Agnia Barto

Agnia Barto (17. veebruar (vkj 4. veebruar) 1906, Kovno – 1. aprill 1981, Moskva) oli juudi päritolu Vene luuletaja, stsenarist ja lastekirjanik.

Luule

Võimlemiseks
joondu, rühm!
Võimlejatel
sirge rüht.

Parem pool!
Sirutus!
Vasak pool!
Vibutus!
Varakult
virgume.
Tugevaks
sirgume.

Jalad meil on
väledad,
kehad sitked,
saledad.
Kõik me terved
oleme,
päikses pruuniks
põleme.

• Agnia Barto, "Hommikuvõimlemine", tlk Heljo Mänd, rmt: "Nelk novembris", lk 66-67

"Õied keset lumist laant"

Tsitaadid väljaandest: Agnia Barto, "Õied keset lumist laant", tlk Kalju Kangur, Tallinn: Eesti Raamat, 1975.

Ei teadnud ma, et iga tund
ma kasvan, sirgun veel.
Kesk vihma kasvan,
keset lund,
toas sirgun, kooliteel.

Kui aknal vahin,
kasvan ma
ja kinos olles
kasvan ka,
kas olgu valge,
pime siis,
ma kasvan,
kasvan niikuinii.

• "Ma kasvan", lk 6

Üks kutsikas
kord üksi käis,
ei olnud
kodumaja tal.
Ja ühel päeval
talle näis,
et peremeest
on vaja tal!
...
On kõigil käia
oma tee:
näe — tüdruk,
kooli ruttab see,
kaks poissi
mööda lähevad ...
Kui vaataksid
nad vähemalt!
Kurb,
mustad muremõtted peas,
nii kutsikas
käis rahva seas.
...
Ja tuju tal
nii alla käib,
et ulguma
ta hakkab seal:
"Ma üksi jäi-i-n,
ma üksi jäi-i-n,
ei leia peremeest
ma ea-a-l!..."

Kuid samas
lahti lendas uks,
kaks tüdrukut,
kaks Katikest
sealt hüüdsid:
"Tule, tule, kuts!
Oh väikest
karvakratikest!"
...
Ta nuusutas
neid mõlemaid,
ta uuris tagant neid
ja eest
ning kilkas rõõmust:
äkki sai
ta endale
kaks peremeest!

• "Ta oli täitsa üksi", lk 8-12

Seisab, silmad säramas,
tüdruk laane väravas.
Kõik näeb talveund,
aga hiilgab kanarbik
keset jääd ja lund.

Kanarbik, sa kasin taim,
mul su ilust puudus aim.

Kiirgab jääkristalle maas,
helmed igal puul,
õitseb kanarbikulaas
rõõmsalt talvekuul.

• "Õied keset lumist laant", lk 13

Toredad on kiisad — näen
meie jões neid iga päev!

Muidu toredad on nad,
ainult liialt norivad!

Leivasisu põlgavad,
ussile nad sülgavad!

Toredad on nad, kuid näib,
hullupööra jonni täis!

• "Tujukad kiisad", lk 15

Seenemetsa tee meid viis,
tamme alla jäime siis.
Äkki - vihm! Kus alles vihm!
Jõeks saab järsku metsasiht!

Vaatan vihmakeebi alt,
kuidas voogab lõbusalt
üle okste vihmatrall.
Vihm! Vihm! Mets on hall!

Ümber kohisevad veed,
vihmahoog meid kurdiks teeb,
kosena see alla vaob,
peksab puid, oksi taob!

Piitsutama hakkas tuul,
puistas lehti igal puul.
Vihm! Vihm! Kuhu said
korvid tulvil riisikaid -
viin ninal koju piisku vaid.

• "Sadu metsas", lk 20

Ööhääled justkui kaevu kaoks,
nii hiline on tund...
Hea unenäo ma enda jaoks
veel mõtlen enne und.

Toanurgad ammu unne jäid,
seal kukuvad nüüd käod,
näen rebast, karu ise käib
nüüd selles unenäos...

Ott laanes käib
ning sammub soos,
ja mina temaga käin koos,
meepoti siis ta mulle toob,
ma istun seal ja söön.

• "Unenägude väljamõtleja", lk 23

Kõik mõistavad ja näevad,
et talv on juba teel.
Kuid lendas ühel päeval
me aeda kuldnokk veel.

Näe, kuldnokk! Rõõm on kaeda!
Tal ees on äralend,
kuid ilmus koduaeda
veel näitama ta end.

Head aega jätma mind
vist tuli lind.

• "Äralennu eel", lk 24

Kesk lõunamaa päikest
kõrgmägede rajal
ju koidikust saadik
fanfaarihääl kajab.

Seal kõikjal fanfaarid
on rõkkamas valjult,
täis on fanfariste
teerajad ja kaljud.
...
Neil võlufanfaarid
suul rõkkavad valjult,
et kaiguvad kaasa
Must meri
ning kaljud.

• "Arteki hääl", lk 25

Olin Soomes... Igal majal
on seal suusad ukse najal,
poisipõnne, hõlmad valla,
hüppemäelt seal sööstab alla.

Jändrik Toivo — väikemees,
aastat kuus vaid vana,
kihutas, et lumi kees,
ikka kõigist teistest ees
julgelt, võidukana.

Hüppas kord
ja teine veel...
Arg sel poisil
polnud meel.
...
Linn on härmas, ohtralt jagab
päike tuld - kõik pimestab.
Mäe all laps kesk pakast magab,
vaatan ma ja imestan.

Kelle laps siin
üksipäini
magama küll
kelgul jäi nii?

Miks ta ema ma ei näe?
Suusajälg vaid üle mäe...

Hüppemäel on lapse ema,
aga tema
juurde siit
pikk-pikk suusarada viib...

Laps ent pakasega harjus.
Karastudes keset lund, -
paksu pehme vaiba varjus
rahulikult näeb ta und.
...
Olin Soomes... Lume vangi
jäänud majas
keset hangi,
kust sai liugu lasta,
elas tüdruk - Asta.

Mu südame ta võitis
ja mul on hästi meeles,
et ainult "tere" mõistis
ta öelda vene keeles.

Üksainus sõna, kahjuks,
kuid hädast seegi päästis!
Leek praksus kambriahjus
ja tüdruk rääkis, rääkis.
...
Üht sõna ta vaid teadis,
kuid hädast seegi päästis!
Mind saatma end ta seadis
ja rääkis, aina rääkis.

Kõik peitus selles sõnas.
Ning jätnud lahke pere,
kui õnnesoov veel kõlas
see "Tere!"...

• "Olin Soomes", lk 30-33

Park keset linna...
Pioneeride poolel
muruplats valvata
jäeti mu hoolde.

Hommikust saadik
nii muud ma ei teegi:
valvan ja valvan
ja ootan, mil keegi
kevadist orast
siin tallama tikub.

Kui mõni poiss
ehk korda siin rikub,
käratan: "Sõber! Hei,
eeskirju täida!
Muru on silma jaoks,
sellel ei käida."

• "Muruplats", lk 34

Ma tean, kus morsad elavad —
ei üksnes merevoos.
Ma tean, kus morsad elavad —
neid leidub igal pool.

On morski-arhitekte meil —
täis lauad on projekte neil,
on morski-kaablipanijaid,
on morski-lapsevanemaid.
...
Käib instituudis seltsimees
ja mustad vurrud on tal ees.

Krae ülal, lõdisedes käib,
näe, rahvas kõnniteel,
kuid morsk Andreile kõik see näib
nii tühisena veel.

Kesk poisse, kes ei lahku sealt,
kesk imestavaid rauku
Andrei - karsumdi! — jooksu pealt
siis sulpsatab
jääauku!

Me armastame morsk Andreid,
ta rõivaid hoidma jätab meid.

Külm ligi tal ei tiku seal!
Oh, ei! Kuid kaldal mina,
soe mantel seljas, kõrvik peas
pean külmetama nina.

• "Ma tean, kus morsad elavad", lk 36-37

Vurre Genjast väikemees
tahtis nii mis kole:
"Siis, kui mul on vurrud ees,
enam laps ma pole."

Vurrudega keegi nii
lasteaeda mind ei vii.

Vurrud kasvatama pean,
suureks saan siis äkki,
terve päev võin siin või seal]
välgutada päkki.

• "Oleksid mul vurrud", lk 40

"Ma elan Moskvas"

Tsitaadid väljaandest: Agnia Barto, "Ma elan Moskvas", tlk Ralf Parve, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1950.

Lennuk kindlalt kurssi pidas,
nüüd ta Moskva jõuab idast.
Kuldses päikeses ta saabub
ja me pealinnas maabub.

Määratu ja ääretu
on Moskva aerodroomide,
ja hiiglaslike sildade
ja väljaku Dzeržinskiga
ja väljaku Vosstanjaga.
Ta rikas staadionidest
ja haljaist promenaadidest.

• lk 3

Ühenduse kõrvalmajas
Ašhabadiga sa saad,
ja kui kellelgi on vaja,
räägib Donbass, Stalingrad.

Traat kõik linnad ühendab,
vahekaugust lühendab.

Rahvast sisse-välja astub,
terve päev siin kära on.
Ukselt silt sull' vaatab vastu:
"Telegraaf ja Telefon".

• "Minu tänav - Ordõnka", lk 7

On puhkepäev käes,
me Sandroga koos
nüüd käsikäes
lähme, et sõita metroos.

Ma pileti ostan
ja tagasi saan
veel rubla, ning üles
jääb kaugele maa.

Me eskalaatoril
kõrgusest laskume.
Tulles Sokolnikist,
Sokoli astume.

On marmorsambad säravad
ja seintel kaunid maalid,
me vaatame kõik ära nad —
kõik jaamad ja kõik saalid.

• "Me sõidame metroos" lk 9-10

On jaamaülem postil seal,
me sillal, otse tema peal.

Sillalt avar astmestik
otse alla viib.
Kui ülem hüüab: "Ärasõit!"
— ka meie teeme nii.

• "Me sõidame metroos" lk 11-12

Nagu lainte võimas vool
Moskva laul see kostab hool,
teed maailma rajab.
Räägib pealinn. Igal pool
tema sõna kajab.

• lk 14

Panin vihud kokku eile,
toolid hästi reastasin.
"Tulge raadiot kuulma meile!"
poistele ma teatasin.
"Tulge täpipealt kell viis!
Kuulete mu ema siis."

"Ema esinema peab!"
naabrit hüüdsin ruttu.
"Kogu maa nüüd kuuleb-teab
minu ema juttu."

Raadio võttis tooni ja
tuppa sigis vaikus,
aga, näe, sümfoonia
vastu hoopis kaikus.
...
Mina ajan ema taga:
"Kus sa olema küll peaks?"
Teatrisaadet arvab aga
raadio läkitada heaks.

Siin turbiin on kõneaine,
teisal jutt on Uuraleist,
läbi pikk ja lühilaine,
— midagi ei leia neist.

Kõnelda tal kangaspuust
raadiosaates kästi,
lõimest, kedrusest ja muust
— nagu tema enda suust,
mäletan kõik hästi.
...
Hinge juba täis see ajas
— terve tund on läinud vast,
aga eeter vastu kajas
muudkui aina muusikast.

Kogu maailm oli sääl,
aga puudus ema hääl.

Äkki eetris kõnelema,
nii et kuulis kogu maa,
hakkas ometigi tema.
Kuuleb maailm nüüd mu ema
ja ta kallis poju ka.

• "Me kuulame raadiot", lk 15-17

ZDKA & DÜNAMO -
plakatitel näed;
sellest räägib rahvas
kõikjal, kuhu lä'ed.

Vanaema ohkab:
"Mitte ei tea ma,
kelle poolt võiks olla."
"Teada, ZDKA.

Nii kui vastaspoole
puuris pall on sees,
hästi trambi, karju
— sinu pool on ees."

Rahvast staadionil
rohkem kui on norm.
Juba meeskond väljub
— paisub lausa torm!

Kisa, kõu tribüünil,
nii et põrub maa,
Seda kirjeldada
sulega ei saa.
...
Vanaema ütleb: "Ei!
Kapten hästi lõi,
aga siiski tõugelda
matšil nii ei või!"

"Dünamole" plaksutab,
kui on viigiseis.
Petja lausa hämmastub:
"Mis sa leiad neis?"

Vanaema pahandab:
"Kes meist rohkem teab?
Vanu ära õpeta,
kuidas lööma peab."

• "Petja jalgpallivõistlusel", lk 20-21

Tiibu laotamas siin näed sa maani
kuuemootorilist aeroplaani.
Põlenud ja ristid tiiva peal,
kabiinil puruks klaas,
kui surnud herilane seal
ta pikali on maas.

• lk 22

Veel polnud me sissegi astund,
kui märkasin juba trofeid:
siin reas nägin vaatamas vastu
suuri seniitkahureid,

siin pommituslennuk,
nii lõhutud,
et otse kui maa sisse
ta rõhutud.

Saksa ründelennuk, vaata,
pooleksmurdund sabaga,
keset haljendavat maad ta
toetub tiivalabaga.
...
Nüüd sakslaste tankide ees veidi peatud,
neid kokku siin määratu karjana aetud.
Kõik "tiigrid" ja "pantrid" on rivisse seatud,
pealt halli või kollase värviga kaetud.

Me vennaga
tabeleilt vaatasime
iga üksiku
röövlooma nime.

On võõbatud
tankile saksa kull,
praht aga
kuhjub ta rinnakul.
...
Vennal naerule lööb suu,
luugi avab ta.
"Näe, kuskohalt leian su!"
ütleb korraga.

Seisab tank, ja pea on tal
nii rängalt purunend.
Lõi selle lõhki Moskva all
mu enda vanem vend.

Loeme tabelilt, — jah, kindel:
tank on võetud Moskva rindel.

• "Me viibime trofeede näitusel", lk 23-25

On Moskva jõgi laternais,
täis tuld Ohhotnõi rjad —
need uue aasta nääripuud
nüüd Moskvas säravad.

Neil ehted, helkjalt rippudes,
ja tähed kõigil tippudes,
kus iganes sa lä'ed.
Nii hõbelevas rikkuses
sa kõiki platse näed.

• "Mis koolivaheajal juhtus", lk 27

Meil' ütles ilmateade:
toob tormi veebruar.
Tuisk keerleb üle peade.
Ja hall on taevakaar.

Tuul kurjalt tuiskab teed ja
viib seintelt plakateid.
Ent härmas piilur Petja
käib mööda tuisand teid.

Tal seljas mõnus vammus,
viisnurk tal mütsi ees.
Kui partisan seal sammub
see härmatanud mees.

• "Täna tuiskab", lk 31

Ehitusele ma lähen
hommikuti, kooli eel.
Suure kraana all siin vähe
uidata ma tahan veel.

"Jälle tellingute vahel...
Vaata, teenid koolis kahe!"
lausub keegi töölistest.
Aga brigadiir ei sõitle,
lugu peab me sõprusest.

Tunnen brigadiir Sergeid,
hästi laob ta telliseid.

Kuulsa müüritöölisena
koole, haiglaid rajab tema,
hooneid elumajadeks.

Kiirelt kive üles laob ta,
vaguneid kolm päevas kaob ta
käte vahelt seinadeks.
...
Katab maaler krohvikihti
ja montöör, see juhtmeid veab.

Ilmub maaler ämbriga,
meie käime järgi ja
nägema kõik peame.
...
Küsitleme brigadiire:
"Kas te valmis ju ei saa,
kuna meil on väga kiire,
tahaks sisse kolida?"

Vastuseks me saame, et
pole veel elektrit, vett,
— kas võib kolida, ei tea:
Mossovet on peremees,
seda ütleb Mossovet.
...
Autod mööblit veavad juba.
"Sisse kolida on luba,"
ütleb meile brigadiir,

"Mossovetilt saabus luba,
— sada korterit on siin..."

• "Uuest majast", lk 33-35

Hoolt me eest siin Moskvas kannab
Mossovet kui peremees:
uue korteri ta annab,
kus on gaasipliidid sees.

Autodel ta kogu linna
käsib puhastama minna
juba hommikul kell kuus.
Siis auto sõidab sinna ja
Sadovaja, Neglinnaja —
pea kumbki on kui uus.
...
Moskvas valgust, gaasi annab
Mossovet kui peremees,
hoolitseb, et buss meid kannaks
äärelinna linna seest.

Uus linnaplaan on lippe täis,
ja jutustavad need:
siin on kord pargid õitepäis,
siin aga puiesteed.

On maja ühel joonisel
siin taeva kerkimas.
Nii rõõmsalt viimsel korrusel
lööb aknal nurru kass.

On virnas palju jooniseid,
kus hooneid, sildu, — vaatad neid
kõik kitsad tänavad, näed, et
teeb avarateks Mossovet.

• "Mossovet on peremees Moskvas", lk 37-39

Albumi sain kingiks ma.
Ja see mulle meeldib.
Sna ma ei joonista
- ainult marke kleebin.
...
Seeria siin Uuralist.
Neid üle kahe aasta vist
mul tuli koguda,
nüüd albumis nad reas.
Kuid praegu on mul peas
vaid Moskva seeria.
...
Välismaa on minul aga
viimsel lehel, kõige taga.

Teravnurksed mõned seal,
ingliskeelsed sõnad peal.
Hooned pilvisse neil läevad,
ühtemoodi välja näevad.

Naabriga ma sellel teemal
tegin õhtul juttu kord:
"Kui te elaksite eemal,
näiteks seal, kus on New-York.

Siis te marke haruldasi
Moskva poole läkitaks."
Naaber solvus: "Kus mul asi, —
ma pean kodu paremaks."

• "Petja margialbum", lk 40-41

Me Petja värvis okstel linde,
ta roosaks tegi männi, - kuid
küll muiste leidus, ole kindel,
ka sedalaadi männipuid!

• "Seda joonistas Petja", lk 45

Leek loitis hoonerividest,
jõel lõõmas tuleneel,
linn aga, valgeist kividest,
sai pärast kaunim veel.

Tа seisis, suur ja üllas,
me Moskva ammune,
ta kallis, kuulsusküllas
on vene rahvale.
...
Ja Moskvale meil kajab
fanfaaridest nüüd laul.
Teile, väljakud ja majad,
Kremli tähed, au!

Aus püsida maailma ees,
linn stalinlik, sa võid,
sest kuulsust sulle võitlustes
su vaprad pojad tõid.

Kodumaa, sa õitse meil,
nõukogu võimas maa!
Siin rahvad, tulles oma teil,
on Kremlis kokku saand.

Nii vaikne Punaväljak veel,
jõe ääres udu kaldateel.

Kuid tunnimeeste vahetus
on mausoleumi ees,
kesk koidueelset hahetust
päev ärkab kiirte sees.

Näe, helendab kesk puhtevalgust
graniidil sõna LENIN siin.
On vara enne päeva algust
Ilijtši juures koidukiir.

"Laul, mida lauldi koondusel", lk 46-48

Aga siia koonduvad
ratsamehed joonduvad,
ratsamehed joonduvad
ja paraadi ootavad.

Nagu hiigelterasvall
tankid reas Neglinnajal,
kuid Sadovajal ruttavad
jalaväed tuttavad.

On haubitsad nii suured
ja ahtad tänavad, —
Kolhoosi välja juurde
seepärast koondund nad.

• "Hommik enne paraadi", lk 50-51

Väeosad saand vast kaugeneda,
uus marsihoog kui võtab maad

ning kirendab kui õiteaegu
nüüd lipumere punatoon.
Siin ilmub väljakule praegu,
käes lipud, Lenini rajoon.

Suurt Lenini portreed seal kandes
eesrindlased on kõige eel,
rühm marsib sammuks hoogu andes,
Ja Petjagi käib taktis ranges
— tal nõnda ärevil on meel.

Nii mehiselt, kui samm vaid küünib
salk annab rühti astele.
Suur Stalin naeratab tribüünil
ja vaatab alla lastele.

Üks pioneer ta juurde tõttab hool,
käes lilled, seljas valge kleit.
"Ma tulen kolmandama klassi poolt,
et kuumalt tervitada Teid!
Meil pole halbu õppureid."

Kolonnis rahvast igal aastal
samm Punaväljakule viib.
Kui oli sõda, karm ja laastav,
suurt Stalinit ta kuulas siin.
...
Seal pasun kajab,
kus Kremli vallid.
Pealinna auks
laulab sarve hääl.
On Moskva seepärast
kõigest kallim,
et meie Stalin
elab sääl.

• "Maipidustusel", lk 52-54

Lennuk Moskva saabus idast,
kõrgel kindlalt kurssi pidas.
— Oi, ja Petja näitab taeva, —
näete, poisid, õhulaeva!

Seal ta oma hõbekuues
pilvist läbi rajab tee,
kirja Stalinile tuues
kaugelt üle maa ja vee.
...
Kirju Stalinile toovad
lennukid me rahva tööst,
— neilt, kes ehitavad, loovad,
kuumast Lõunast, Põhja ööst.

"Valmis pais, mis veed kõik peatab," -
nii Ukraina kirjas teatab.
Toodetakse terast millist
— kirjutatakse Tagilist.
...
Siin Saraatovist, Donbassist
raport saabub kaugelt teilt.
Oma hommikusest postist
Stalin kirja leiab meilt.

• "Kiri Stalinile", lk 55-57

On uni lastest võitu saamas,
sest homme jälle ootab kool,
nüüd tuled kustund igal pool,
vaid Moskva jõel elektrijaamas
ei kustu ainsaks hetkeks vool.

Vend Petjal valvet kogu öö
siin jaotuslauas peab.
Ent kõikjal pimedaks ei löö,
sest tehaseis käib kibe töö
— ta seda hästi teab.

Ta väikest kangi vaotab vaid
ja valgustub rajoon.
Näe, masinad siit voolu said,
— nii valvelauda sedamaid
lamp süttiv teate toob.
...
Kuid Petja klass nii vaikne näib.
Kuukiir maakaardil vargsi käib
ja paistab Arktika.
On tühi sellel hetkel kool,
ent pole vaikne igal pool,
kõik paigad tuleta.
...
Teetõkkeil rongivilet ööst
nii sagedasti kajab.
Toob kaugeist linnust rongisööst
kõik, mida Moskva vajab.

Saab Moskva järjest kaupa uut
— öö läbi raud, tsement, masuut,
malm, alumiinium saabub
treipinkideks ja igaks tööks,
mis tehaseis meil laabub.
...
Saal vappub masinate all,
töö tsehhis käimas innul,
ja mootoriks saab pea metall
siin hiigelteraslinnul.
Kombainiks, traktoriks kõik see
nüüd osakonnas muundub.
Auuli, steppi siis neil tee
pealinnast kõigil suundub.

Kellahelin
voogav kajab,
löövad kellad
kesköö ajal, —
üle maa
nüüd hetkel sel
kaigub
Kremli tornikell.

• "Öine vahetus", lk 57-63