Patriotism

(Ümber suunatud leheküljelt Isamaa-armastus)
John Califano, "Iseseisvuspäev" (1900)
Georg Scholz, "Isamaaline haridus" (1923)

Proosa muuda

  • Kahjuks peab sageli selleks, et olla hea patrioot, olema kogu ülejäänud inimkonna vaenlane.
    • Voltaire, "Filosoofiline sõnaraamat", ptk "Riik"
    • (vrdl ptk "Kodumaa", tlk Herbert Stillverk, e.k. 1983: "Kurb on see, et sageli on nii, et arvatakse - kui tahad olla hea patrioot, siis pead olema kõigi teiste inimeste vaenlane.")


  • Kas te ka teate, et näiteks selsamal silmapilgul, mil ma teiega vestlen, tapavad sada tuhat meie hullu suguvenda, kes kannavad mütsi, sadat tuhandet samasugust hingelist, kes kannavad turbanit, ja vastupidi, ning et nii on see tavaks peaaegu kogu maakeral iidsetest aegadest saadik. [...] Tegemist on mõne teie kingakontsa suuruse poritükiga. Mitte et keegi neist mitmest miljonist mehest, kes end materdada lasevad, himustaksid mõnd kõrrekest sellelt poritükilt endale saada. Asi on hoopis selles, kas see poritükk saab kuuluma ühele mehele, keda kutsutakse sultaniks, või ühele teisele, keda millegipärast kutsutakse keisriks. Kumbki neist pole kunagi näinud ega saa eales nägema seda väikest maalappi, mis on tüli põhjus, ja peaaegu mitte keegi neist olendeist, kes üksteist vastastikku maha notivad, pole ihusilmaga näinud olevust, kelle pärast nad seda teevad. [...] Muide, mitte neid pole vaja karistada, vaid tubaseid barbareid, kes oma kabinetis lõunasööki seedides annavad käsu miljon inimest maha tappa ja lasevad seepeale suure pidulikkusega jumalat tänada.
    • Voltaire, "Mikromegas"
    • Vihje Vene-Türgi sõjale 1735-1739, maatüki all on mõeldud Krimmi.



  • Kõigist tundmustest on kõige koledam see, kui sa usu kaotad oma rahvasse ja isamaasse. Oled kui lahtirebitud väike killuke suurest laevast — laev liigub edasi, tulede särades, lainete pildudes, sina aga viskled sinna ning tänna ja ei tea, kuhu randa torm sind lõpuks välja heidab. Sul pole enam mingisugust väärtust.
    • August Gailit, "Ristisõitjad" [1927], rmt: "Põhjaneitsi" (1991), lk 160


  • Nagu kõik teisedki mõisaomanikud, ei tunnetanud mu mees kohutavat vastuolu, mis nende elus valitses. Ühel pool luksus, loendamatud teenijad, ratsa- ja sõiduhobused, kohutavalt kulukad suured jahid, kallid vanad veinid ja söögid. Teiselt poolt puudusid täielikult kõik need pisiasjad, mis elu meeldivaks teevad. Salongides olid vanad, tõesti ilusad mööblitükid kaetud tumeda ripsiga, sest nii paistis nende tolmusus vähem silma, vannitubadel puudusid aknad ja vesivarustus ("põhjalik kümblus" võeti ette vaid kord nädalas). Ei raamatuid ega ajakirju, parimal juhul "Sport im Bild" ja erandina "Die Woche". Kuna sakslus oli nende inimeste kirg, põlgasid nad kogu välismaa kultuuri. Tütarlapsed ei õppinud vene keelt patriotismist, prantsuse või inglise keelt hästi osata oli peaaegu ebamoraalne. Haritus oli üldse ebaaristokraatne, see jäi "literaatide" osaks.


  • "Sul on õigus," hüüdis Yossarian vastu. "Sul on õigus, sul on õigus, sul on õigus. Hot dog, Brooklyn Dodgers. Ema õunapirukas. Selle nimel kõik võitlevad. Aga kes võitleb korralike inimeste eest? Kes võitleb selle eest, et korralikud inimesed saaksid rohkem hääli? Patriotismi pole, vaat’ milles asi. Ja matriotismi ka mitte."
  • Joseph Heller, "Nõks-22", tlk Tiina Randus, 2020, lk 12


  • Isamaaline muusika on eraldatav selle järgi, et seda mängitakse eriti valjusti.


  • Vesa läheb siin kuraasi täis ja teeb kindlasti ära oma kotletinalja.
See käib nii.
Vesa tellib kotleti, mida kõik endistel Jugoslaavia aladel elavad rahvad (serblased, bosnialased, horvaadid) peavad oma rahvustoiduks ja mis näeb välja nagu kiievi kotlet, ainult et selles on kõvasti juustu.
Serblased kutsuvad seda kotletti rahvuskangelase vürst Karadžordževi järgi odrežak karadžordzeva; Bosnias nimetatakse sama asja bosanska odrežak, Horvaatias zagrebački odrežak.
Vesa teab neid nimesid suurepäraselt, aga küsib alati risti vastupidi.
Horvaatias ja Bosnias pöördub ta ettekandja poole ja palub tuua karadžordževit (nii nagu oleks kohane Serbias) ja Serbia trahterites tellib bosanskat või zagrebačkit (nagu oleks õige vastavalt Bosnias ja Horvaatias).
Ja siis hakatakse seletama ja õpetama ja lõpuks lähevad ettekandjad närvi ja noad-kahvlid hakkavad maha kukkuma ja mõni klaas läheb katki ja Vesal on päev jälle asja ette läinud.



  • Mind üllatas just see vaatenurk, nagu oleks ["Tujurikkuja" lõpulaulus] pilatud Mattiiseni-Leesmendi laulu ["Ei ole üksi ükski maa"] ning selle poolt väljendatud aadet. Mu meelest sai sellisel tõlgendusel olla kaks põhjendust. Esiteks, nii võivad tunda inimesed, kelle jaoks patriotism tähendabki ksenofoobiat, st need, keda laul pidigi pilama. Teiseks, nii võivad tunda inimesed, kelle jaoks pagulasteemaga esile kerkinud ksenofoobia pole üldse oluline teema – st nad lihtsalt ei saanud aru pila sihikust; nad arvasid, nagu "Tujurikkuja" tahtnuks öelda, et omaaegse laulu väljendatud ideed ise on väljanaermist väärt. Neile viimastele ütleksin, et olge rahulikud, te lihtsalt ei saanud nalja mõttest aru, laul polnud siin pila objekt, vaid vahend. Et nali ei jõua kohale, seda juhtub kõigiga.
  • Loomulik on, et jätkuvad vaidlused patriotismi nüansside üle. Aga üks on mu meelest ühine nii konservatiividele kui liberaalidele (kogu selle paleti mitmekesisuses) – me oleme patrioodid. Nii erinevad, kui me ka pole, peame kõik ju üksteise kõrval elama ka 5, 10 ja 20 aasta pärast, me ei lähe minema ega jäta Eestit teistele. Seega tuleb mul praegusi poleemikaid pidades meeles hoida, et ma pean sinuga ühist kodumaad jagama ka oma ülejäänud elu jooksul ning me loome praegu aluspõhja ühiskonnale, kus peavad hakkama elama meie lapsed. Aga et see oleks elamisväärne ühiskond, elamisväärne kodumaa, selleks peab säilima võime üksteisega suhelda.


  • Patriotism on alati natuke piinlik. Sest isamaa on paratamatus. Mis seal uhkustada? Sa sündisid sinna ja mis siis? (lk 118)
  • Isamaa, la Patrie, võib ju olla glorieuse, kuulsusrikas ja hiilgav, aga ta on alati ka infâme, nagu see Baudelaire'i rändurite-põgenike isamaa, mille eest nad pagevad: nurjatu. Sest iga isamaa on teinud hulga nurjatusi, see tähendab, iga isamaa nimel on tehtud. Linnad... enfin... linnad pole kunagi teisi linnu vallutada tahtnud (vähemasti sestsaadik, kui linn ja riik enam kokku ei lange), aga nad ise on muidugi kõigi vallutuste maiuspalad. Ja mõnes mõttes on neil ükskõik, kellele nad parajasti kuuluvad, sest nad ei kuulu kellelegi.
    • Tõnu Õnnepalu, "Pariis (Kakskümmend viis aastat hiljem)". EKSA 2019, lk 120


  • Venemaa režiim manipuleeris oma rahvaga iga ideoloogia tingimustes patriotismi abiga. Nurjatus seisneb selles, et kuritarvitati üht kõige ilusamatest inimlikest tunnetest ja kuritarvitatakse veel nüüdki: armastust kodumaa vastu, valmidust kõik selle heaks ohverdada. Võim astub kodumaa kohale. Isa läks sõtta, et kaitsta oma kodumaad, kuid kaitses režiimi, mis hukkas tema isa. /---/
Režiimi meetod manipuleerida rahvaga patriotismi abil töötas alati laitmatult, tsaaririigis, Nõukogude impeeriumis, XXI sajandi moderniseeritud Moskva ulussis. Oli üksainus lühike katkestus: pärast 1917. aastat omandas sõna "patriotism" bolševike silmis läbinisti negatiivse tähenduse. Marksistlik dogma õpetas, et proletaarlastel ei ole isamaad ja ainult internatsionaal tõotab lunastust. Juba kolmekümnendate aastate keskpaigast peale aga propageeriti armastust sotsialistliku isamaa vastu, pärast seda, kui Stalin oli Marxi korrigeerinud ja kuulutanud välja sotsialismi ülesehitamise ühesainsas riigis. Maailmasõja algusega vajus proletaarlaste rahvusvaheline solidaarsus unustusse. (lk 117)
  • Patriotismi all mõistetakse Venemaal kuulekust ja lojaalsust kõrgemalseisvate patriootide suhtes. Režiimi kriitikuid süüdistatakse russofoobias, nimetatakse poripildujateks, kes tahavad seada Venemaa halba valgusse. Mis saaks seada Venemaa veel halvemasse valgusse kui see, mida teeb Vene võim? Minu maad diskrediteerivad võimukandjad, mitte inimesed, kes mõistavad hukka võimu kuriteod. Patriotism on Venemaa püha lehm, kes mäletseb inimõigusi ja austust indiviidi ees. (lk 123)
  • Mihhail Šiškin, "Sõda või rahu", tlk Tiiu Relve ja Krista Räni, LR 35-37 2022


  • Kriisiajal tulid paljud eestlased koju tagasi, et siin, omade keskel, see aeg üle elada. Nad lendasid mesipuu poole, varjule. Sest me kuulume kokku. Läbi isamaa-armastuse.
  • Rahvustunne on ülev tunne. Aga see võib kergesti muutuda väiklaseks, kui meil on kahtlusi oma rahva, keele ja kultuuri turvalise kestmise osas. Me kõik, kes me oleme üle elanud okupatsiooni, elame selle kestmisehirmuga kogu oma elu. Tunnistame seda endale ja teeme, mis oskame, et see hirm eales tõeks ei saaks.

Allikata muuda

Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel