete loomine ja hoidmine on töö. Väliselt ei saa diagnoosida, mis toimub selle mehe sees, kellel näiliselt on kõik hästi. Kui formaalselt on naine olemas ja lapsedki on üles kasvanud, siis arvame, et selline mees ei saa ju üksildane olla. Kuid kui suhe pole kvaliteetne, võib olukord olla halb.
• Uuringud on näidanud, et mida kõrgem on vanus, seda rohkem näitavad inimesed positiivseid emotsioone. Kui näitad positiivseid emotsioone, siis annad ka teistele inimestele laengu.
• Üks võime, mis vananedes paraneb, on dialektiline mõtlemine. Empaatiavõime areneb ja sa oskad vanema inimesena ette näha, kuidas sinu öeldu võib teisele inimesele mõjuda. Empaatiline mõtlemine muutub vanuse kasvades paremaks. Noorema inimese mõtlemine on rohkem mustvalge, noor inimene on revolutsionäär – et kas võit või mitte midagi.
• [Talgukultuur ja heategevus:] Noored võtavad seda puhtalt lehelt. Vanade puhul aga – peame kustutama nõukogudeaegse laupäevakute kogemuse ära. Mõeldakse vaid, et mina olen sellist asja juba elus küllalt teinud, ja kuna saan vähe pensioni, siis mina ei hakka küll midagi tegema ega kellelegi midagi andma. Mõtteviis on selline, et annetamist peetakse kerjamiseks. Selliste hoiakute muutmisega tuleb teadlikult tegeleda, muidu jätamegi kasutamata võimaluse olla kogukonnale andjateks.
• Seda võib Gulliveri raamatust lugeda, et kõige suurem õnnetus on jäädagi siia ilma igaveseks elama.
• Meil pikeneb vanem iga, mitte noorus. Pikeneb iga, kus väheneb jõud ja võimed. Peale tulevad uued generatsioonid ja kui tahad tõepoolest väga pikalt elada, milleks me minu arvates psühholoogiliselt valmis ei ole, siis pead olema kursis ka uute elustiilide ja tehnoloogiatega.
  • Tiina Tambaum, vestlusring: "Õnneliku lõpu nimel tasub pingutada ja hoida oma lähisuhted kvaliteetsed", Postimees, 13. august 2022